Mt 2: 13-21

Kui nüüd tähetargad olid lahkunud, vaata, siis ilmus Issanda ingel Joosepile unenäos ja ütles: „Tõuse, võta kaasa laps ja tema ema ning põgene Egiptusesse ja jää sinna, kuni ma sind käsin, sest Heroodes tahab lapse üles otsida ja hukata!” Siis Joosep tõusis, võttis lapse ja tema ema ning põgenes öösel Egiptusesse. Ja ta oli seal Heroodese surmani, et läheks täide, mis Issand on rääkinud prohveti suu kaudu: „Ma olen kutsunud oma Poja Egiptusest.” Kui nüüd Heroodes nägi, et tähetargad on teda petnud, raevutses ta väga ning laskis tappa Petlemmas ja selle piirkonnas kõik poeglapsed, kaheaastased ja nooremad, arvestades seda aega, mille ta oli tähetarkadelt täpselt välja uurinud. Siis läks täide, mida on räägitud prohvet Jeremija kaudu:  „Raamas kuuldakse häält, nutmist ja kaebamist on palju. Raahel nutab oma lapsi ega lase ennast lohutada, sest neid ei ole enam.” Kui nüüd Heroodes oli surnud, vaata, siis ilmus Issanda ingel Egiptuses viibivale Joosepile unenäos ja ütles: „Tõuse üles, võta laps ja tema ema ning mine Iisraelimaale, sest need, kes püüdsid last tappa, on surnud!” Siis ta tõusis, võttis lapse ja tema ema ning tuli Iisraelimaale.

Esimene jõulujärgne ja ühtlasi 2025 aasta viimane pühapäev on tänavu kirikukalendris süütalastepäev, mille evangeelium jutustab meile loo Jeesuse ja tema pere põgenemisest Egiptusesse ning süütute kannatustest inimeste kurjuse pärast.

Ka selle aastal, vaatamata jõulurahu kuulutusele, peavad väga paljud inimesed kannatama sõdades ja kriisikolletes. Kahjuks peab tõdema, et teatud laadi kodusõda toimub ka paljudes Eestimaa kodudes perevägivalla näol, kus kannatavad reaalsed inimesed ja lapsed nende hulgas meie endi keskelt.

Jõulunädalal enne käesolevat nädalavahetust on politseid kutsutud lahendama 159 korral lähisuhtevägivalla juhtumit. 70 juhul on pealtvaatajateks olnud lapsed.

Vägivallatsejad kasutavad vägivalda selleks, et saavutada võimu ja kontrolli oma partneri üle. Vägivaldses käitumises võib sisalduda füüsiline ja psüühiline, emotsionaalne ja majanduslik kontroll. Vägivallatsejad suudavad sageli väga hästi oma viha taltsutada ega ründa kunagi näiteks oma ülemust või sõpru, kuigi nad võivad olla nende peale vihased. On oluline, et vägivallatseja suudaks endale teadvustada, et vastutus vägivallaaktide eest lasub temal ning vägivaldsete käitumis- ja mõtlemismallide muutmine on tema enda huvides.

Parim jõulu ja uusaastakingitus või lubadus on see, kui see, kellel on südame koorem või lahendamata riid suhetes oma lähedastega, see andeks paluda või teha rahu vähemalt ühe inimesega. Me ei suuda üksi lahendada maailmas lõõmavaid sõdu, kuid korrastades suhteid oma lähedastega, loome eelduse ka suuremaks muutuseks. Teinekord võib pühadeks tubade koristamine olla kergem, kui oma hinge puhastamine ja kellelegi andestamine, aga küllap on ka soov omada puhast ja korrastatud kodu, kuhu võtta vastu külalisi, märk soovist korrastada ja puhastada ka oma südant. Jumal kõnetab meie südant oma Sõna ja ilmutuse kaudu.

Kuulates Jumala sõna ja tema kõnetust, võime ka ise olla Joosepi olukorras, kellele ilmus unes Issanda ingel. Jumal võib ilmutada omadele kriitilistel hetkedel sõnumeid mis aitavad täita tema eesmärki inimeste lunastamisel. Kui juudid olid 30 aastat hiljem laskunud Jeesuse vahistada ja andnud ta kadeduse pärast Pilaatuse kätte, saab tema naine unes ilmutuse, mille tõttu saadab ta oma mehele, kes istus kohtujärjel, sõna: „Ärgu olgu sul midagi tegemist selle õigega, sest ma olen täna öösel unenäos tema pärast palju kannatanud!“ Mt 27: 19

Kui ingel ilmub esmakordselt Joosepile, päästab see Jeesuse isata kasvamisest, kuna Joosep võtab Maarja, vaatamata ootamatule lapseootusele, enese juurde, paneb teda oma peret kaitsma põgenedes Heroodese eest Egiptusesse ja unes saadud ilmutuse läbi saab ta, pärast kuninga surma, käsu viia oma pere tagasi Naatsaretti.

Samas, Jumal ei hoia meid kõigi katsumuste ja kannatuste eest, kuna ka Kristus pidi jooma kannatuste karikast meie eksimuste pärast, Jumala poolt selleks seatud ajal. Kannatused ja läbielatu kujundavad meie tuleviku ja kuigi see ei pruugi olla meile meeldiv kogemus, võime nende tõttu tõdeda, et oleme oma elus jõudnud just sinna kus praegu oleme nende mõtestamise kaudu. Raskete kogemuste üle järele mõtlemine võib võtta teinekord ka palju aega, aga need võivad muuta meid inimestena küpsemaka ja eraldada meie elus oluline ebaolulisest nagu puhastatakse kulda, et ta võiks läbikatsutuna kanda kõrget proovi.

Vägivalda kasutab inimene, kellele on seda õpetatud. Suur osa vägivallatsejaid on oma käitumismustrid omandanud otsese jälgimise kaudu perekonna, suhtlusringis või ka ühiskonnas laiemalt. Lapsena kogetud vägivaldne käitumine annab neile ellu kaasa vastava käitumismudeli. Inimene võib ka ennast üllatada teatud oludes käitudes ebainimlikult või oma enda seniste põhimõtete vastaselt. Diktatuuririikides või ideoloogilise töötluse tulemusena võib inimene nõustuda kas hirmust või siirast usust ettevõtmise õigsusesse, õigustades inimsusevastaseid tegusid.

Kuningas Heroodes otsustas, kuuldes ettekuulutust tulevase kuninga sünnist, lahendada see vägivalla teel surmates Petlemmas ja selle ümbruses kuni kaheaastased lapsed.

Jeesus ja tema pere pidid seetõttu olema pagulased võõral maal. Diktaatori jaoks ei ole oluline kui tema eesmärkide nimel peavad kannatama sajad või tuhanded süütud inimesed, nii nagu me seda näeme ja kuuleme juba neljandat aastat kestvas sõjas Ukraina pärast. Seal hüüavad emad oma laste pärast kes on saanud surma pommitamistes või viidud Venemaale, oma meeste pärast kes viibivad rindel, on saanud haavata või kaotanud elu ja rindel olijad igatsevad oma peret, naist ja lapsi teadmata, kas nad saavad neid veel kunagi näha.

Mis kasu on riigijuhtide koosolekutest, omavahelistest kokkulepetest või sanktsioonidest kui inimesed nutavad taga oma lapsi, tulevikku, mida enam ei ole. Meie aja heroodesed otsivad ikka maailma jagamisel oma au, omakasu ja  võimutäiust. Kui siis sellistest paikadest jõuavad vägivalla eest pagedes meie juurde pagulased, kas näeme nendes Issandat Kristust, kes oli ka ise pagulane võõral maal? Kas mitte just neid silmas pidades ei ütle Issand kohtupäeval meile: „Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu,“ ja veel:  „Sest mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu ja te ei andnud mulle juua.“ Mt 25: 35, 41-42

Kas me märkame veel nii meie oma rahva keskel peredes, aga ka kaugemal olijate häda ja vaeva? Või sulgeme oma kõrvad ja pöörame silmad mõeldes iseendas, et see ei ole meie asi ja küllap on igaüks üksikult või rahvana oma saatuse ära teeninud ja meie ei saa seda muuta. Kas oleme valmis sekkuma ja aitama või oleme ehk pideva uudisvoo taustal, kus mõned inimesed on ka teiste häda najal lõiganud omakasu, meid muutnud tegelike abivajajate suhtes küünilisteks?

Sama palju, kui oma silmade sulgemine kannatuste ees, aitab uudissõna kasutades moraalipoosetamine ehk sõnavaht ilma tegudeta.

Iga inimene on loodud Jumala palge sarnasusse, olgu ta siis väike või suur. Igaüks on väärtuslik. Me ei saa aidata igat abivajajat, aga aidakem siis neid, keda saame, oma võimaluste aja ja oskustega, seades endale jõukohaseid prioriteete.

Kuuleme tänapäeval sageli arvamust, et elu tähenduseks on elu nautida ja ennast teostada või, et iga inimene loob ise oma elule eesmärgi. Eriti kõlavad need arvamused läänelike heaoluühiskondade suunast. Üha enamad riigid ja rahvad koonduvad loosungi alla: teeme oma riigi taas suureks. See tähendab seda, et tehkem ennekõike enda jaoks kõik mis võimalik oma heaolu kindlustamiseks ja kui sellest jõudu üle jääb ja see on meile kasulik, siis tehkem midagi ka teste jaoks.

Küsigem aga, kas meist kaugemal nälja või pommitamise tagajärjel surnud laste elud on olnud mõttetud, kuna nemad ei saanud ennast teostada ja elust rõõmu tunda? Kristlase jaoks on igaüks Jumala palge järgi loodud ja igaüht ootab Tema õiglane kohus. Paganlikes kultuurides ja antiikmaailmas võidi mittesoovitud lapsed hüljata ja meiegi maal võetakse igal aastal sadadelt lastelt võimalus elada enne nende sündimist, kuna me arvame, et meie meelevallas on otsustada elu või surma üle.

Ka erivajadusega sündinud laps on loodud Jumala palge sarnasusse, kes ei ole eksitus või õnnetus, kuna meil on võimalik neile osutada oma armastust ja hoolt.

Jumal võttis sündides inimeste maailma meie sarnaseks väikese lapsena, endale sulase näo. Ta sündis selleks, et lunastada inimesed ka kõige väiksemad ja ka need, kes ei ole saanud kunagi sündida. Nende hulka peame lugema ka ennast, kes me ei ole suutnud alati kaitsta kõige nõrgemaid. Meiegi inimlikkuse on Jeesus võtnud enda peale, lunastades meid surmast ja Jumala kohtust, mille oleme oma tegude või tegematajätmistega ära teeninud.

Rahvastikukriisi lävel peaksime nii üksikisikuna kui rahvana parandama meelt, ehk kahetsema seda mida oleme oma tuleviku arvelt seni teinud valesti või jätnud tegemata ja tegema kõik selleks, et lapsed võiksid sündida peredesse, kus on neid ootamas armastav ema ja isa. Lõppeval aastal on rahvastikukriisi eest ühiskonnas saanud eestkõnelejateks millegipärast majandusinimesed ja ettevõtjad, nagu analüütikud Heido Vitsur või Lenno Uusküla. Nemad näevad tuleviku kohal omast vaatenurgast tumedaid pilvi, kui meil ei sünni piisavalt lapsi ei ole nende sõnul võimalik pidada ka oma riigi ja hoida toimimas majandust. Samas ei oska nad vastata küsimusele selle probleemi põhjustele, milleks on omakasupüüdmatu armastuse, otsustuskinduse ja vastutuse võtmise defitsiit.

Teoloog Randar Tasmuth võttis Eesti II elujõu kongressil Tartus eelmisel suvel meie ees seisva ülesande kokku paari lausesse. Tea sõnul on rahva elujõu taastamise jaoks on oluline abielu tegeliku tähenduse taastamine, ema ja isa rollide ning lastega perede toetamine nii ühiskondlike hoiakute kui omavalitse ja riigipoolsete sammude kaudu.

Meie jaoks on tähtis Joosepi kombel panna tähele Jumala sõnumeid ja tegutseda nendele vastavalt. Siis lähevad Jumala asjad alati edasi nii meie isiklikud elus kui meie rahva juures ja meil on tulevikku ja lootust. Ei ole turvalisemat kohta kui elada Jumala hoole all.