1 Kn 19: 8-13

Siis Eelija tõusis, sõi ja jõi ning käis selle söömise rammuga nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd kuni Jumala mäeni, Hoorebini.9 Seal läks ta ühte koopasse ja ööbis seal. Ja vaata, temale tuli Issanda sõna, kes küsis temalt: „Mis sa siin teed, Eelija?”10 Ja ta vastas: „Ma olen tõsiselt ägestunud Issanda, vägede Jumala pärast, sest Iisraeli lapsed on hüljanud sinu lepingu, nad on kiskunud maha sinu altarid ja on mõõgaga tapnud sinu prohvetid. Mina üksi olen üle jäänud ja nad püüavad võtta mu hinge.”11 Siis ta ütles: „Mine välja ja seisa mäe peal Issanda ees!” Ja vaata, Issand läks mööda, ja tugev ning võimas tuul, mis lõhestas mägesid ja purustas kaljusid, käis Issanda ees. Aga Issandat ei olnud tuules. Ja tuule järel tuli maavärisemine, aga Issandat ei olnud maavärisemises.12 Ja maavärisemise järel tuli tuli, aga Issandat ei olnud tules. Ja tule järel tuli vaikne, tasane sahin.13 Kui Eelija seda kuulis, siis ta kattis oma näo kuuega ja läks välja ning seisis koopasuus. Ja vaata, temale kostis üks hääl, kes küsis: „Mis sa siin teed, Eelija?”

 Saarte praostkonna sinod toimub Nelipühale eelneval nädalal, mil kõneldakse Püha Vaimu ootusest. VT 1 Kuningate raamatus kohtume prohvet Eelijaga. Üks Iisraeli suurimaid prohveteid kutsus endaga võistlema 400 Baali prohvetit, kellega lepiti kokku, et see Jumal, kes vastab palvetele taevast tule toomisega valmispandud ohvrialtarile, on tõeline Jumal. Sündmuste arenedes, mil valitsejate poolt soositud preestrid hüüvad appi oma jumalaid, ei anna need endast mingit märki, aga kui tuleb Eelija kord ja tema kutsub appi oma Jumalat, vastab ta tulega ja süütab altarile pandud ohvri ja aurustab vee, millega oli altar kordivalt üle valatud.

Selle dramaatilise tuleproovi tagajärjel tunnistab rahvas Issanda oma Jumalaks ning Eelija surmab Baali prohvetid, kuna viimaste õhutusel oli eelnevalt surmatud kõik Jumala preestrid peale Eelija. Iisraeli kuningas Ahab, kes valitses Iisraelis   24 aastat, tegi kurja Issanda silmis muuhulgas seetõttu, et ta võttis naiseks Iisebeli paganliku kuninga tütre, kes teenis aktiivselt ebajumal Baali. Nüüd jutustas kuningas oma naisele kõik, mis Eeilja oli teinud, mispeale läkitas kuninganna saadiku prohvetile ähvardusega, teha temaga sama mida Eelija tegi Baali prohvetitega.

Kui Eeilja seda nägi, siis ta võttis ja läks ära oma hinge pärast kõrbe, soovides oma hinges, et ta võiks surra. Issanda ingel tuli ja hoolitses prohveti eest nii, et ta sai veidi süüa ja juua, mille järel läbis ta uskumatuna tunduva 40 päeva ja ööd, kuni Jumala mäeni Hoorebini, mille ühes koopas kõnetab teda Jumal küsimusega: „Mis sa siin teed Eelija?“

Eelija saab Jumala ees välja oma hinge, nii nagu seda saab teha üksnes oma vaimsete ja füüsiliste võimete piirini viidud inimene.

Tunne, et oleme langenud vaimsesse auku ega suuda end seinu mööda päevavalgusesse vedada, võib olla tuttav ühel või teisel eluetapil paljudele. „Hinge pimeda öö” metafoor pärineb 16. sajandi katoliku müstikult Püha Risti Johanneselt, kelle sõnul kulgeb tee spirituaalsesse täiuslikkusesse läbi pimeduse ja kannatuse. On öeldud ka, et igasuguse muutuse eeltingimus on „senise maailma lõpp”.

Jumala prohvetiga võivad samastuda paljud meie kaasaja usuinimesed. Rahva enamus on hüljanud lepingu, mille Jumal on nende vanematega sõlminud, teenides elava Jumala asemel ebajumalaid.

Meiegi peame nägema, kuidas kaasmaalased on aja jooksul loobumas kristliku kultuuri alustest ja mõistetest. Ebajumalad on need asjad või nähtused, kelle või mille juurest otsivad inimesed abi ennekõike siis, kui neil on häda käes. Need moodustavad ühtlasi inimeste elu mõtte ja väärtuste aluse. Need kaasaegsed väärtused on seotud peamiselt inimese enda soovide ja vajadustega, kus mina ja minu õigused on olulisemad teisele hea tegemisest ja enda õigustest loobumisest. Inimühiskonnale on olnud läbi aegade omane loota ja taotleda nähtavaid asju ja hüvesid.

Vaatamata sellele, et Iisrael oli Issanda omandrahvas, oli talle ustavaks jäänud üksnes väike jääk, kes ei olnud nõus kummardama Baali. Valitsus oli Iisebeli eestvõttel arendamas ennaktempos enda arvates õiget asja, mis oli Issanda silmis ebajumalateenistus.

Selle kõige eest on Eelija otsustanud põgeneda. Ilmneb, et rahvas on varem tapnud Jumala prohvetid, kellest Eelia on üksi ales jäänud.

Jumal soovib Eelijat kinnitada erilisel viisil, millele eelneb võimas torm, maavärin ja tuli. Kuigi need loodusnähtused on inimesest suuremad ja hirmutavad, ei ole neis Jumalat. Nad on nagu saadikud, kes sisenevad meie aega ja ruumi enne Jumala enda saabumist. See mis toimus Eelija või toimub meie hinges, peegeldub nähtavalt tormis, vapustustes ja tules. Tema laseb käia teatud sündmustel enda ees, et valmistada nende kaudu uut. Teinekord peab ta midagi maha lõhkuma alusmüürideni, et rajada sellele uut.

Jumalat ei leia me selles mis tundub suur ja vägev. Jumalat ei leia me suurtes tunnetes või emotsioonides, elamustes või dramaatilistes ajaloosündmustes.

Samas seisab ta meie ees vaikses ja tasases ligiolus, mille ilmingud võivad tunduda tagasihoidlikena, aga milles Tema lubab saada avalikuks oma pühadusel ja armastusel. Jumal on Vaim. Jumala pühadust ei saa me kohata lahus Jeesusest, kuna keegi ei või taluda Jumala kirkus. Ka Eelija kattis oma näo kuuega. Jumal ei jäta enda omi. Kui Jumal kõnetab prohvetit, läkitatakse viimane tagasi hetkel maal valitsevate olude keskele kindla ülesandega tagasi omateed Damaskuse
kõrbe, et võida Hasael Süüria kuningaks, Jehu, aga Iisraeli kuningaks ja Eliisa, enda asemel prohvetiks! Me arvame, et meie otsuste ja kokkulepete alusel toimivad asjad parimal võimalikul viisil, kuid tark on see valitseja, kes arvestab Jumala seadustega, kuna iga valitseja või ka kiriku ülevaataja on oma ameti saanud vaid Jumala armust. Kui ta läheb vastuollu Jumala ilmutatuga, kaotab ta tema soosingu ja tema asemele seatakse need, kes on jumalakartlikud. Me võime teha ka vigu, kuid nii nagu kuningas Taavet või ka viimati ametisse võitud Charles III kui nad on Jumala ees alandlikud, leiavad nad armu ja seeläbi saab õnnistatud ka nende rahvas.

Valitsemiseks nagu ka eluks üldiselt on vaja Jumala Vaimu tarkust, mida VT prohvetite ja kuningate ajal anti edasi võidmisega, aga mida alates Nelipüha sündmusest on välja valatud Jeesuse apostlite ja nende kaudu kõigi Kristuse sulaste peale, kes on ristitud Isa Poja ja Püha Vaimu nimesse ning kes tunnistavad, et on Issanda teenijad oma ametis ja elukutses.

Prohvetile osaks antud kogemus tuulest maavärinast ja tulest, oleks nagu eelkujund Nelipüha sündmusest , millele viitab ka prohvet Joel ja mis saab ilmsiks Jeesuse enda tõotuse kohaselt:

„Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas.“ Nii palume ka meie tänase jumalateenistuse lõpus kirikulaulu sõnadega: „Püha Vaim, puuduta mindki, ärata, palun Sind! Anna elule mõte, sisu ja õige suund!

Kunstiajaloo professor Juhan Maiste on ühes oma raamatus öelnud: "Maailm kasvab rohtu nagu mälu." Kui rohi kasvab pügatud pinnal suureks paari nädalaga, võsa paari aastaga, siis võib ühe põlvkonna jooksul katkeda varasema kultuuri järjepidevus kui ei leidu selle hoidjaid ja uuesti mõtestajaid. Seetõttu võime olla tänulikud, et meil leidub Eesti suursaartel inimesi, kes isegi kuulumata kirikusse mõistavad ja väärtustavad kristliku kultuuri säilitamise olulistust nii muusikas kui ajaloolises pärandis.

Jumal on kutsunud ja kutsub enda omi raskete olukordade kaudu ja keskele, andes neile ülesande kuulutada Jumala sõna. Mõnikord võib see meile tunduda sellisena, et seisame oma sõnumiga otsekui üksinda kõikide eriarvamusel olijate keskel. Eelija saab siiski kuulda Jumala tõotust ustava jäägi pääsemisest: „Aga ma jätan Iisraelis üle seitse tuhat: kõik põlved, mis ei ole nõtkunud Baali ees, ja kõik suud, mis ei ole teda suudelnud.” (1 Kn 19: 18) Sellele Jumala tõotusele saame loota ka meie.

                                                                                                                Anti Toplaan