Jutlus Jh 16: 23-33
Tegelikkuses esines ka sellel, umbes 200 aastasel perioodil, nii sisemisi kui väliseid rahutusi, mis puudutas kristlasi tagakiusamise ja vaenu kaudu, nende teistest eristuva usu tõttu. Jeesus tõotab oma jüngritele rahu: Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.” Ka käesolevas maailmas kogeb globaalselt iga seitsmes kristlane kitsa koha peal olemist tagakiusu pärast. Ainuüksi 50 riigis kannatab 312 miljonit kristlast väga suure või äärmusliku tagakiusamise all.
Küllap kogeb ka sõltumatult usust enamik inimesi, et maailm hirmutab neid paljude samaaegselt toimuvate sõdade, rahutuste aga ka demokraatlikes riikides lisanduvate vastuoluliste nõudmistega, mis muudavad tavalise inimese elu ebamugavamaks või senisest oluliselt kallimaks.
Seda tehakse lubadustega rahust ja korrast, et kui sa kiidad heaks õiged aated, valid õiged põhimõtted ja tarbimisharjumused, siis on sinu hea elu kindlustatud. Teisalt maalitakse meie silmade ette igapäevaselt maailma ohustavaid pilte kliima või sõjakoledustest, mille eest ei ole kellelgi pääsu ja kui soovid sellest end säästa, siis peab olema valmis maksma kõrgemaid makse.
Jeesus on selle maailma ära võitnud, kuigi maailmas endas ei paista see kuidagi välja. Jumalal on aga selle maailmaga oma plaan, milleks on rahu mõtted. Tema soovib meile anda tulevikku ja lootust. Tema soovib, et me hüüaksime appi teda ja pöörduskime tema poole.
Prohvet Jeremia kaudu
ütleb Issand: „Siis te hüüate mind appi ja tulete ning palute mind, ja
mina kuulen teid. Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate
mind kõigest oma südamest.“ (Jr 29:12-13)
Tõsi on see, et ilma raskuste ja nende lahendamiseta ei toimu arengut ühelgi alal või eluvaldkonnas. Ka usk ei püsi ilma oma risti kandmise kogemuseta. Usk ei võta meie elust raskusi ära, aga annab meile jõu ja vastupidavuse neid kanda.
Nii, nagu uue elu sündimisega on seotud kandmine ja valu, toob see kaasa ka rõõmu ja lohutuse. Selle maailma juurde kuulub raskuse ja rõõmu otsekui lainetena vaheldumine. Ajaliku elu liivakella liiv voolab meie silme all surma poole. Selle juures on suureks küsimuseks on see, kuidas me täidame enda elu möödalibisevad hetked. Keegi on öelnud, et ta on nagu vanaaegne päikesekell, mis mõõdab vaid elu päikesepaistelisi päevi ja hetki. Aga mida teha varjuliste päevade ja öö pimedusega?
Kristlase jaoks sisalduvad nii valgus kui vari igas tema elu hetkes. Kui iga päev meie elus paistaks päike, sünnitab selline elu Sahara taolise kõrbe. Juba ka meie laiuskraadil saabuvad soojad ja päikesepaistelised päevad, hakkavad inimesed otsima varju, igatsema jahedust, värskendavat vihma ja leidma inspiratsiooni öisest tähistaevast. Vili kasvab paremini jahedas ilmas, nagu ka raskused kasvatavad ja suunavad leidma erinevatele olukordadele lahendusi. Usu kaudu osutub ka lähedase inimese kaotus ja sellega kaasnev lein meile liginenud Jumala varjuks.
Jeesuse õpetusest tõuseb selgelt esile usk, millega on seotud ka nägemine, kui ta ütleb: „Te näete mind jälle või teie usk muutub rõõmuks“. Sellega seoses õpetab ta usu lõputuid võimalusi: ”Mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel. Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!” (23-24)
Paljude usu kriitikute väited põhinevad sellel, et ei saa olla olemas mingit tegelikkust peale selle, mida me näeme. See ei ole võõras arusaam isegi Jeesuse enda jüngrite hulgas. Kui Jeesuse jüngrid tunnistavad Toomasele, kes ei olnud nendega koos, kui Jeesus neile end pärast surnuist ülesäratamist ilmutas: „Meie oleme näinud Issandat.” vastas Toomas neile: „Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!” (Jh 20:25) Kui siis Jeesus kaheksa päeva pärast neile taas ilmus ja ka Toomas Oli nende hulgas, pöördus Jeesus kohe tema poole, palus tal end puudutada. Toomas vastas talle: „Minu Issand ja minu Jumal!” Jeesus ütles talle: „Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.” (28-29)
On tõsi, et elame ja tegutseme meie jaoks piiratud ajas ja ruumis, kohates nii endas kui teistes vigu ja probleeme. Aga Kristuse kristlik kirik on nii täna kui kõikidel aegadel kutsutud ja seatud tooma esile sõnumit nähtamatust tegelikkusest ja sellest, et kristlased elavad kahe maailma, ehk taevase ja käesoleva riigi kodanikena.
Oma arusaamade ja senise kogemusega piiratud tegelikkuses ei suudaks me tunnistada tõeks Jeesuse ja terve Piibli õpetust ajaülesest tegelikkusest. Me ei suudaks mõista näiteks Pauluse sõnu: ”Mõtelge sellele, mis on ülal, mitte sellele, mis on maa peal.” (Kol 3:2) või teisal: ”Me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga igavene.” (2 Kr 4:18) Kas me võime saada mingit konkreetset kogemust või puudutust nähtamatuga?
Suurim ime, mida inimene
võib kogeda, on ülestõusnud Kristuse kohtamine. Iga Kristusele lootev ja tema
nimel palvetaja saab kogeda oma usku kinnitavaid armu hetki ja palvevastuseid,
Jeesuse enda tõotuse kohaselt. Seepärast on kahju, kui me usume vähe ja
seetõttu ka saame vähem. Ometi iga
paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse! Lk 11:10
Elu sügavamates orgudes ja raskustes saab Jumal meid üllatada kogemustega, mida me ei oleks osanud isegi oodata või paluda. Nendele hetkede on iseloomulik see, mida Jeesus on õpetanud: Püha Vaim võtab Kristuse omast ega tegutse kunagi Jumala sõna vastaselt.
Enam kui 30ne vaimulikuna töötamise aasta jooksul olen näinud väga harva inimesi, kes peavad end ateistideks, küll aga kohtan iga päev inimesi, kes on usu suhtes kas ükskõiksed või ei ole sellega lihtsalt kokku puutunud, kuna keegi ei ole sellest neile rääkinud. Peamiselt on see selle tulemus, et nende vanemad on oma kristlikest juurtest võõrdunud mis omakorda tuleb sellest, et tänastele keskealistele on nende vanemad jätnud kas tahtlikult või tahtmatult kristliku maailmavaate alused edasi andmata.
Metodisti kiriku asutaja John Wesley'lt (1703-1791) pärineb mõtlemapanev lause: "Mida üks põlvkond talub, seda järgmine põlvkond võtab omaks.“ Wesley toob selle lausega esile, kuidas tänased väikesed kompromissid saavad homseteks normideks – see, mida me praegu lubame, kujundab meie tulevikku.
See võib alata süütust kompromissist, et täna on mul midagi olulisemat plaanis, kui minna kodukoguduse jumalateenistusele. Siis ei lähe ka enam mingil põhjusel järgmisel ja ülejärgmisel pühapäeval, mis tähendab, et inimene on jäänud eemale nii Jumala sõna, armulaua kui koguduse osadusest. Mõne aja pärast ei tule see enam meeldegi, kuna selle asemel on tulnud palju muid toredaid ja meelepärasemaid tegemisi. Sellele järgneb, et peres ei ristita lapsi, noori ei julgustata osalema leerikursusel ja kui üldse abiellutakse, siis ei soovita laulatust. Ei ole just harvad need juhud, kui järgmisel korral kui kirikus käiakse, leitakse end kirikus osalemas mõnel lähisugulase matusetalitusel.
Nii kaotab uus põlvkond kontakti mitte ainult vanemate kirikuga, vaid kaotatakse ka arusaam ja kontakt ka oma kirstliku pärandiga. Sealt edasi kaotab käesolev ja tulevane põlvkond ka koha eluraamatus, ehk oma hingeõndsuse.
Praegu saab seda kuuldes ja endale tunnistades kõike veel muuta, kui me kahetseme oma tegematajäetut ja teadmatust, ning pöördume kogu südamest armu paludes elava Jumala poole. Jumala Püha Vaim näitab meile, milles oleme oma elus eksinud, et me võiksime leida lepitust ja andeksandmist Jeesuse ristisurma kaudu. Püha Vaim toob meid Jeesuse juurde ja kinnitab, et neile kes end Jumala ette alandavad, tema ülendab ja annab meile kõik meie eksimused andeks Jeesuse nimes ja lepitusveres.
Sellest palvest saab alguse inimese elumuutus, mis muudab nii tema, kui temaga seotud pereliikmete tulevikku, et nende nimed võiksid olla kirja pandud Taevase Talle eluraamatus.
Kirikuisa Augustinuse (354-430) teosest ”Pihtimus” pärineb tema tuntud ütlus: ”Enda omaks oled Sina, Issand, meid loonud, ja rahutu on meie süda, kuni ta leiab rahu Sinus.” Jeesus õpetab tänase evangeeliumi lõpus kahest olemasolu tasandist: selle maailma poolt antud rahu on oma olemuselt vaen Jumala vastu, aga Jeesuse poolt antav rahu rajaneb sellel, et hingevaenlane on juba võidetud. Nii saame kindla meelega usalda end oma Päästja kätte, kes üksi suudab meile anda rahu mis on ülem, kui kogu mõistmine.
Jeesus ütleb: Igaüht nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan ka mina oma Isa ees, kes on taevas. (Mt 10:32)