Luuka 5: 1-11
Jeesus õpetab Geneetsareti ehk Galilea järve kaldal selle äärde kogunenud inimesi paadist. Kui inimesi on palju, siis veekogu kaldal võib suur hulk rahvast olla isegi ohtlik. Mingil alal tuntud või populaarsed inimesed ümbritsevad end tihti teda kaitsvate isikutega. Samas kannab vesi hästi edasi heli. Nii võivad ilmselt Abruka inimesed ooperipäevade ajal mere ääres ilmselt saada aimu, milline etendust Kuressaare Lossis mingil õhtul etendatakse ja vaiksel õhtul kõlavad üksikud hääled ka pika maa taha.
Nii kostavad Jeesus paadist öeldud sõnad rannas olijatele hästi kätte. Mõnes mõttes võib iga kiriku kantslit või pulti võrrelda kalapaadiga. Nii nagu kalapaadid on ehitatud kalasaagi püüdmiseks, õpetab Jeesus inimesi, et nad saaksid osa Jumala riigist. Sama eesmärk peaks olema igal kristlasel, rääkimata vaimuliku ameti kandjatest, kes on selleks ülesandeks kutsutud ja seatud.
Geneetsareti järv oli selle ümber elavatele inimestele, vastandina surnu- ehk soolamerele, elav või elu andev meri. Järve kus Jeesuse ajal võis olla koguni tuhandeid kalapaate kutsuti selle kaldale rajatud Tiberia linna tõttu Tiberia järvena. Selle veest ja saagist sõltus sadu tuhandeid inimesi, kuna põllumajandus ja kalapüük oli selle piirkonna peamine elatusviis. Järve tunti ka Ginnereti nimega mis tuleb heebrea sõnast, mis tähendab kannelt või harfi, kuna järv sarnaneb nende välise kujuga. Järv ise asub 212 m allpool merepinda.
Igas paadis oli oma meeskond ja Peetrus oli ühe sellise paatkonna juht. Ta tundis Jeesust juba sellest ajast kui ta tervendas tema ämma, tema enda kodus. Rand, kus Peetruse paat järvele sõitis ja Jeesus rahvale kõneles, moodustab tõusva maastikuga amfiteatri sarnaseid paiku, mis on palistatud lugematul hulgal väikeste kivikestega.
Aga kui ta lõpetas kõnelemise, ütles ta Siimonale: „Sõua sügavale kohale ja laske oma võrgud vette loomuse katseks!” Kui Peetruse paati oli Jeesus kasutatud inimeste juhatamiseks, annab ta nüüd nõu minna uuesti kalale. Me ei tea, mida võis Peetrus neid sõnu kuuldes mõelda, aga kui tal oli mingigi ametialane väärikus, siis pidi ta mõtlema, et iga kingsepp võiks jääda oma liistude juurde. Jumalariigi asjad oid Jeesusele selged, aga kalapüügiga ei tundunud ta olevat väga kokku puutunud. Ükski kalamees ei lähe ilmselt päeval kala püüdma, kuna selleks on varased hommikutunnid enne päikesetõusu.
Siimon vastas talle: „Õpetaja, me oleme terve öö vaeva näinud ega ole midagi saanud! Aga sinu sõna peale lasen ma võrgud vette.” Kui kalapüügiga iga päev tegelevad mehed ei olnud öö jooksul saanud mingit saaki, siis kui tõsiselt nad said võtta nende endi ala soovitusi tõsiselt puusepana leiba teenivalt rändjutlustajalt? Teisest küljest, kui Jeesus just nii soovitab, siis ei ole neil ka midagi kaotada.
„Ja kui nad olid seda teinud, püüdsid nad nii suure hulga kalu, et nende võrgud rebenesid.“ Peetrus kalastas võrguga, mis visati vette ülevalt alla ja tõmmati siis paadi poole tagasi. Saagiks saadi kalad, kes sattusid olema selle koha all kus võrk järve visati. Sel puhu ei jäänud kalad kinni võrgu silmadesse, vaid pigem nad veeti võrguga kokku. Sellel korral vedas võrk kokku nii palju kalu, et nende paati saamisega oli üksjagu tegemist.
Kalapüüdmisõpetus, mille Jeesus Peetrusele andis, on sellisena kasulik ka meile. Esmalt tuleb silmas pidada, et kalapüüdmiseks tuleb minna sinna, kus kala liigub. Teiseks tuleb kasutada õigeid vahendeid. Kolmandaks võib Peetruse sõnade kohaselt otsustada, et kalapüük eeldab kannatlikkust, mis aga alati ei too oodatud tulemusi. Mõnikord võib proovida ka uusi püügiviise, aga ka need ei pruugi edu tagada. Kõige olulisem õppetund on aga sellest, et kui Jeesus palub meil midagi teha, siis on ilmselt targem jätta kõrvale oma senised kogemused ja teha seda, mis ta palub.
Hiljem sai Peetrus Jeesuse sõna peale veel teisegi üllatava kalasaagi. See oli siis, mil Jeesus ilmutas end neile pärast surnuist ülestõusmist. Siis läks Peetrus Jeesuse sõna peale juba kalastama inimesi. Ka siis osutus Jeesuse sõna peale võimatu võimalikuks. Jeruusalemmas, kus oli hiljuti risti löödud, pöördus esimesel nelipühal Jumala poole ligi 3000 inimest. Sealt edasi kasvas pöördunute arv päev- päevalt ja aasta-aastalt. Nii oli Jeesuse kalapüügiga seotud ime, mis leidis aset tema tegevuse alguses, eeltähenduseks sellele, mida Jeesus oli tulnud maailma tooma.
Aga mida siis suure kalasaagiga peale hakata? „Ja nad viipasid oma kaaslastele teises paadis, et need tuleksid neile appi. Ja need tulid, ja nad täitsid mõlemad paadid, nii et need olid vajumas. Aga kui Siimon Peetrus seda nägi, langes ta maha Jeesuse põlvede ette ja ütles: „Mine minu juurest ära, Issand, sest ma olen patune mees!”
Ime toimus mitte ainult kalapüügis, vaid ka Peetruse südames. Esmalt nägi elukutseline kalamees oma kogemuste piiratust. See, mis aga toimus, oli sedavõrd eriline, et Peetrus tajus Jumala kohaloleku pühadust ja selle valgel ühtlasi ka oma patusust. Jeesus ei manitse sellel korral Peetrust ühegi sõnaga, aga Peetrus ise tunnistab Jumala pühaduse ees oma eksimusi, põlvitab esimese inimesena Jeesuse ees ja nimetab teda oma Issandaks. See kogemus on alati Jumala ime, mis on kordunud lugematute inimeste südameis. Juba sajandeid varem oli seda kogenud prohvet Jesaja, kui ta nägi oma nägemuses Issandat. Kohtudes tema ligiolu ja pühadusega, ütles ka Jesaja: „Häda mulle, sest ma olen kadunud. Sellepärast, et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel. Sellepärast, et mu silmas on näinud kuningat, vägede Issandat.“ Js 6:5
Oma patu tunnistamisele järgnes ka seal andeksandmine ja puhastumine, nagu see toimub meiega, kui Jumal meie juures oma tööd teeb. „Üks taevastest olendeist puudutas altarilt väetud söega prohveti huuli ja ütles: „Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud.” Ja kui edasi Jumal ütles, et tal oleks vaja sõnumiviijat, vastas Jesaja: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!”
Seegi kogemus on kordunud maailmas inimeste juures lugematu arv kordi. Kõik inimesed on oma loomult sündides patused, aga kokkupuude Jumala ligiolu ja pühadusega aitab inimesel seda märgata. Nii nagu see sündis Jesajaga, sündis see ka Jeesuse juuresolekul Peetrusega.
„Sest hirm oli haaranud teda ja kõiki, kes olid temaga, kalasaagi pärast, mille nad olid püüdnud. Nõndasamuti oli ka Sebedeuse poegade Jaakobuse ja Johannesega, kes olid Siimona kaaslased. Ja Jeesus ütles Siimonale: „Ära karda! Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi!” Ja kui nad olid paadid kaldale vedanud, jätsid nad kõik maha ja järgnesid talle.“
Nii Jesaja kui Peetrus tundis Jumala pühadusega kohtudes, oma sobimatust ja kõlbmatust. Nii nagu enne au on alandus ja iga perenaine puhastab anuma enne kui ta hakkab seda toidu valmistamisel kasutama, puhastab Jumal ka meid seesmise inimese poolest ja uuendab meid, et anda meile tema enda ülesandeid. Nii Jesaja kui Peetus läkitati pärast seda kogemust välja varasemast hoopis uute ülesannete ja väljavaadetega. Kui Siimon ja tema kaaslased mõistsid, kellega neil on tea näol tegemist, siis ei olnud paatidel võrkudel ega kalasaagil enam varasemaga võrreldavat tähendust. Enam ei ole oluline konkreetne kalasaak vaid see, mida see neile õpetas Jeesuse meelevallast.
Kui Peetrus ja tema kaaslased tõstsid kalu veest, mis oli nende loomulik ja eluline keskkond, pidid nad varem või hiljem, kas paadis või kaldal surema, aga kui Jeesus kutsub mehi püüdma inimesi, sünnib vastupidine. Inimesed tõstetakse nende langenud loomusest ja neid ümbritsevast keskkonnast, kus nad tunnevad end nagu kalad vees, aga mis on nende jaoks surma keskkonnaks, välja elavate maailma Jeesuse poolt kutsututest saavad nüüdsest need, kes tõstavad inimesed surma meelevallast osadusse Jumalaga, mis on Jumala palge sarnasusse loodud inimese algne ja loomulik keskkond. See sünnib siis kui inimest puudutab Jumala armu kutse ja Sõna, mis muudab ka meie surelikud ihud elavaks lootuse põhjal, mis meil on Jeesuse ülestõusmise läbi surnuist.
Iseenda jõuga ei suuda me oma senisest elukeskkonnast end lahti rebida, aga kui Jumal meid sellest välja tõstab, siis on see tea enda töö meie juures. Tema ei kutsu aga mitte üksnes meid, vaid inimesi kõikide rahvaste ja suguvõsade juurest, andes neile osaks erinevaid ande, millega saame ka meie Jumalat teenida tema koguduse keskel.
Kõige hinnalisem and elus on Jeesuse Kristuse tundmine. Kohtumine temaga ja tema tundmaõppimine võib muuta iga inimese elu.