Kõne Saaremaa Jaani koguduse 350. aastapäeva tänupalvusel
Mt 11:7-15
Kui siis need olid läinud, hakkas Jeesus rahvahulkadele kõnelema Johannesest: „Mida te tahtsite näha, kui läksite kõrbe? Kas tuules kõikuvat roogu? Või mida te tahtsite näha, kui läksite välja? Kas pehme riidega rüütatud inimest? Ennäe, pehme riide kandjad on kuningakodades. Või miks te läksite välja? Kas vaatama prohvetit? Jah, ma ütlen teile, hoopis enamat kui prohvetit! Tema ongi see, kellest on kirjutatud: Vaata, ma saadan sinu eele oma käskjala, kes tasandab sinu tee su ees. Tõesti, ma ütlen teile, naisest sündinute seast ei ole tõusnud suuremat Ristija Johannesest, aga väikseim taevariigis on suurem temast. Ristija Johannese päevist tänini rünnatakse taevariiki ja ründajad kisuvad selle endale.13 Kõik Prohvetid ja Seadus on ju ennustanud Johanneseni, ja kui te nõustuda tahate: tema on Eelija, kes pidi tulema. Kel kõrvad on, see kuulgu!
Ühe võimalusena on Saaremaa Jaani kogudusele ja kihelkonnale on andnud nime Püha Johannes, kelle lugu kuulsime täna loetud evangeeliumist. Kirikuloolasest koguduse õpetaja sõnul armastas eelmine paavst Franciscus Kirikut võrrelda laatsareti ehk välihaiglaga, kus võetakse vastu kõik abivajajad. Saaremaa Jaani kirik on alguse saanud hospidalist, mis oli mõeldud leeprahaigetele ehk pidalitõbistele. See rajati siia, Pöide kirikukihelkonna kõrvalisse nurka, juba keskajal. Et siia keskajal kiriklikku kihelkonda siiski ei tekkinud, tuli sellest, et asustus jäi siin väga hõredaks.
Jaani kirikukihelkond eraldati Pöidest aastal 1675. Pastor ja kodu-uurija Martin Körber võrdleb Jaani kogudust teiste Saaremaa koguduste seas Jaakobi ja Raaheli noorima lapsega: „See on 12 kihelkonna Benjamin, asutamise seisukohalt noorim – 1675.“ Kõnealused kogudused olid niisiis Pöide, Karja, Valjala, Kaarma, Püha, Kuressaare, Kärla, Kihelkonna, Mustjala, Anseküla, Jämaja ja Jaani.
19. sajandi ülestähendustest selgub, et Saaremaa Jaani kirik kannab Püha Johannese nime, ning on ehitatud 1703. aasta paiku või veidi hiljem ning on ümberehitatud 1844.aastal.
Vana lepingu isikutest on Johannes see, kes Jeesuse endaga vahetult kokku puutus ja tema oli valitud Talle teed valmistama. Johannes näitas oma kaasaegsetele Jumala Talle poole öeldes: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.” (Jh 1:29)
Johannese ristimine oli samuti ettevalmistavaks meeleparandusristimiseks Kristuse ristimisele kui ta ütles, et mina ristin teid veega kui tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega.
Johannes on, nagu Jeesus ütleb, prohveti poolt ette kuulutatud käskjalg, Eelija sarnane, siis see tähendab, et Johannesel on täita oluline roll lunastusloos – olla Issanda teevalmistaja, olla viimane kinnitus ja tunnistus, et ammu tõotatud ja oodatu aeg, Issanda päev, lunastuse tund on kätte jõudnud.
Aastast 1650 pärinevas Saaremaa kirikukorras nähti ette: „Kuna Pöide kihelkond on üsna suur ja pidalimaja vaeseid inimesi külastab, õpetab ja lohutab Jumala püha sõna ja pühade sakramentide jagamisega harva korraline preester, tuleks seal ametisse määrata ja seada eraldi preester, et vaeseid inimesi saaks igal nädalal ja igal pühapäeval trööstida ja kosutada püha evangeeliumi ja jumaliku sõna jutlustega
Evangeelium, milles väljendub Kristuse armastus meie vastu, on sedavõrd suur aare, et sellest ei tohiks meid eraldada ap. Pauluse sõnadega ei viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk. Rm 8:35
Pärast 1990 aastate alguse suurele kirikus käimise buumile on järgnenud inimese huvi langus vaimulike teemade vastu, ning kasvanud kõikide muude vaimsete praktikate vastu. Vabas Eestis on kasvanud põlvkond kes on täna 34 aastased. Kas nemad on kuulnud evangeeliumi ja kas meie oleme seda neile kuulutanud, või oleme pigem selle ise unustanud? Sel juhul ja eriti maailmas toimuvate sündmuste taustal on meil põhjust peeglisse vaadata ja meelt parandada.
Evangeeliumi on võimatu vastu võtta pelgalt oma mõistusega, vaid seda saab võtta vastu üksnes usus meile antud meelte kaudu. Usk tuleb kuuldust ja kuuldu evangeeliumi kaudu mis vabastab inimese tema ebausust ja haigustest.
Jaani kihelkonna ja kiriku asutajaid on võinud, lähtuvalt Saaremaa oludest julgustada sündmus, kus Jeesus ütleb oma jüngritele: „Läki mujale, naaberküladesse, et ma sealgi kuulutaksin, sest selleks olen ma tulnud!” Ja Jeesus käis läbi kogu Galilea, jutlustades sealsetes sünagoogides ja ajades välja kurje vaime. Ja Jeesuse juurde tuli pidalitõbine, palus teda ja põlvili heites ütles talle: „Kui sa tahad, siis sa võid mu puhtaks teha!” Ja Jeesusel hakkas temast hale, ta sirutas oma käe välja, puudutas teda ja ütles: „Ma tahan, saa puhtaks!” Ja otsekohe lahkus pidalitõbi temast ja ta sai puhtaks. Mk 1: 38-42
Pidalitõbine mees oli veendunud Jeesuse jumalikust väest, kui ta langes Jeesuse ette põlvedele austades Jeesust kui Jumalat. Jeesus oli liigutatud nii mehe usust kui tema kurjast saatusest ja parandas teda kahe käsusõnaga, mis ka kohe sündis ja haigus lahkus Tema sõna peale. Kui me Roome väepealiku kombel palume Jeesust: ütle üksainus sõna, ja poiss paraneb, sünnib see ka kauge maa tagant, kui me seda oa südames palume.
Nii nagu Saaremaa Jaani kirik on rajatud suurematest asustustest kaugemale, ei otsinud Ristija Johannes ega Jeesus suuri inimhulki, vaid inimesed otsisid neid ja tulid sinna kus olid nemad. Ajal mil meie maakirikutes osaleb teenistustel sageli alla 12 inimese, mis on väikseim arv ühe koguduse asutamiseks ja tegevuses hoidmiseks on ikka ja jälle kerkinud küsimus kiriku suutlikkusest kõnetada ja koguda inimesi. Suure ettevalmistuse ja tõhusa töö tulemusena täitub Tallinnas Tondiraba Jäähall kindlasti suure hulga otsivate inimestega. Aga püsiv otsimise ja osaduse sünnitab üksnes selline sõnul, mis tuleb ka kõige kaugema küla üksiku inimese juurde ja mis aitab käesoleval hetkel hingehädas ja kannatustest olevaid inimesi.
Johannese kuulutuse valguses võime endilt küsida, kuidas oleme kasutanud meie antud armuaega ja võimalusi koguduse ja kirikuna saada osa Jumala Sõnast ja pühadest sakramentidest ning kuidas see väljendub meie igapäevases elus.
Sügaval nõukogu ajal kui mitmeid kirikud suleti otsustas Jaani kogudus oma jõududega ette võtta kirikuremondi. Selle kasuks sõna võtnud koguduseliige Evald Söömer küsis: „Kuidas meie esimesena Saaremaal oma kiriku uksed sulgeme?“ Ühiselt, hoogtöö korras remonditud kirik avas taas uksed 23. augustil 1975 peapiiskop Alfred Toominga osavõtul.
Johannes oli sündinud ja elas selleks, et anda kõrbes kõlava hüüdja häälena tunnistust Issanda saabumisest ning Talle teed valmistada. Issand on tulnud ja meid lunastanud, ning nagu Ristija Johannes, nii võime meiegi sellest tunnistust anda selleks, et meie kõrval elavad inimesed võiksid tulla meeleparandusele ja usule ning pärida seeläbi igavese elu meie Issandas ja Õnnistegijas Jeesuses Kristuses.
+ Anti Toplaan