Jutlus Lihula kirikus
Mt 5: 20-30
Jumala seadus on armastuse seadus. See on nagu oma lapsi armastava Isa sõna, et nad ei langeks kurja meelevalda. Mitmed inimesed on mulle tunnistanud, et kui nende isa omal ajal midagi ütles, siis seda kuulati ilma vastuvaidlemata. Jumala Sõna on usklikule nagu isa sõna, mis on samaaegselt nii universaalne kui igavene ja mis kehtib nii taevas kui maa peal.
Mõni arvab ekslikult, et Isa nõuab oma lastelt liigset, võttes meilt selle vähesegi rõõmu mida elu ja maailm meile pakuvad. Jumala seadus kaitseb meie elus kõike, mis selles on püha, head ja väärtuslikku. Nii on see nagu kaitsev aed, mis takistab meid sattumast erinevatesse ohtudesse. Seadus annab elule tegutsemisreeglid, nagu liiklusseadus reguleerib meie liiklemist teedel ja tänavatel, et kaitsta iseennast ja kaasliiklejaid.
Kui täna hommikul ärkasime ja valmistusime päevatoimetusteks, heitsime küllap enne seda pilgu peeglisse. Jumala seadus on võrreldav samuti peegliga, mis näitab ilustamata seda, millised me oleme siis, kui loodame üksnes omaenda õigusele ja tegudele. Seadus ei jäta samas otsivat hinge vaatlema oma puudusi, vaid suunab meie silmad Kristusele. See mis meil endil puudu jääb, selle kingib meile Kristus oma armu ja armastuse kaudu.
Rooma kirjas üteb apostel, et kõik on seadust rikkunud ja seega jäänud ilma Jumala kirkusest, aga mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses (Rm 3:23.24).
1728. aastal, veel 15 aastat pärast katku, oli Lihula kihelkonnas kokku ainult 266 inimest, ja seda vaatamata vahepealsele sisserändele ja sündimusele.
Koguduse Soome rahvusest õpetaja Johannes Levanus vend Michael, kes oli Lihulas õpetaja (1727-1764) püüdis kogu hingest ta juhtida inimesi Jeesuse juurde. Ta oli üks neist vaimulikest, kes tervitasid rõõmuga vennastekoguduse liikumist. 1740. aastal oli tema abiliseks herrnhutlane Georg Pilder, kes läks edasi Noarootsi kihelkonda. 1747. a. kirjutas õpetaja Michael Levanus Jumala Sõna kuulutamise kohta: „Takistused on minus endas, aga osaliselt ka minu kuulajais. Iga kord, kui Sõna ei lähe kuuljate südamesse, asetan ma enese esimesena süüpinki Issanda ees. Ma ei ole osanud Sõna õigesti jagada. See sunnib mind innukamale Jumala juurde põgenemisele.“
Vaatamata oma puudujääkidele, täidab Jumal meid sellega mis meil endal vajaka jääb. Kui meie oleme nõutud ja ei leia lahendust, saabub see suunast ja inimese kaudu, kellelt me seda ise oodata ei osanud.
Seadus on meie endi pärast, nagu kaheteraline mõõk, mis tungib meie südamesse ja on meie mõtete hindaja ja kohtunik. Luther ei alusta asjata igat 10 käsu selgitust lausega et me peame Jumalat kartma ja armastama.
Jeesus õpetus seadusest on päris kõva pähkel. Kui püüame seda täita ausalt, saab iga inimene kogeda läbikukkumist ja tekib tunne, nagu seda ei olekski võimalik täita. Seetõttu hakkavad mõned selgitama, et seaduses ei ole ühte või teist asja nii otseselt mõeldud. Sama põhimõte kandub tavaliselt sujuvalt üle ka terve pühakirja seletusele. Kuid nagu juba varem öeldud, on seaduse peamiseks eesmärgiks meile osundada seda, kuidas inimene ilma elava Jumalaga osaduseta ei suuda tema seadust täita. Kuna enda Jumalale pühendamine tundub enamikule inimestest kas liiga varase või tõsise sammuna, püütakse Jumala asjadega mitte liigselt lähedalt kokku puutuda, et see ei hakkaks nö. oma elu segama.
Samas, mida enam sa sellest elust püüad oma õnne otsida, pead kogema, kuidas rõõmu poole pürgimine jätab sind üha rohkem sellest ilma.
Jeesus astub meeste võimu all olevas ühiskonnas otsustavalt välja naiste kaitseks, nii kodus kui sellest väljapool. Seda olukorda ilmestava näitena võib tuua evangeeliumist koha kus Jeesus tervendab sabati ajal 18 aastat kõveras käinud naise. Ja ta pani käed tema peale ja otsekohe ajas naine enese sirgeks ja ülistas Jumalat. (Lk 18:13)
Jeesus tõstis selle naise üles mitmes tähenduses. Paljud mehed on oma ülemuslikkuse ja seaduse valesti tõlgendamise kaudu pannud koormad naiste õlgadele, mis ei lubanud neid end sirgeks ajada. Jeesus võtab need koormad neilt ära. Samas tõstis ta üles ka naised, kelle elu ei olnud kehivate arusaamadega kooskõlas. Johannese evangeeliumis ütleb ta abielurikkumiselt tabatud naisele: ”Mine ja ära tee enam pattu!” (Jh 8:11) Jeesus suhtub naistesse, vaatamata nende positsioonile ja sünnipärale, suure mõistmisega, aga samas ka tingimusteta jumalakartliku elu nõudega, nagu võib meenutada tema vestlust Samaarja naisega Sühhari kaevul.
Jeesus laseb inimese pilgu tõsta üles ja vaadata elule silma, aga seda vabadust piiras, nagu ütleb ühes oma raamatus Stanley Jones, inimese sisemise puhtuse side. Üheks võimaluseks on inimese enda poolne soov, hoida end teadlikult sattumast olukordadesse, mida võib tagantjärgi kahetseda. Ilmselt oleks naiivne loota, et suudame end ja oma põhimõtteid hoida igas olukorras. Sellest tunnistab ka Jeesuse õpetatud Meie palve lause: ”Ja ära saade meid kiustusse!”
Seoses möödunud laulupeoga mitmete väliseesti kogukonna juhtidega tehtud usutlustest on ilmnenud, kuidas on eestlus ajaloolisest kodumaast kaugel saanud säilida. Seal kus keelt, kultuuri ja koguduse elu on hoitud vaatamata suurtele raskustele elavana, on see säilinud ja seal kus eestlased on segunenud elukohajärgse ühiskonnaga, ei saa me enam rääkida Eesti keelest ja kultuurist.
Mind on pannud see näide mõtlema, et Eestis endas on sarnane olukord kristlaste juures. Need kes on kodus ja ja perekonnas pidanud teadlikult elavana kristlikku usku, sellest kodus rääkides, koguduse elus osaledes, oma lapsi ristides, leeris käies, abielu laulatada lastes ja pühapäeva pühitsedes, elab kristlik pärand vaatamata sekulaarsele keskkonnale edasi. Need, kes selle unarusse jätavad, kaob väga kiiresti nii kirikuskäimine kui muu kristliku elulaadiga seonduv ja nende lapsed ei tunne enam usulist keelt ja sümboleid, mis olid veel tema vanavanemate juures loomulikud.
Minu enda isapoolne suguvõsa on pärit Läänemaalt, kus vanaisa sündis Kasari külas, Madise talus. Vanaisa Jaanist sai Teenuse jõe Laastri veski sulane, kus nad kohtusid isapoose vanaema Salmega.
Tema 1900. aastal sündinud vanema venna Jüri Toplaane nimi, kes päris vanema pojana vanemate Madise talu, ning kes kuulus omakaitsesse, arreteeriti nõukogude okupatsiooni esimestel päevadel, novembris 1944 ja tribunali otsusega hukati Tallinna vanglas 18. septembril 1945.
Jüri abikaasa Elise, küüditati Kasari küla Madise talust 1949 aasta jõululaupäeval, koos äsja täiskasvanuks saanud tütar Aldaga, kes suri nälja ja haiguse tagajärjel võõrsil juba 1950 aasta talvel. Üksinda jäänud ema elas need katsumused üle ja sai naasta kodumaale 1958 aasta varakevadel, olles Siberis veetnud oma elust 9 aastat. Tema koju jäänud meheisa ei suutnud poja ja tema perele osakssaanud ülekohut taluda ja kaotas sellest saadud närvivapustuse tagajärjel oma tervise.
Hukkunud ja represseeritud vennaperest enda vanaisa palju ei rääkinud, kuna ilmselt sooviti lapsi mineviku rasketest kogemustest säästa. Enne tema lahkumist ei osanud neid asju ka temalt küsida. Perekonda tabanud traagikast sain täpsemalt teada alles tänu memoriaali andmebaasis olevale infole ja oma vanemate mõnedest mälestuskildudest.
Kui uus Lihula kirik valmis. 1878. a. sügisel, langes altarimaali valik Otto von Moelleri loodud Võnnu kiriku altarimaal eeskujul Jeesuse kannatuse ja Kolgata sündmusele, mis meenutab meile Jumala armastust meie vastu, kes andis oma elu selleks, et meie võiksime elada. Kui see maal aja jooksul tuhmus ja kirik lagunes, tehti suurem remont kiriku torni ja katuse juures tehti 1970. aastate teises pooles, mil restaureeriti ka altarimaal. Maal ise oli eelnevalt kirikus ära varastatud ja see leiti halvas olukorras kokku voldituna ühe korteri keldrist. Taasleituna ja korda taastatuna seisab lunastuse sõnum selle koguduse sellest ajast kirkamana, aga saab oma tähenduse ja sisu meie jaoks igal kord kui meid kõnetab selles kojas kuulutatav evangeeliumi elu võidust suma üle ja kutse saada osa tema elu andvast armulauast, millest saame koguduse osa ka tänasel jaagupipäeva järgsel jumalateenistusel.
+ Anti Toplaan
Pärast jumalateenistust piiskop koos praost Kaido Saaki ja proua Helju Valguga Foto: Anti Toplaan