Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed. Ef 2:19
Kristlikes usutunnistustes tunnistame me teiste oluliste usualuste seas pühade osadust. See väljendub nii koguduses ja ülemaailmses kirkus Jeesusesse uskujate ühises usuosaduses kui varasemate põlvkondade ja usuvõitlejate eeskujus ehk nii nähtavas kui taevases kirikus. Me usume, et kord saame me olla koos nii usus lahkunute kui Jumalaga osaduses taevases kirkuses.
Usupuhastajad on toiminud piibellikult, kui nad omas ajas lükkasid tagasi katoliku kiriku pühakute kummardamise tava, kuna meid on kutsutud järgima Kristust ja hüüdma teda oma hädas appi. Ometi ei ole kirik oma pühakuid kunagi unustanud, mida tuletavad meile meelde kasvõi Eesti luterlike kirikute nimed, kus pea iga kirikuhoone kannab mõne pühaks peetud või kuulutatud isiku nime.
Nende kaudu on mitmete põlvkondade kristlased saanud hea eeskuju sellest, milline on Kristuse järgimine ja temale toetumine.
Luther peab näiteks Jeesuse ema Maarjat, keda võib pidada kiriku emaks, iga kristalse eeskujuks. Maarja saab eeskujuks Jumala armuvaliku alusel. Maarja alandlikkus tähendab, et inimene tunnistab ja tunnustab oma elu tegelikkust: oma nõrkust ja patusust ning just seepärast mõistab mõistusele arusaamatul moel Jumala armu ja haarab sellest kinni. Nii osatab Maara eeskuju, et meil kõigil tuleb ennekõike hoida kinni Jumala sõnast ega lasta sel kaduda meie südamest ja ka kannatuste keskel.
Luterlike usutunnistuskirjade kohaselt ei peeta Maarjat Kristusega võrdseks, vaid pigem soovitataks, et me vaatlesime tema eeskuju ja järgiksime seda.
Pühakute austamise kohta ütlevad usutunnistuskirjad, et me võime avalikult pühakuid meeles pidada, et õpiksime igaüks oma kutsumuse kohaselt järgime nende usku ja häid tegusid.
Kuigi igapäevased elus näib kõik vahel argine ja armetu, oleme siiski ühenduses kõigi pühadega. Me järgime nende eeskuju Kristuse järgimises.
Luterlikus kirikus võime me pühakuid austada kolmel viisil. Esmalt saame Jumalat tänada, et Ta on oma armus tahtnud inimesi päästa ja on andnud oma kirikule eeskujuks inimesi, kelle elu saame pidada pühaks nende elu ja tunnistuse kohaselt ja kes on andnud meile ühiseks kasuks mitmeid ande, mida saame kasutada koguduse heaks.
Teine austamise viis osutab meie usu tugevdamisele. Kui Peetrusele antakse andeks Kristuse salgamine, siis saame ka meie julgust, et võime loota Jumala armu suurusele.
Kolmas austamise viis on see, et me jäljendame ja järgime pühakute eeskuju. Esmalt nende usku Kristusesse, aga ka muid häid tegusid, mida iga kristlane oma kutsumise piires on kutsutud ja läkitatud järgima. Seepärast ei saa me kõrvale heita pühakute eeskuju kõiki aegade kristlastele. Jumala järgimisel võivad pühakud meid sageli julgustada.
+ Anti Toplaan