Mt 5: 1-10

Aga kui Jeesus nägi rahvahulki, läks ta üles mäele ja istus sinna maha, ja kui jüngrid olid tema ümber kogunenud, avas ta oma suu ja õpetas neid: „Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik. Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse. Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa. Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nemad saavad küllaga. Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse. Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat. Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks. Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse, sest nende päralt on taevariik.

Ajal, mil möödub 501 aastat reformatsiooni ideede Eesti- ja Liivimaale jõudmisest ja enam kui aasta nelja piiskopkonna loomisest toimub Saare-Lääne piiskopkonna sinod Pärnus Eesti Vabariigi sünnilinnas, kus esmakordselt loeti iseseisvusmanifest.

Erinevalt möödunud aastast, on piiskopkondade sinodid peetud Lõuna Eesti piiskopkonna puhul 23. septembril Pärnus ja eile 30.oktoobril Põhja-Eesti ja Tallinna piiskopkondade ühise sinodina Tallinnas. Sinodite eesmärk on luua ja hoida osadust, ning ühist usu tunnistamist ja teenimist.

Kui Jeesuse juurde tulevad suuremad rahvahulgad kutsub ta nad sinodile ehk kogunemisele mäele mis on piiblis ennekõike ilmutuse andmise ja vastuvõtmise paigaks. Juba Aabrahamile sai mäel ilmutuse ja Moosest kõnetas Jumalaga Hoorebi mäel. Prohvet Eelia pidi tõusma samale mäele, et Jumalaga kohtuda. Nii nagu Mooses oma ajas tõusis üles mäele, nii tulevad nüüd Jeesuse jüngrid oma õpetaja juurde. Tema on enam kui Aabraham, Mooses ja Eelija. Jeesus ei ole tulnud, et tühistada Moosese seadust vaid seda kinnitama.

Kuna meie kirikud on sageli rajatud nähtavale kohale kõrgendikel või linnades, koguneme me nendes igal pühapäeval ja oleme kogunenud täna siia ühiselt, et lasta end kõnetada Jumala ilmumisel Jeesuses Kristuses, Sõna ja sakramendi kaudu, ning tunnistada oma ühist usku Kolmainu Jumalasse Isasse Pojasse ja Pühasse Vaimusse.

Nikaia usutunnistuse juubeliaastal on põhjust meenutada Nikaia kirikogu otsust, et on olemas üks jumalik olemus, keda nimetatakse Jumalaks ja kes tõeliselt on, aga selles ainsamas jumalikus olemuses on kolm isikut, kes on sama vägevad, sama igavesed, kõik kokku üks jumalik olemus, igavesti, jagamatult, lõpmatult, mõõtmatu vägi, tarkus ja headus, kõigi nähtavate ja nähtamatute asjade Looja ja alalhoidja.

Jeesus kuulutab õndsaks need, kellel on sellest eriliselt puudust, vaimust vaesed, kurvad, tasased, kellel on nälg ja janu õiguse järele, halastajad, puhtad südamelt, rahutegijad ja need, keda õiguse pärast taga kiusatakse.

Kaheksale õndsaks kuulutamisele vastab lausetele kus Jeesus mõistab hukka silmakirjatsejad, kes panevad rõhu tegevuste ja asjade vormile, kes lukustavad taevariigi inimeste eest, Ise te ei lähe sinna sisse, ega lase sisse ka neid, kes tahaksid minna. Kui keegi tahab saada õndsaks, tuleks ennekõike vältida sellist olukorda, kus ollakse enda õiguses sedavõrd kindlad, et ei märgata teisi ega vajata ka päästjat.

Mulle jäi muusikasõprade hulgas populaarsest Klassikatähtede viimasest eetris olnud saatest meelde kuidas iseloomustati noort löökpillieriala muusikut Karl Martin Tombakut ja see on „tagasihoidlik enesekindlus“. See võiks iseloomustada ka kirikus toimuvat arutelukultuuri vestlusi, kus samaaegselt toetutase oma veendumustele ja usule aga ollakse avatud ka teiste arvamuste kuulamisele, iseenda eksimatust ja õigust kõvahäälset kehtestamata.

Kui meie üks ihuliige on haige või valus, siis kannatab kogu ihu, aga me ei heida haiget ihuliiget endast ära kuni püsib lootus, tema terveks saamisele ja koostööle terve ihuga. Alles viimase võimalusena tuleb kogu ülejäänud ihu päästmiseks üks liige ihust eraldada, aga see jätab paratamatult ihule korvamatu jälje nagu elus on iga lahutuse puhul.

Seetõttu räägib ka ap. Paulus kogudusest kui Kristuse ihust, et ihus ei oleks lõhestumist, vaid et liikmed üksmeelselt muretseksid üksteise eest. Ja kui üks liige kannatab, siis kannatavad koos temaga kõik liikmed, ja kui ühte liiget austatakse, siis rõõmustavad sellest ühtlasi kõik liikmed. Teie olete aga Kristuse ihu ning igaüks omast kohast tema liikmed. 1 Kr 25-27

Kristus on jaganud oma rahvale ehk kõigile selle sinodi liikmetele, armuande, millega nad saavad Kirikus kaasa teenida Kristuse ihu ülesehitamiseks (Ef 4:11-16). Nii üldkiriku kui ka kohaliku koguduse ametid ja ülesanded on kui Jumala kingitus, et kogudus võiks tegutseda, Kristuse ihu oleks toidetud ja elavatest kividest tempel püsiks tervena.

Selleks on meie kirikus seatud ka ülevaataja ehk piiskopi amet, kes oma piiskop­konna ja koguduste ülevaatajana, kannab vastutust, et Jumala sõ­na kuulutataks puhtalt ja selgelt, et pühi sakramente pühitsetaks õigesti ja armuvahendeid jagataks Jumala tahte kohaselt.

Mure, vaesus või tagakiusamine ei tee meid iseenesest õndsaks. Aga üksnes kurbi saab lohutada, ainult näljaseid saab toita ja üksnes vaimust vaesed igatsevad Jumala riiki. Jumala riigi valguses tajuvad selle pärijad õnnelikkust erinevalt. Sellesse usutakse vaatamata sellele, et ollakse puudulikud, murelikud ja tagakiusatud.

Ajast, mil Jeesus on kutsunud oma jüngrid on ta kutsunud ka meist igaühte nimepidi. Esmaspäeva varahommikul sain vanemalt tütrelt sõnumi, et tema kolmas laps on kohe sündimas, palun eestpalvet. Kohe reageerisid sellel teised õed ja vennad, ning tütar kes sai nimeks Selah sündis oma vanemate rõõmuks paari tunni jooksul. Oli julgustav, et just selle päeva psalmis ütleb laulik: „Sinule ma olen toetunud sündimisest, sa oled kandnud mu eest hoolt emaihust alates, sinule kõlab aina mu kiitus.“ Ps 71 5-6

Jeesus on meid kutsunud nimepidi endaga osadusse pühas ristimises. See kutse oli teinud jüngrid vaimust vaeseks ja õndsaks. Üksnes Jeesuse kutse ja tõotus, mis lohutab murelikke ja kelle pärast tunneme janu õiguse järele, teevad meid õndsaks. Nii nagu meie usklikud esiisad, kes on kuulnud Jeesuse sõnu, saame ka meie evangeeliumi toetuse kohaselt olema õndsad, kui mõistame, et vajame Issandat kui Päästjat usaldades end ja oma rahvast tema hoolde, sest õndsad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja seda järgivad.

Evangeelium kutsub meid ka kannatlikkusele andestama oma ligimesele ja olema rahutegijad. Jeesus ise jättis meile eeskuju, kannatades meie eest, andestades meile ja tehes rahu Jumala ja tema kaudu erinevate rahvaste ja inimrühmade vahel.

Õndsaks kuulutatute omadused ja teod ei ole õndsuse eeldus vaid selle tulemus. Vaimu viljadena nimetab Paulus ka rahu, pikka meelt, lahkust, headust, ustavust, tasadust ja enesevalitsust.

Kuigi õndsus on Jumala kink, vajame meis oleva patu tõttu igal päeval julgustust ja manitsust Jumala tahtega kooskõlas olevaks eluks ja selleks, et meist ei saaks Tema töö takistajad. Õnnis on see, kes Jeesusest ei pahandu, kuigi ta kuulutab õndsaks neid, kes seda alati ei tundu väärivat. Aga kui me pärime õndsuse ja oleme õndsad on see meile antud üksnes armust.

Taavet ütleb õndsa olevat inimese, kellele Jumal arvestab õigust tegudest sõltumatult:
„Õndsad on need, kelle ülekohus on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud. Rm 4: 6-7

See on nii meie kui meie kiriku ja rahva lootus, et me saame õigeks usust juba nüüd, kui kuuleme tema Sõna ja saame osa Kristuse ihu ja vere sakramendi osadusest ja oleme kord koos tema riigis, mille tulemist oleme kutsutud kuulutama ja ette valmistama.