Kõne Lääne praostkonna laulupäeval
Psalm 61: 2-9
Kuule, Jumal, mu haledat hüüdmist, pane tähele mu palvet! Maailma otsast ma hüüan sinu poole oma südame nõrkedes; sa viisid mind kaljule, mis on minule liiga kõrge. Sest sina olid mulle varjupaigaks ja tugevaks torniks vaenlaste vastu. Võiksin ma ometi olla külaline su telgis igavesti, otsida pelgupaika su tiibade all. Sest sina, Jumal, oled kuulnud mu tõotusi, sa oled minule andnud nende pärandi, kes su nime kardavad. Lisa päevi kuninga päevadele, tema aastad kestku põlvest põlve! Tema istugu aujärjel igavesti Jumala ees, sea heldus ja ustavus teda hoidma! Siis ma mängin alati kiitust sinu nimele, et päevast päeva tasuda, mis ma olen tõotanud.
Lääne praostkonna kiriku laulupäev toimub üldlaulupeo, raamatu, kui kiriku ühtse jumalateenistuse kasutusele võtmise aastal.
Taaveti lauluraamatu 61 psalmi algusest võime lugeda, et jumalateenistust võib läbi viia väga mitmesugustel viisidel ja instrumentidel. Laulud on ühtlasi ka palved ja nii võib öelda, et lisaks praostkonna laulupäevale peetakse Hanila kirikus ka palvepäeva. Palvet saab tuua Jumala ette ka muusikalise saatega laulu kujul. Neid koore, kes osalesid hiljutisel üldlaulupeol kõnetas kindlasti vaimuliku laulu kui palve ajal paistma hakanud päike, mis oli nagu taevaseks märgiks Jumala armust ja halastusest oma rahva vastu.
Seda, et esimene eestikeelne raamat, mille 500 aastapäeva tänavu tähistatakse, oli seotud jumalateenistuse ja pühakirja õpetusega, tuletab meile meelde, kus on meie kirjasõna ja rahvuse juured ja kellele tuleb meil panna oma lootus. Kuna ka esimesed evangeeliumid pandi kirja suulise pärimuse talletamise kaudu, peab iga põlvkond kandma temale usaldatud vaimuliku pärandi oma tegude ja sõnadega edasi järgmisele põlvkonnale. Nii on pandud kirja meie vaimulik rahvalaul ja nii peegelduvad meie vanasõnades meie esivanemate kuuldud õpetussõnade ja teiste piibli raamatute lood.
Juba kuningas Taaveti sooviks oli pääseda lähemale Jumalale, kes oli talle nagu tugevaks torniks vaenlase vastu. Selline kindel kaitse on Jeesus Kristus, kellest tunnistavad juba selle kiriku põrandas leiduvad 13. sajandist pärit hauaplaadid. Meie rahva ja kiriku ajaloos on olnud suurimad katsumused seotud sõja ja haigustega, mis on vaheldunud rahuajaga, mil kirik on saanud keskenduda vaimulikule tööle. Nii jõudis Hanila koguduse õpetaja Erich Christian Weidenhein osaleda enne katku ja Põhjasõda eestikeelse Uue Testamendi evangeeliumide tõlkimisel.
Mõtlemapanevaks näiteks ajaloost on see, kui inimesed enam kirikus ei käi. Kui selle kiriku uksed vene ajal suleti, rüüstati kirik sedavõrd, et selle taastamine, mil Hanila inimesed oma kirikut taas korda seadma hakkasid, algas 1991. aastal ja kulmineerus 2018. a. Pietarsaare koguduse poolt Hanila kirikule kingitud oreli ülesehitamisega, et koguduse laulu kõlaks siinses kirikus Issanda kiituseks .
Tänasel laulupäeval me palume vaimuliku laulu ja palvega, et me kiidaksime oma hingega Jumalat ja täita meie poolt Talle antud tõotused. Hanila kirikule ei ole jäänud palju muud hooneid, kui see kirik, mis meenutab meile neid aegu kui kogudused pidid nõukogude ajal tegutsema kiriku müüride vahel ka seetõttu, et muud hooned ja võimalused olid temalt ära võetud. Olulisem oli siiski alles ja seda mis on oluline tuleb säilitada ja hoida. Kui säilib Jumala sõna ja armuvahendite kuulutamine ja jagamine, püsib koguduse ja rahva vaimne alus. Mured ja katsumused ei lase meil oma fookust kaotada, vaid panevad meid lootma Kristusele. Kestku Jumala kiituseks laulmine päevast päeva, kui meie ajalike päevade lõpuni, mil meie usk muutub nägemiseks ja me saame Jumalat teenida Tema trooni ees ning teenida teda ööd ja päevad tema templis.
+ Anti Toplaan