Ilmumisaja esimesel pühapäeval tähistatakse kirikus Kristuse ristimise püha. Vanakiriklik traditsioon ütleb, et ennast ristida lastes inimkonnaga oma solidaarsust kinnitades ning Jumala Tallena asendavalt kogu maailma pattu enda peale võttes pühitses Kristus kõik veed ristimiseks.

Tänupalve ristimisvee eest ristimispühal 2021 aastal. Foto: Irina Mägi

Eelmisel nädalal toimunud ühe armsa inimese ärasaatmisest meenub tema elulooline seik, kuidas tema vanemad olid küüditatud koos perega Siberisse. Seal sündis nende laps ja vaatamata rasketele oludele, leidsid vanemad võimaluse ja tahtmise oma laps ristida kodust tuhandete kilomeetrite kaugusel, teadmata, kas nad veel kunagi oma armastaud kodu näevad. Just seal kodust kaugel sündis vanemate soov, et kui meile selles elus saab osaks ülekohut, siis Jumal mõistab õigust ja võib meie ja meie laste elus oma armu läbi tuua meid tagasi kodumaale ja ristimise armu läbi juhtida meid taevasesse isakoju.

Selles valguses on mõtlemapanev, et vaatamata ajale mil meile valmistavad tõsist muret viiruste ja elukalliduse tõus, elab meie rahvas jõukamalt kui kunagi varem. Jõukust ja karjääri eelistatakse aga sageli laste ilmaletoomise ees ja kui neid ka sünnib, jäetakse nad ristimata, kuna peredes on katkenud meid seni kandnud ja põlvkondi kestnud kristlik pärand.

Omaaegne kirikuõpetaja ja skaudijuht Harri Haamer sai Püha koguduse pastorina tema enda sõnul vaimuliku äratuse osaliseks pimeda Upa Jürgeni kodus. See, kes on sündinud uuesti veest ja Vaimust, tema üle ei valitse enam tema enda loomus, vaid vaim: «Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni veest ja Vaimust, ei saa minna Jumala riiki. Lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim.»

See kogemus oli temaga kaasas kogu ülejäänud elu ja ka siis kui ta ülekohtuse süüdistuse tulemusena saadeti aastateks Siberi vangilaagritesse eemale oma perest ja kogudusest. Viimases Saaremaa Muuseumi kaheaastaraamatus on avaldatud muuhulgas Harri kunstnikust venna Eriku kirjavahetus Harri abikaasa Maimuga, juba pärast Harri surma 1987 aasta septembris. Eerik kirjutab: ”Mõtlen sageli Harrile ja ta usule ja selle üliinimlikule  järjekindlusele, et ta ometigi jaksas Siberi ületada. Kujutan ette, et ta palvetas iga päev neil lõpmata pikkadel vangipõlve aastatel, sama, sama iga päev, pakases ja näljas nagu see oli. // Minule on see üksainus suur mõistatus, et ta sealt eluga pääses. Usklikel on selle kohta üks ainus vastus – see oli Jumala tahtmine. // Kui sind alandatakse elajaks, pekstakse ja sõimatakse lõpmatuseni, et sa jaksad siis veel edasi uskuda Jumala armusse nagu Harri seda tegi, on minule senini täiesti arusaamatu.”

Maimu kirjutab oma mehe vennale enne viimase surma 1994 aastal veel viimase kirja mille viimasest lõigust võib lugeda: ”Praegu kui sulle kirjutan, tulid korraga silmade ette teie vanemad oma Vallimaa tänava õues. Seda majagi pole enam, aga minule see ikka on, sest mina pole näinud selle asemel tühja kohta, ega tahagi näha, sest mina elan oma vaimus ikka nende keskel, kelle kodu see oli, kuna mina sellest kodust sain mina omale kalli posi, kellega tohtisime oma elu ilusamad päevad koos elada. Ja pea loodan teda jälle kohata Taevas, igaveses rõõmus ja valguses.” Maimu ise suri 1997. aastal Mustvees olles sängitatud oma armastatud mehe kõrvale.

Me saame ristimises Jumala lasteks ja pärijaiks. See on Jumala poolt meile kingitud vahend, mille kaudu meid pestakse puhtaks kõigest ülekohtust ja sünnitatakse uueks eluks õiguses. Ristimine ei ole mitte meie, vaid Jumala tegu, sellest peavad aga võrsuma inimese head ja õiged teod, kui ta tahab elada – nüüd ja igavesti – tõelise Jumala lapse ja pärijana.