1 Jh 1: 1-3

Mis algusest peale on olnud, mida me oleme kuulnud, mida me oleme oma silmaga näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud - seda me kuulutame Elu Sõnast.2 Jah, Elu on saanud avalikuks, ja me oleme näinud ja me tunnistame ja kuulutame teile igavest elu, mis oli Isa juures ja on saanud meile avalikuks.3 Mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame ka teile, et teilgi oleks osadus meiega.

Apostel Johannes alustab oma sõnumit rääkides algusest. Johannese evangeelium algab salmiga: „Alguses oli Sõna“, mille sõnade esimesed tähed on nii Kuressaare linna vapil kui Laurentiuse kiriku torni tuulelipul. Kui lugeda evangeeliumit edasi, tähendab siin Sõna suure tähega Jeesust Kristust. Johannes nimetab teda Elu Sõnaks. Kreeklased nimetasid seda sõna kõige elu algallikaks või põhjusteks, mis sobib ka jõuludel maailma sündinud kuningate kuninga ja isandate Issanda kohta. Tema on see, kes on olnud algusest, mis tähendab, et Jeesus on olnud olemas enne meie maailma loomist.

Piibel algab sõnadega: „Alguses lõi Jumal taeva ja maa.“ Kui aegade algusest ilmutas Jumal ennast oma loomingu ja prohvetite kaudu siis päevade lõpul on ta meile rääkinud Poja kaudu kelle ta on seadnud kõigi asjade pärijaks, kelle läbi ta on ka maailmad teinud, kes, olles tema kirkuse kiirgus ja tema olemuse kuju ning kandes kõiksust oma väe sõnaga. Hb 1: 2-3

Teine algus, millele sai juba viidatud on Johannese evangeeliumi esimeses salmis: Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Sama kirja 3. salmis öeldakse: Kõik on tekkinud tema läbija ilma temata ei ole tekkinud midagi. Juba enne kõike seda mida meie nimetame alguseks Tema oli. Temal kui algusel ei ole algust. Meil on seda raske mõista, kuni jõuame Johannese evangeeliumi 14. salmini, kus öeldakse: „Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.“ See salm viib meie mõtted Jeesuse sünnikohta Petlemma.

Kolmanda algusena võibki jõuda Jõulude tähenduse ja sisu juurde, kui Jumal sai Lihaks, sündides Petlemmas, mis tähistab Jeesuse maise elu algust. 30 aastat hiljem kohtus evangelist Johannes ja tema vend Jaakobus temaga Jeruusalemmas silmast silma. Teisel korral kutsus Jeesus Galileas neid ennast järgima. Vennad jätsid oma isa ja töömehed, ning said tema järgijaiks. Nii said nad kuulda, oma silmaga näha, vaadata ja katsuda teda, kes on olnud alates algusest.

Johannes ei räägi oma arvamusest või teistelt kuuldust, vaid ta räägib sellest, kuidas ta kuulis oma kõrvaga mida Jeesus rääkis. Tema kaudu kuulis ta Jumalat ehk Elu Sõna. Kui meie saame toetuda apostlite tunnistusele, ei ole meil põhjust selles kahelda vaid vaadata Päästjat oma usu silmadega. Apostel Toomale, kellele Issand ilmutab end ülestõusnuna ütleb Jeesus: „Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad!“ Jh 20:29

Nägemine või ka puudutamine ei pruugi sünnitada usku, kuna Jeesuse maitse päevade ajal oli palju inimesi, kes seda kõike kogesid, kuid siiski ei uskunud. Usu saladus on sügavam kui meie meeltega tajumine. Usk sünnib siis, kui Püha Vaim sünnitab meis usku evangeeliumisse.

Uskuvas ühiskonnas kasvanud poeet Juhan Liiv suutis hoolimata isikliku elu muredest vaadata kaugemale tulevikku ja kirjutada arvatavalt 1905 aastal luuleread: "Ja nõnda on lugu ka Eestis. Ja nõnda on elukiik. Ükskord, kui terve mõte. Ükskord on Eesti riik."

Täna on meil Eesti riik, aga tema rahval ei tundu olevat usku tulevikku, kuna meie peredesse ei sünni enam piisavalt lapsi. Ilmselt ei ole see sõltuv niivõrd majanduslikust toimetulekust, kuna keskmiselt elab eestlane paremini kui kunagi varem. Heaolu ja sellega kaasnevad negatiivsed nähtused nagu halbade harjumuste levimine, sobiva partneri puudus, liigne keskendumine oma heaolu rajamisele ja karjäärile, hirm sõja ees, aga ehk enim eesmärgiteadlikkuse, usu ja tahte defitsiit on see, miks, kui midagi drastiliselt ei muutu, oleme jõudnud olukorda, kus meie ees on veel meie endi eluajal üksnes keerulised valikud. Meil on rahvana veel usk iseolemise säilimisse ja arendamisse, ent see vajab värskendamist ja tugevdamist.

See, mis vajab kiiremas korras muutust on terviklik arusaam abielust ning perekonnast, mis on avalikus ruumis ja seadusandluses sarnaselt usule, taandatud täna vaid isikliku elu valikuks. Lasterikkus ja abielu ei ole avalikkuses eeskuju vaid probleem või vanamoeline suhtumine, mis on seni peegeldunud ka meie juhtide sõnavõttudes ja isikliku elu valikutes. Seepärast on rahustav Vabariigi presidendi eeskuju nii isa kui abikaasana, aga teatud mõttes ka riigiisana, kes peab oluliseks koos oma ravaga kodukirikus käimist ja selle avalikku toetamist. Sellel aastal kogutakse Kirikufondi abiga toetust Jõelähtme kirikule ja meil on lootust, me suudame koostöös muinsuskaitse, omavalitsuse ja ettevõtjatega nii järgmisel kui tulevatel aastatel, mitte üksnes peatada Saaremaa kirikute lagunemine, vaid mõne nende hulgast ka lõpuni korda teha.

Olulisim töö on aga meie peredele suurema kindlustunde andmine ja laste olemasolu väärtustamine. Meil on palju näiteid tervest ja püsivast abielust, millest annavad tunnistust igal aastal näiteks Saare maakonna kuld- ja briljantpulmapaaride julgustavad näited, mille aluseks on meie kristlikust kultuuriruumist võrsunud ellusuhtumine mis on aluseks ka meie rahvuslikule kultuuri püsimisele. Igal aastal on ka neid paare, kes paluvad selles kirikus oma ühise elutee alguses oma abielule Jumala õnnistust.

Olen laulatuste puhul lugenud apostel Pauluse sõnu armastuse kiituseks. Ühe tundmatu autori poolt on neid parafraseerides on need sõnastatud lapse silmade läbi, mida peaksime ennekõike ka ise oma elu tänasele ja homsele mõeldes nägema.

Kui ma muretseksin lapsele ilusa kodu, arendavad mänguasjad ja kõik vitamiinid, kuid mul ei oleks armastust, oleksin ma nagu tühi õhk ja kõlisev kopikas.

Kui ma õpiksin kasvatusteadust ja nende teadmistega kasvataks oma last, kuid mul ei oleks armastust, oleksin ma vaid külm tarkpea.

Ja kui ma ka annaksin lapsele aega, loobuksin tööst ja harrastustest, kuid mul ei oleks armastust, ei oleks lapsel minu ohvrist kasu.

Hiliskeskaegne pühak Jeesuse Teresa (1515-1582) on öelnud:

Kristusel ei ole nüüd enam maa peal muud kui teie keha, Ei muud kui teie käed, ei muud kui teie jalad.

Teie silmades on näha Kristuse armastust maailma vastu, teie jalgade abil käib ta tegemas head, teie kätega õnnistab ta inimesi

Olgu eelseivad jõulupühad ja algav uus aasta täidetud, armastuse rahu ja rõõmuga, mida Jõululapse sünd meile kingib ja mida keegi meilt ära võtta ei saa.