Jh 5: 24-29
Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna
ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu
alla, vaid on läinud surmast ellu. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, tund
tuleb, ja see ongi juba käes, mil surnud peavad kuulma Jumala Poja häält, ning
kes seda kuulevad, peavad elama. Sest otsekui Isal on elu iseendas,
nõnda on ta andnud ka Pojale, et elu on temas endas, ja ta on temale
andnud meelevalla ka kohut pidada, sellepärast et tema on Inimese
Poeg. Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades,
kuulevad tema häält29 ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu
ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.
Kord seitsme aasta jooksul langeb hingedepäeva ehk kõikide surnute mälestuspäev pühapäevale, mistõttu oleme täna lugenud ja kuulnud sellega seotud pühakirjasalme.
Johannese evangeeliumi viiendas peatükis kuulutab Jeesus juutidele: Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu. Jumal on meile end ilmutanud nii oma Pojas Jeesuses Kristuses, kui tema elavaks tegeva Sõna läbi. Jumala Sõna läbi on loodud terve maailm ja selle keskel ka inimene.
Jumal on kõnetanud oma loodud inimest, kutsunud teda endaga osadusse, aga andnud talle ka vaba tahte valida, kas kuulata tema sõna ja teha selle järgi või nii nagu toimib Tammsaare romaanis „Tõde ja õigus“ Andres. Talle loeb ainult tema tahe, mis ei võta arvesse ei teiste inimeste ega ka looduse tahet. Seetõttu muutub tema algne Jumalik loometöö võitluseks Jumalaga, sest Andresele sobib Jumala tahe vaid siis, kui see ühtib tema omaga. Andres otsib tõde Piiblist, et kinnitada oma õigust, mitte selleks, et täita Jumala tahet.
Tõe ja Õiguse Andrese näide oli ka kahe piiskopkondliku sinodi arutelude üheks näiteks, kui räägiti pühakirja autoriteedi ja tõlgendamise problemaatikast. Sellega seoses toodi muuhulgas esile, et Andres luges pühakirja valdavalt üksi, aga selle mõistmiseks tuleb loetut jagada teistega, kellele võib Issand ilmutada seda, mis on jäänud meile endile mõistetamatuks.
Evangeeliumi kink on igavene elu Kristuses Jeesuses. Need, kes usuvad Kristusesse ei pea ootama viimset päeva, kuna nad on juba pragu siirdunud kohtumõistmise alt armu alla. Üheks kristlaseks olemise identiteetist luterlikus kirikus on tõdemus et me oleme samaaegselt Jumala ees süüdi mõistetud ja kohtu all, kui ka Kristuse läbi õigeks mõistetud, üksnes armust, kui me oma lootusetust olukorda tundes ja tunnistades temalt seda palume. Sellest õpetab Jeesus tähendamissõnas, kus kadunud poeg ärkas vaimulikust surmast elule ja jõudis tagasi oma isakoju (Lk 15:32).
Vanas testamendis on lugu
surnud luudega orust. Jumal käsib prohvetil kuulutada nendele luudele
ja öelda neile: Kuivanud luud, kuulge Issanda sõna! Nõnda ütleb Issand
Jumal nendele luudele: Vaata, ma toon teie sisse vaimu ja te saate
elavaks. Nii see sündis.
Siis ütles Isand prohvetile: „Kuuluta vaimule, kuuluta, inimesepoeg, ja ütle vaimule: Nõnda ütleb Issand Jumal: Vaim, tule nelja tuule poolt ja puhu neisse tapetuisse, et nad saaksid elavaks!” Ja prohvet kuulutas, nagu teda käskis; ja neisse tuli vaim ja nad said elavaks ning tõusid jalgadele.
Seepärast käskis Isand kuulutada prohvetlikult oma pagenduses viibivale rahvale: Nõnda ütleb Issand Jumal: „Vaata, ma avan teie hauad ja toon teid, oma rahva, teie haudadest välja ja viin teid Iisraeli maale. Ja ma annan teie sisse oma Vaimu, et te saaksite elavaks, ja ma asetan teid teie oma maale.“ Hs 37: 3-5
Jumal seisab oma väe ja võimuga oma sõna taga. Kui Jumala sõna kuulutatakse, toob see armu ja elu. Veelgi enam, Sõna on Jumala vägi ise, mis on vägevam ka relvadest. Seal, kus Jumala sõba kuulutatakse ja vastu võetakse, astub Jumala eneseilmutus inimese ellu kogu oma väes.
Edasi ütleb Jeesus: Sest otsekui Isal on elu iseendas, nõnda on ta andnud ka Pojale, et elu on temas endas. Jumalasse on kätkenud kogu elu. Jumal üksi on sündivatu ja loomatu. Nii nagu ka Nikaia usutunnistusest öeldakse on Isa andnud Pojale eesõiguse omada elu temas endas. Nii õpetab Jeesus siin sedasama millega algab kogu Johannese evangeelium. „Alguses oli Sõnaja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures.3 Kõik on tekkinud tema läbija ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud Jh 1:1-3
Sõna sai küll lihaks ühel ajaloolisel hetkel Jeesuses Kristuses, aga Isa ja Poja eluandev olemus on igavene, see oli olemas juba enne kui maailm loodi. Igavene elu on meil Pojas millest tunnistab esimese kirjas Johannes: „Jah, Elu on saanud avalikuks, ja me oleme näinud ja me tunnistame ja kuulutame teile igavest elu, mis oli Isa juures ja on saanud meile avalikuks.“ 1 Jh 1:2
Jeesus jätkab öeldes, et isa on temale andnud meelevalla ka kohut pidada, sellepärast et tema on Inimese Poeg. Nii nagu usutunnistustes öeldakse, saabub Kristus Isa paremalt käelt taas kirkuses kohut mõistma elavate ja surnute üle. Enne seda võttis Jumal meie inimese kuju, tulles omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu. Johannes tunnistab lootusrikkalt: Aga kõigile, kes tema vastu võtsid ,andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse.
Kui vaimulikult surnud kuulevad tema häält, ärkavad nad surnud luude kombel uuele elule. Need, kes juba oma elu ajal, ehk neile eluks antud armu ajal kuulevad Jumala Poja häält ja kutset, saavad seeläbi kindluse sellest, et nad kuuevad tema häält ka siis, kui ta tuleb taas oma kirkuses ja ka need kes hauas magavad kuulevad tema häält. On kaks surma, vaimulik ja bioloogiline. Kui inimene sünnib uuesti Jumalast selles elus, ei tee ajalik surm talle kahju. Selles tähenduses võib öelda, et inimene sünnib surmaks ja sureb eluks.
Sündides inimesena olema kõik pattu teinud ja Jumala aust ilma, aga mõned inimesed teevad pattu teadlikult ilma meeleparanduse ja andeksandmiseta ja on neid, kes parandavad meelt ja leiavad uue elu. Kuuldes ainuüksi eelmisel nädalal Eestis toimunud tragöödiaid kus üks mees soovis tappa oma elukaaslase ja tappis seejärel autoga nii ennast kui juhusliku liikleja, kui noormehed, kes tapsid vaid neile teadaoleval põhjusel juhusliku möödakäia, kui ikka ja jälle kannatavad inimesed vaimse tervise probleemide käes ja otsustavad ise sellest elust lahkuda, iseloomustab see seda, et need inimesed ei ole ilmselt kuulnud evangeeliumit või ei ole neile seda keegi kuulutanud.
Hiljuti Tartu Ülikooli kaitstud doktoritöö toob esile, et Eesti koolid on jätnud õpilased ilma usu ja religiooniga seotud teadmistest ja nendes orienteerumise oskusest. Kristlikust ehk päästvast usust ei räägita reeglina lastele ja noortele ka kodudes. Seega ei oska tänane põlvkond arvestada sellega, milline vastutus on inimesel elus tehtud ja tegematajäetud tegudel, ning mis saabub pärast surma.
Surma hetkel siseneb uskliku hing taevasse rõõmu (Lk 23:43; Ap 7:59; Ilm 14:13, Fl 1:23–24), uskmatu hing aga vangistatakse põrgusse (1Pt 3:19–20; Ap 1:25). Sinna jäävad hinged kuni ülestõusmise ja viimse kohtuni, mil nende suhtes langetatakse lõplik otsus. Teoloog Edward Koehleri sõnadega: „Viimne Kohus on praeguse maailma suurejooneline lõppvaatus, mil iga üksiku kohta langetatud otsus kinnitatakse avalikult ja laiendatakse ihule, mis kuni selle hetkeni oli jäänud põrmuks, millest ta oli võetud.“
Eespool viidatud Tõe ja Õiguse esimese köite lõpp annab selge vihje ka Andrese heitlustele kui Hiiobi parafraasile. Andres on oma poega Andrest sõjaväeteenistusse viimas, kui ta pojale lausub "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus." Poeg aga vastab: "Sina oled seda teinud ja minu ema tegi ka, ega ta muidu nii vara surnud: aga armastus ei tulnud, teda pole tänapäevani Vargamäel". Sellega murrab poeg isa sisemise lootuse ja tuleviku, mil poeg need sõnad lausub sõidetakse Vargamäelt alla. Seega on see episood väga sümboolne. Nimelt suri Krõõt poega sünnitades ja seda aimas Krõõt justkui ette juba siis, kui nad Andresega esimest korda Vargamäele üles tulid. Kui poeg on ära viidud ja Andres taas kodu poole liigub, tunneb ta tüdimust ning kodus hakkab ta Piiblist lugema Hiiobi lugu. Võrreldes Andrest ja Hiiobit, võiks arvata, et Jumal hüvitab ka Andresele tema kannatused andes talle tagasi tema tervise ja rikkuse, kuid ometi ei saabu mingit lunastust ning siin ilmneb Tammsaare pessimism. Ainus asi, millele veel loota võib, on lepitus. Nimelt on lepituses lootus ja puhastumine, mitte ei ole see võitlemises ja võidus.
Nii tohime koguduse keskel tänada Jumalat ap Peetruse
sõnadega: Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma
suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse
Kristuse ülestõusmise läbi surnuist 1: Pt 1-3