Jutlus Jk 1: 17-21 

Täna loetud pühakirjalugemisi ühendab julgustus loota Jumala armule ja Tema ustavusele, millest peaks võrsuma Tema lunastatute uus, usu, õiguse ja heade tegude viljaga täidetud elu.

Jumal, kellesse me usume ja kes on ennast meile Kristuses ilmutanud, on muutumatu, ustav, hea ja õige – Ta on «valguste Isa», kellelt tulevad kõik head annid, millest kõige olulisematena uuestisündimine ja igavese pääste lootus. Meil ei ole põhjust Jumalas kunagi kahelda, ja isegi kui kõik muu allub muutustele ning koguni päike on teinekord varjutatud, on Jumal oma halastuses ja armus seesama.

Seda, et Jumal, meie Isa, kes on taevas, jagab häid ande neile, kes Teda paluvad, on kinnitanud ka Jeesus ise, millest olulisem on Püha Vaimu andi, mida me Nelipühade eel ootame. Sarnaselt toob ap. Jaakobus kõigi ülalt tulevate andide hulgast välja eeskätt selle, et Jumal on meid «oma tahtel sünnitanud tõe sõna kaudu» ning päästab meie hinged.

See, et apostel Jaakobus kõneleb Jumalast kui «valguste Isast», viitab Jumalale kui Loojale, siin eriliselt esile tooduna kõigi valgust andvate taevakehade, s.t päikese, kuu ja tähtede Loojana, kusjuures Jumala suurus nähtub mitte ainult sellest, et Ta on kõige Looja ja Isa, vaid ka selles, et erinevalt taevakehadest ei allu Tema muutumisele, varjutustele ega «tähtede seisule». Jumal on alati seesama, muutumatu – eeskätt tähendab see, et Ta on muutumatult hea, Ta on headuse ja valguse allikas nii füüsilises, intellektuaalses, moraalses kui vaimulikus maailmas ning Tema peale võib ja tuleb alati loota…

Jaakobus rõhutab, et Jumal on meid sünnitanud tõe sõna kaudu «oma tahtel». See tähendab, et meie uuestisünd on Jumala töö ja mitte niivõrd meie tegu: Jaakobus ütleb, et uuestisündi toimub evangeeliumi kaudu: «Tema on oma tahtel meid sünnitanud tõe sõna kaudu, et me oleksime otsekui uudsevili tema loodute seas.» Kui ta kirjutab, et me oleme uuesti sündinud evangeeliumi läbi, õpetab ta, et me oleme uuesti sündinud ja õiged usu läbi. Sest tõotust Kristuse kohta saab mõista üksnes usus, kui me seame selle vastu patu- ja surmahirmule, mis praegusel ajal valitseb Euroopas paljude inimese üle.

Me oleme Jumala loodu uudsevili, s.t esimesed Jumala poolt taastatavast ja uuendatavast loodust. Martin Luther tõlgendab seda oma 1537. aasta Cantate pühapäeva jutluses nõnda, et selles maailmas meie uueksloomine üksnes algab, tulevases aga viib Jumal selle meid igaveses õndsuses täiuslikuks tehes lõpule.

Jumala uudseviljana Kristuses peavad kristlased kogu oma eluga teostama Jumala õigust. Olulisel kohal on siin kõik see, mis on seotud inimestevaheliste suhetega ning sellest tuleneva elu- ja käitumisviisiga: «Iga inimene olgu aga kärmas kuulama, pikaldane rääkima, pikaldane vihastama.» (Jk 1:19). See reeglina ka koguduse uuenemise lähtekoht. Kiriku uuenemine algab ühe inimese südame uuenemisest, mis sütitab tema kõrval olijaid, kuna see ei saa jääda nähtamatuks nagu kirik kõrgendikul või lamp mis on süüdatud hämaruses.

Minu noorepõlve vend Kristuses, nüüdne õigeusu kiriku preester Roman Tõnisson meenutas hiljuti, sotsiaalmeedia lõimes piltide keeles, milline mõju on olnud tema elus Tallinna Pühavaiu kirikul. Olen viimastel nädalatel rääkinud mõne loo oma elust. Järgmine lugu, millest täna esimest korda räägin, on küps edasi anda kui tunnistust Cantate pühapäeva järgsel nädala kui me avaldame ühtlasi tänu mehele, kes on seotud kirikukellade saamisega.

37 aasta eest, mil hilisem peapiiskop Jaan Kiivit jun. ristis ja õnnistas mind Pühavaimu koguduse liikmeks, töötasin tema abilisena alanud teoloogiaõpingute kõrval mitmeid aastaid Pühavaimu kirikumehena, kelle ülesandeks oli muude ülesannete hulgas igal pühapäeval helistada käsitsi toona Eesti vanimat säilinud kirikukella aastast 1433 Merten Seiferti poolt valmistatud pronkskella

Ligikaudu 1100 kilo kaalunud kellel oli kaks sõnumit mis osutasid kahele ülesandele. Ladinakeelne vaimulik pealiskiri viitas ootavale kogudusele. Alamsaksakeelne tekst on ebatraditsiooniline: «Ma löön õiget aega nii teenijale kui teenijannale, nii isandale kui ka emandale ja keegi ei saa mulle seda ette heita!”

Selle kella alla tornikambrisse seadsin selle ajal linna kohal sisse oma väikese toa, kus lugeda piiblit, palvetada ja kuulata vanima kella kõla. Kirikusse tulles ma viisi ei pidanud, kuid ristimise järgselt aitas harjutamine ja kindla kellatooni kuulamine saada ka enda häält kandvaks nii, et see kell omandas mulle teatud mõttes isikliku tähenduse

Kui siis 29. mai 2002, mil juba varem mõranenud kell kiriku tornikiivri põlengus sulas ja purunes oli see minule sama isiklik ja vapustav kogemus, nagu oleks kaotanud ühe oma vanematest või hea sõbra ja pereliikme. Jeesus ütleb tänases evangeeliumis: „Teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde.“

Millegi kaotus on samas ka millegi leidmine. See on küll sügavalt isiklik arvamus, kuid minu jaoks jõudis vana kell anda mulle ajal mil minu käes oli kord seda helistada, kingiks oma kõla ja hääle, mis ka veel täna mil kell ise ei saa enam oma kõlaga inimestele tunnistada, saan seda teha mina ja saame teha meie kuna Jumal on kinkinud meile oma annid ja aja nende kasutamiseks koguduse kasuks ja Jumala kiituseks.

Praost Rene Reinsoo ütles eelmise nädala raadiosaate salvestuse, et kui apostel Mattias valiti apostlite hulka Juuda asemel, on ka meil võimalik kellegi tööd jätkata ja ülesanne evangeeliumi edasi viia ja kui meie oma töö lõpetame, tuleb keegi teine, kes viib seda omakorda edasi.

Apostel Jaakobus kustub meid üles: «Panema maha kõik rüvedus ja rohke kurjus ning võtke tasaduses vastu sõna, mis teisse on istutatud ja suudab päästa teie hinge.» (Jk 1:21)

Hingede päästmine on ennekõike tulevikku vaade, pilguheit tulevasse maailma, mille poole oleme veel teel. Praegu on tasaduse ja alandlikkuse aeg, mil tuleb vajadusel viletsustki taluda, et saada kord Jumala poolt ülendatud: «Alanduge Issanda ette, siis Ta ülendab teid! Olge nüüd pika meelega, vennad, Issanda tulemiseni! Vaata, põllumees ootab kallist põlluvilja pika meelega, kuni ta saab varase ja hilise vihma. Olge siis teiegi pika meelega, kinnitage oma südant, sest Issanda tulemine on lähedal!» (Jk 4:10; 5:7j)

Muhu kirik oli omal ajal kaunistatud ulatuslike Viimse kohtupäeva teemaliste maalidega. Säilinud on neist ainult vähesed fragmendid – peamiselt kooriruumis. Inimeste jäljed ja kujutused võivad ajas hävida ja ununeda kuid need tuletavad järgnevatele elavatele põlvedele meelde ühelt poolt meile antud aja lühidust aga teisalt seda, et põlvkondade reas ei seisa me kunagi üksi vaid koos eelmiste põlvkondade usu eeskujudega ja kui nende kujutused võivad ajas tuhmuda ja kaduda siis meie saame astuda nende asemele, ja kus on ka kaks või kolm inimest Issanda nimel koos, tuleb tema nende keskele nagu ka täna oa sõnas ja armulauas, julgustades, uuendades ja elavdades oma kogudust. Tema on valinud Saarte praostkonnast ja Muhu saarelt oma inimesed ja kutsub neid oma teenistusse. Sina oled see inimene keda Issand on kutsunud tööle tema viinamäele.

Kannatlikkuses ja alandlikkuses Issanda tulemist oodates, rahu ja õiguse vilja külvates ning nii Jumala õigust teostades ja avalikuks tehes, on meie usule parimaks kinnituseks teadmine, et Jumal, valguste Isa, ei ole mitte meie, inimeste kombel muutliku meelega, vaid ustav ja muutumatu ning Temas ei ole ei ülekohut ega «varjutuste varju» (Jk 1:17).