Jutlus Pärnu-Jakobi koguduse aastapäeval
Mt 20: 20-23
Siis astus Sebedeuse poegade ema koos oma poegadega Jeesuse juurde, kummardas ja palus temalt midagi. Jeesus küsis: „Mida sa tahad?” Naine ütles talle: „Ütle, et need mu kaks poega istuksid su Kuningriigis üks su paremal ja teine su pahemal käel!” Aga Jeesus kostis: „Teie ei tea, mida te palute. Kas te võite juua karikast, mida minul tuleb juua?” Nad vastasid talle: „Võime küll!” Tema ütles neile: „Küllap te joote minu karikast, kuid istuda mu paremal või pahemal käel - ei ole minul seda anda, vaid see antakse neile, kellele mu Isa selle on valmistanud.”
Heinakuu viimasel pühapäeval peetakse Pärnu- Jaagupi koguduse 700 aastapäev, mil pühitsetakse kiriku uus, kingitusena saadud vaip ja kaua kavandatud kiriku uus katus. Koguduse vanust loetakse esmamainimisest aastast 1325, millest on tänavu täitunud 700 aastat.
Koguduse uue kirikuvaiba sümboliteks on palveränduri tunnused rist ja kammkarp. Koguduse kunagine õpetaja peapiiskop Urmas Viilma tervitab kogudust tema juubelil. Rääkisin temaga telefoni teel jaagupipäeval, mil ta oli perega külastamas Püha Jaakobus vanema kirikust Santiago de Compostelas, kus reedel oli kohal umbes samapalju inimesi kui meie hiljuti toimunud laulupeol. Ainuüksi jumalateenistusele pääsemiseks tuli seal oodata paar tundi järjekorras. See on seletatav asjaoluga et Jaakobus vanema on Hispaanias ühtlasi ka rahvuspüha, aga kindlasti on Pärnu Jaagupi inimestele nende endi kirik sama oluline ja siia on tänagu mahtunud kirikusse kõik soovijad. Koguduse õpetaja Kristiina Jõgi on siinsamas hiljuti öelnud: „Kristlased on teelolijad, kes rändavad ajalikkusest igavikku. Meie suur eesmärk on jõuda Jumala riiki, jõuda Jumala juurde. Abiks on kogudus st kaaspalverändurid. Palverändur on liitsõna. Me oleme teelolijad, aga me oleme palvetavad teelolijad, palve on meie abivahend, sest Jumal kuuleb palveid. Meie tahame täna paluda Jumalalt rohket õnnistust Pärnu-Jaagupi kandi rahvale, Issand palun õnnista Pärnu-Jakobi kogudust.“ Küllap see o ka tänase aastapäeva koguduse soov.
See kirik kannab Jakobi nime. Jaakobuse oli Sebedeuse ja Saloome poeg, Johannese vanem vend, kelle pere elas Geneetsareti järve ääres, kus tegeleti kalapüügiga.
Eelmisel, apostlite pühapäeval meenutati meie kirikustes Jaakobuse kutsumise lugu. Kord, kui nad olid korrastamas oma võrke, möödus neist Jeesus koos Peetruse ja Andreasega, kelle ta äsja oli kutsunud ennast järgima. „Järgnege mulle ja ma teen teist inimesepüüdjad!“ ütles Jeesus nüüd vendadele. Nood jätsidki kõik maha ning neistki said Jeesuse jüngrid.
Jaakobus käis koos Jeesusega, kuhu iganes Issand ka läks. Jeesus nimetas vendi nende suure innukuse pärast nimega Boanerges, „Kõuepojad“.
Jaakobusel oli apostlite seas eriline positsioon: ta kuulus Jeesuse lähemate usaldusaluste hulka. Ta sai koos Peetruse ja Johannese, oma vennaga, olla tunnistajaks Jeesuse kirgastamisele Taabori mäel ning peagi pärast seda tema alandust Ketsemani aias. Pärast nelipüha päeva käis ta jutlustamas evangeeliumi ning jõudis vana traditsiooni järgi välja Hispaaniasse.
Jeesus oli olnud sellel teel juba alates kirgastusmäe kogemusest ka siis, kui ta pidi selleks läbima merepinnast madalama surnumere oru. Selle kogemuse valguses kõlab tähendusrikkalt psalmi 23 sõnad: „Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.“ Ps 23:4
Jeesus kõndis teiste ees. Kuna teed ja rajad olid kitsad ja kurvilised, ääristatuna mägisel maastikul ühelt poolt mäerinnatise ja teisalt järsakuga, valis ta sageli eeskäia paiga. Teised käisid kivisel rajal tema järel. Karjane kõnnib alati karja ees, nagu ka õpetaja oma õpilaste eel.
Teised järgisid risti teed tema jälgedes, kuni kannatuse ja surmani, tõsi temast endast aastaid hiljem. Sedasama Temasse uskujate eel käimist kuulutab ingel kolmanda päeva varahommikul pärast lunastustegu, et ülestõusnud Issand läheb nende eele Jeruusalemmast tagasi Galileasse.
Jüngrid olid oma õpetaja sihikindlusest hämmingus ja tema järel käivad inimesed hakkasid kartma. Need, kelle ees Jeesus kõndis, jagunesid omakorda kaheks. Nendeks kes järgisid Jeesust tema jüngritena ja teised, kes olid oma isiklikul rännakul Jeruusalemma.
Tema järgijad tajuvad, et see ei ole lihtsalt tavapärane teekond, vaid see on tee mis on nendest endist suurem. Tulevaste sündmuste vari langeb kartusena nende peale. Nii võtab Jeesus need kaksteist endaga kaasa ja hakkab neile rääkima, mis teda ees ootab. Kõrberännaku ajal madude poolt salvatud inimesed said uue elu, kui nad vaid vaatasid vaskmadu, mille Mooses oli Jumala käsul seadnud ridva otsa. Üksnes pilk oli piisav toomaks päästet kui see põhines Jumala tõotusel.
Sellepärast tohime meiegi võtta tõsiselt Jumala tõotust, kui ta lubab elu sellele, kes käib koos oma Issandaga. Jesaja kaudu kuulutab Issand:
„Siis avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti. Siis hüppab jalutu otsekui hirv ja keeletu keel hõiskab, sest veed keevad üles kõrbes ja ojad nõmmemaal.“ (Js 35:5-6)
See tuletab meelde, mida tegi Kristus kui ta ilmus inimesena maa peal. Samas tunnistab see inimese täielikust muutumisest, mille on teostanud Jumal. Kui Jeesus äratas üles surnuid ja andis pimedatele nägemise, kurtidele kuulmise ja jalututele võime hüpata, siis kuulutas see inimestele uue ajastu algust.
Midagi neist Jesaja ennustatud lõpliku uuendamise aegadest oli juba kohal seal, kus on Jeesus. Sellepärast nimetabki Piibel neid imesid tunnustähtedeks. See on Jumala kutse inimesele, tulemaks tema riiki. See aitab inimestel ära tunda, mis nende hulgas parajasti toimub. Samal põhjusel annab Jeesus ka oma jüngritele meelevalla teha samu tegusid. Need näitavad, et Jeesuses Kristuses on maailma tulnud midagi täiesti uut. Selle uue lõplikust teostumisest kuulutab ka Jesaja.
Pikemal teekonnal tuleb tavaliselt ette mitmeid ootamatusi millega tuleb teel olijal leida lahendusi, aga eesmärgile lähenedes ja eriti siis kui sinu kõrval on samal teekonnal palju sarnase eesmärgiga kaaslasi, tekivad vaatamata väsimusele erinevad tunded ja võiks isegi öelda eufooria, kus meeled muutuvad erksaks mis koos loovad väga erilise meeleolu. Erilise ja väljavalituse tunne valdas ka vendi Jaakobus ja Johannest, kes olid olnud eelnevalt koos Jeesusega kirgastamise mäel ja kogenud seal ilmutust. Küllap nad olid veendunud, et Jumalariik on lähedal ja neil on selle saabumises oluline roll.
Kui nüüd vennad paluvad endale aukohti Jeesuse kõrval, ei kujutanud nad veel ette mida see nende jaoks tähendas. Kui Jeesuse poole pöörduvad mõne aja pärast kaks pimedat meest, kes anusid oma elu suure tragöödia pärast, said nägijateks. Palvetades ei palu me mitte enda, vaid Jumala tahte täitumise pärast, mida Jeesuse jüngrid kuulsid oma õpetajat palvetades Getsemani aias. Johannes õppis sellest kogemusest kui ta kirjutab: „Ja see ongi see julgus, mis meil on tema ees, et kui me midagi tema tahtmist mööda palume, siis tema kuuleb meid. Kuna me teame, et ta meid kuuleb, mida tahes me paluksime, siis teame ka, et meil on käes need palved, mis me oleme temalt palunud.“ 1 Jh 5: 14-15
Jeesuse järel käimine on kiriku jaoks elu tee. See on igavese elu ja õndsuse küsimus. Kui tema jüngrid hakkavad igatsema inimlikku au ja esile tõstma iseenda tööd või isikut, ollakse teel mis rõhutab meie enda tahet ja õigusi mis viimselt eksitab ka neid, kes tahavad käia koos Jeesusega. Meie ideed ja ideaalid võivad tunduda üllad, eriti juhul kui me näeme neid ühiskondliku progressi loomuliku suunana, aga kui neid püütakse kirikus või ühiskonnas saavutada endale tähelepanu tõmbamisena, vastandades oma põhimõtteid muuhulgas oma usukaaslastele, oleme juba valinud enda arvates õigema tee.
Jeesuse kannatuse, surma ja ülestõusmise sündmused on saanud kristliku kiriku suunda näitavaks aluseks. Me teame, et Jeesus ülestõusnud Issand, kelle käes on meie kõikide, ka kogu maailma saatus.
Jaakobus vanem sai apostlites esimesena märtriks ja Johannes pidi oma pika elu jooksul kogema nii vaenamist kui vangistust. Jeesuse risti kõrval Kolgatal, mida kujutab ka Ants Laikmaa poolt 1901. aastal Toomkiriku maali järgi loodud altarimaal, seisvad Jeesuse risti kõrval üks tema paremal ja teine tema pahemal käel teised karistuse all olijad. Jeesuse rist, mis on palverändurite silme ees ka uuel kiriku vaibal, on võidu märgiks. Selle võidu kõige lähemad tunnistajad on röövlid. Üks neist, kes oma tegusid kahetseb saab olla koos temaga taevariigis, kuna Jeesus annab oma elu maailma patu eest. Seal on aukoht kõigil neil, kes tunnistavad Jeesusele oma patud ja usaldavad oma elu ja teekonna kannatava Jumala sulase Jeesuse hoolde.