Kuressaare kiriku siseuste vitraazid on loonud kunstnik Urmo Raus Foto: A.Toplaan
Püha Laurentiuse päeva ehk lauritsapäevale eelneval pühapäeval pühitses Saare-Lääne piiskop Kuressaare kiriku vana käärkambri ja kiriku vaheliste uste aknaklaaside asemel Urmo Rausi poolt loodud vitraazaknad, mis pärinevad kirikule 2000-2003 aastal loodud akende komplektist ja mille saamislugu oli üks esimesi samme kiriku 25 aastat kestnud renoveerimistööde alguses.
Kunstnik Urmo Raus meenutab kiriku akende saamise lugu järgnevalt: "Kuressaare Laurentiuse kirik oli aastal 2000 halvas seisukorras. Kirik oli lubjatud valgeks, akende all olid suured malmradiaatorid, põrand oli kaetud lainetava soome papiga. Kui mulle tehti ettepanek luua kirikusse vitraažid, siis minu esimene mõte oli tuua kirikusse tagasi pühadus ning sära. Nii tekkis mul idee katsetada vabalt maalimist vedela kullaga, millega tavaliselt ääristatakse joogiklaase ja portselanist toidunõusid.
Sel ajal eksisteeris Tallinnas veel suur nõukogudeaegne klaasitehas “Tarbeklaas”. Tehas oli nüüd eraomanduses. Kuna erastamistingimustes oli erastajal kohustus tootmine mingiks ajaks säilitada, töötas tehas edasi tühikäigul. Kedagi ei huvitanud enam tehase toodang ja ka palgad olid töölistele maksmata.
Selline olukord pakkus mulle suurepärase võimaluse saada enda käsutusse suur klaasiahi, kuhu mahtusin ise täispikkuses sisse. Ruum, kus ahi asus, oli kütmata ja talvel, kui seal töötasin, oli ruumis alla kümne kraadi külma. Ahjus aga pea tuhat kraadi sooja. Kuna kulla aurud on mürgised, siis maalisin klaase respiraatoriga ja see tegi töötamise väga ebamugavaks. Kullamaitset tundsin pärast tehasest lahkumist veel pikka aega suus.
Suur ahi võimaldas teha palju katsetusi ja nii proovisin ma kulda lahjendada erinevate õlide ja lahustitega. Selle eksperimenteerimise tulemusena tekkisid erinevad toonid mürkrohelisest kuni lilla ja siniseni. Kokku valmistasin ma nii kolme aasta jooksul kolmsada erinevat klaasdetaili.
Tallinnast viisin ma need klaasid aken akna haaval Kuressaarde. Kaasas olnud maalingutega klaasidest tegin akende kompositsioonid kohapeal katsetamise läbi. Nii sai kirik aknad, mis sündisid puhtalt hetke inspiratsioonist. Kuressaares oli mul vastas koguduse pikaaegne teenija Hilda Tarkmees, kes – nagu selgus – oli olnud nõukogude ajal aknakittija ja mäletas veel seda tööd. Selle suurepärase prouaga paigaldasimegi koos kokku neljateistkümne akna klaasid.
Kulla valik oli vaistlik, kuid hiljem ajalugu uurides avastasin, et Püha Laurentius oli varakristliku paavsti Sixtus II laekahoidja. Enne kui roomlased paavsti hukkasid, palus ta jagada Laurentiusel kiriku vara laiali vaeste ja vigaste vahel. Seda Laurentius tegi ning kui ta läks Rooma prokuraatorile kiriku vara üle andma, võttis ta vaesed ja vigased endaga kaasa. Prokuraatorile ütles ta, et need õnnetud inimesed ongi kiriku vara. Püha Laurentius hukati aastal 258 ja tema üks sümbolitest on kuldvaagen müntidega. Kuressaare Laurentiuse kiriku neljateistkümne akna maalingud valmisid kolme aasta jooksul ja kogu tellimust rahastas pr. Maret Randla."
Kullaga maalitud aknad on andnud 25 aasta jooksul inspiratsiooni ka hilisematele kiriku restauraatoritele nii, et tänaseks on kirik omandanud oma sisekujunduses aegade ülese sakraalse ka heledates toonides klassitsistliku interjööri.
Modernses võtmes aknamaalingud on elanud aga vahepeal oma elu. Nii on väike osa klaase olnud eksponeeritud Prantsusmaal Chartres’i Rahvusvahelises Vitraažikeskuses. Kui kunstnik külastas hiljuti taas Kuressaare kirikut ja märkas, et kiriku viimasel klaasidega uksel on veel ees vanad nn. jääklaasid, otsustas ta kinkida kirikule needsamad Prantsusmaal eksponeeritud klaasid. Klaasid paigaldas kiriku algse käärkambri ja kabeli kohal asuvale uksele Kuressaare ettevõte "Esuteks", kes on samad uksed koos pingistikuga renoveerinud varasemate sisetööde käigus. Akende paigaldust ja uste transporti toetas koguduse nõukogu liige, ettevõtja Henry Ots.
Kiriku vitraazakende lugu raamistab terve kiriku taastamise aastaid kestnud töid nii selle alguses kui lõpus. Nii tuleb vaid imestada, kuidas koguduse Issand juhib oma kirikut ja inimesi, et me mõtleksime tema armastusele meie vastu ja oleksime valmis tegema heategusid, nii nagu tegi seda inimeste heaks Laurentius.
Saaremaa valla ja suurannetaja toel jätkuvad kiriku viimase etapi renoveerimistööd selle suve jooksul hoone fassaadide ja avatäidete korrastamisega. Järgmisel nädalal langetatakse kiriku hoovis ka kolm ohtlikuks muutunud puud ning kärbitake hoone kohale kasvanud puude oksi.
Kunstnik Urmo Raus meenutab kiriku akende saamise lugu järgnevalt: "Kuressaare Laurentiuse kirik oli aastal 2000 halvas seisukorras. Kirik oli lubjatud valgeks, akende all olid suured malmradiaatorid, põrand oli kaetud lainetava soome papiga. Kui mulle tehti ettepanek luua kirikusse vitraažid, siis minu esimene mõte oli tuua kirikusse tagasi pühadus ning sära. Nii tekkis mul idee katsetada vabalt maalimist vedela kullaga, millega tavaliselt ääristatakse joogiklaase ja portselanist toidunõusid.
Sel ajal eksisteeris Tallinnas veel suur nõukogudeaegne klaasitehas “Tarbeklaas”. Tehas oli nüüd eraomanduses. Kuna erastamistingimustes oli erastajal kohustus tootmine mingiks ajaks säilitada, töötas tehas edasi tühikäigul. Kedagi ei huvitanud enam tehase toodang ja ka palgad olid töölistele maksmata.
Selline olukord pakkus mulle suurepärase võimaluse saada enda käsutusse suur klaasiahi, kuhu mahtusin ise täispikkuses sisse. Ruum, kus ahi asus, oli kütmata ja talvel, kui seal töötasin, oli ruumis alla kümne kraadi külma. Ahjus aga pea tuhat kraadi sooja. Kuna kulla aurud on mürgised, siis maalisin klaase respiraatoriga ja see tegi töötamise väga ebamugavaks. Kullamaitset tundsin pärast tehasest lahkumist veel pikka aega suus.
Suur ahi võimaldas teha palju katsetusi ja nii proovisin ma kulda lahjendada erinevate õlide ja lahustitega. Selle eksperimenteerimise tulemusena tekkisid erinevad toonid mürkrohelisest kuni lilla ja siniseni. Kokku valmistasin ma nii kolme aasta jooksul kolmsada erinevat klaasdetaili.
Tallinnast viisin ma need klaasid aken akna haaval Kuressaarde. Kaasas olnud maalingutega klaasidest tegin akende kompositsioonid kohapeal katsetamise läbi. Nii sai kirik aknad, mis sündisid puhtalt hetke inspiratsioonist. Kuressaares oli mul vastas koguduse pikaaegne teenija Hilda Tarkmees, kes – nagu selgus – oli olnud nõukogude ajal aknakittija ja mäletas veel seda tööd. Selle suurepärase prouaga paigaldasimegi koos kokku neljateistkümne akna klaasid.
Kulla valik oli vaistlik, kuid hiljem ajalugu uurides avastasin, et Püha Laurentius oli varakristliku paavsti Sixtus II laekahoidja. Enne kui roomlased paavsti hukkasid, palus ta jagada Laurentiusel kiriku vara laiali vaeste ja vigaste vahel. Seda Laurentius tegi ning kui ta läks Rooma prokuraatorile kiriku vara üle andma, võttis ta vaesed ja vigased endaga kaasa. Prokuraatorile ütles ta, et need õnnetud inimesed ongi kiriku vara. Püha Laurentius hukati aastal 258 ja tema üks sümbolitest on kuldvaagen müntidega. Kuressaare Laurentiuse kiriku neljateistkümne akna maalingud valmisid kolme aasta jooksul ja kogu tellimust rahastas pr. Maret Randla."
Kullaga maalitud aknad on andnud 25 aasta jooksul inspiratsiooni ka hilisematele kiriku restauraatoritele nii, et tänaseks on kirik omandanud oma sisekujunduses aegade ülese sakraalse ka heledates toonides klassitsistliku interjööri.
Modernses võtmes aknamaalingud on elanud aga vahepeal oma elu. Nii on väike osa klaase olnud eksponeeritud Prantsusmaal Chartres’i Rahvusvahelises Vitraažikeskuses. Kui kunstnik külastas hiljuti taas Kuressaare kirikut ja märkas, et kiriku viimasel klaasidega uksel on veel ees vanad nn. jääklaasid, otsustas ta kinkida kirikule needsamad Prantsusmaal eksponeeritud klaasid. Klaasid paigaldas kiriku algse käärkambri ja kabeli kohal asuvale uksele Kuressaare ettevõte "Esuteks", kes on samad uksed koos pingistikuga renoveerinud varasemate sisetööde käigus. Akende paigaldust ja uste transporti toetas koguduse nõukogu liige, ettevõtja Henry Ots.
Kiriku vitraazakende lugu raamistab terve kiriku taastamise aastaid kestnud töid nii selle alguses kui lõpus. Nii tuleb vaid imestada, kuidas koguduse Issand juhib oma kirikut ja inimesi, et me mõtleksime tema armastusele meie vastu ja oleksime valmis tegema heategusid, nii nagu tegi seda inimeste heaks Laurentius.
Saaremaa valla ja suurannetaja toel jätkuvad kiriku viimase etapi renoveerimistööd selle suve jooksul hoone fassaadide ja avatäidete korrastamisega. Järgmisel nädalal langetatakse kiriku hoovis ka kolm ohtlikuks muutunud puud ning kärbitake hoone kohale kasvanud puude oksi.
