Aeg-ajalt tuli kõigile nähtav kuid salapärase sisuga panipaiga lugu jutuks nii senise kui endise koguduse usaldusisikuga. Ühel päeval ilmnes, et viimane neljast erinevast võtmest asub ühe inimese käes, kes selle hea meelega tagasi tõi kuid see ei lahendanud kapi avamist, sest uks ei avanenud mingi kombinatsiooniga. Käesoleval suvel otsustas koguduse juhatuse esimees Rein Orn asja tõsisemalt käsile võtta ja kutsus asja uurima lukuabi töömehe. Poole päevase uurimise ja pingutuste tulemusena õnnestus tuvastada, et võtmete kombinatsiooni õige asend ei võimaldanud kapp avada üle värvimise  tulemusena liimis kuivanud värv paksu ukse kindlalt kinni nii, et seda ei olnud võimalik lihtsalt kätega jõuda avada. Kasutades vastavat erivahendist õnnetus seifi uks siiski avada.

Asjaosaliste jaoks pakkus loomulikult see, mida siis peitis enda sisemuses salapärane seif? Nagu võis ka arvata, peitud selles hulganisti nõukogude perioodist arveraamatuid ja kuna paar sahtlit jääb veel oma avamist lukusüsteemi tõrke tõttu avatama, võib arvata, et see võib sisaldada ka nõukogude perioodi lõpu kassajääki rublades.

Suurimaks üllatuseks ja avastuseks oli suurim väärtus ja nimelt suur nahkköites piibel, milles kogudus tuvastas alates 1973 kaitse alla võetud ja vabariikliku tähtsusega kunstimälestise aastast 1768. Kunstilise kujundusega nahkköites ja barokiajast haruldane vaselõikega varustatud ja  kullatud trükis mõõtmetega: 48 x 32 x 12, 5 cm tuvastati viimasel korral 1994 aastal, kuid järgmise ülevaatuse ajal seda enam ei leitud. Varsemalt on piiblit kirjeldatud koguduse varade hulgas aastast 1955. Nii sai selgeks, et koguduse vara varjav kapp suleti viimati 1994 aastal kuid pärast seda jäid võtmed pikaks ajaks unarusse. Selle meeldiva avastuse iseloomustuseks tuleb märkida, et iga uus asi on unustatud vana kuid ka seda, kui kaduvad on ajalikud väärtused võrreldes kadumatutega.