Jõuluaja teise pühapäeva teemaks on «Issanda templis». Teema lähtub Evangeeliumist (Lk 2:41–52), mis kõneleb Jeesuse jäämisest templisse, kui Ta oli kaheteistkümneaastasena paasapühadeks Jeruusalemma kaasa võetud. Kristliku kogudusena  kohtame Jeesust, kogunedes uue aasta alguses jumalateenistusele kirikusse, Jumala templisse. Siin saame ühiselt tänada ja ülistada ta koos taeva inglite ja pühade hulgaga Jumala suuri tegusid.

Basileios Suur, Kaisarea piiskop. Allikas: Wikipedia

Tänase pühapäeva jutlusetekst  (Hb 3: 1-6) kõneleb kristlikust kogudusest kui Jumala kojast, ühelt poolt rõhutades, et selleks olemine ja jäämine nõuab ustavust, iseäranis usus püsimise näol, teisalt aga näidates, et selle aluseks on Kristuse enda ustavus, kes on Jumala Pojana Tema koja üle – ning nagu me teame, kes on ise nii Jumala koda, s.t Tema ligiolu paik, kui ka selles kojas teenistust toimetav alguse ja lõputa Ülempreester ning viimaks ka ohver, mille läbi need, kes päästetakse, on Tema vendadeks ja Jumala lasteks pühitsetud.

Kuna Heebrea kiri on kirjutatud taganemise ohus olevatele kristlastele, on selge, et taolise tunnistuse olemasolu või puudumine ei kõnele mitte ainult oma usust rääkimisest, vaid veelgi enam sellest, kas inimene püsib usus või mitte. Nii saab ka Moosese ja Kristuse ustavuse meenutamisest terav küsimus meenutajatele endile: kuidas on lood nende ustavusega. Jeesuse peale «mõtlemine» (Hb 3:1) on ühtlasi omaenda mõtete ja meelsuse läbikatsumine Tema eeskuju valguses.

Täna on kirikuisa Basileios Suure mälestuspäev. Ta ristiti täiskasvanuna 356 aastal kes jagas oma vara vaestele ja hakkas koos oma sõbra Gregoriusega elama väikeses kloostris meie mõistes väga askeetlikku elu. Toona oli igal kloostril oma reeglid, aga tema kogus oma mõtted ühte väiksemasse reeglisse mida idakiriku mungad järgivad ka tänapäeval. Basileios pühitseti preestriks 364. aastal ning valiti aastal 370. oma kodulinna Kaisarea peapiiskopiks. Kuigi ta suri juba 9 aasta pärast on tal olnud erakordne mõju nii oma kaasajale kui tulevastel põlvedele.

Temaaegseks suurimaks probleemiks oli kirikus leviv ariaanilik õpetus mis eitab enne loomist olevat Jeesus Kristuse kui Jumala Poja  jumalikkust. Õpetuse pooldajad väitsid, et "oli aeg, kui Jeesust ei olnud," ja seega on Kristus loodud ja ajalik. See on vastuolus kolmainsuseõpetusega.

Basileios jutlustas rahvale iga päev hommikust õhtuni. Kui piirkonda tabas põud palvetas ta Jumala ees seni kuni hakkas vihma sadama.

Tema poolt juhitud piiskopkond oli toona ainus kes julges seista vastu kirikus levinud valeõpetusele  Kristuse ühest loomusest. Seda õpetust toetas valdav osa piiskoppe ja keiser Valens, kes otsustas ise kohapeale asja uurima minna. Tegemist oli Ida-Rooma keiser Flavius Julius Valens Augustusega (aastatel 364378).

Keiser läkitas oma eel prefekti Modestose kes pidi  Basileiost ähvardama omandi äravõtmise, asumisele saatmise, piinamise ja surmaga. Piiskop vastas ähvardustele rahulikult: ”Sina ei saa minu omandit ära võtta, kuna ma ei oma midagi – kui sa ei soovi just võtta minu kulunud riideid ja mõnda raamatut. Ma ei ole liigselt kiindunud ühtegi paika; kuhu iganes sa mind ka maapakku saadaksid, tunneksin end olevat seal nagu kodus.  Ihulikult olen aga sedavõrd nõrk, et piinamisel ei jääks ma ellu. Surm on mulle teretulnud, kuna see ühendab mind Jumalaga, kelle pärast ma elan ja tegutsen ja kelle poole on minu ohked juba kaua tõusnud. Iseenesest olen juba praegu rohkel surnud kui elav. Hämmeldunud prefekt pidi tõdema, et sellist kõnet ei ole ta kunagi varem kuulnud. Basileios vastas seepeale: Järelikult ei ole sa kunagi varem kohtunud tegeliku piiskopiga. Mõne aja pärast tervendas Basileios Modestose oma palve läbi ja nendest said head sõbrad.

Keiser Valens saabus pärast seda isiklikult  Kaisarea piiskopi kirikusse. Basileios seisis teenimas altari ees nagu Kristus meie hingede ülempreester. Keiser oli jumalateenistuse hardusest liigutatud, aga vaatamata sellel andis ta järgi valeõpetust pooldavatele piiskoppide nõudmistele ja saatis Basileiose maapakku. Samal ööl haigestus tema kuueaastane poeg kõrge palavikuga. Poeg tervenes alles siis, kui Basileios kutsuti keisrikotta  ja asumisele saatmine tühistati. Ka teisel korral mil keiser soovis piiskoppi saata asumisele takistas Jumal seda üleloomulikul moel.

Meie, kristlased, oleme Jumala koda – üles ehitatud Kristuse poolt ja Kristuses. Me saame seda olla üksnes Tema armust – ja me saame selleks jääda üksnes siis, kui jääme Temale ustavaks. Kristusele ustavaks jäämine tähendab Tema peale lootmist, Temasse uskumist ja Tema usaldamist, Tema järgimist ja Temast julgelt tunnistuse andmist, isegi kannatuste ja tagakiusamise hinnaga. Tõe rääkimist, mis ei kohku tagasi millegi ees, taolist «lootuse kiitlemist», mis ei häbene ega pelga, isegi kui sellest tunnistusest peaks saama tõeline martüürium, veretunnistus.