Ma annan Sulle oma meele,

ma annan Sulle oma tahte,

ma annan Sulle oma soovid,

oma ihu ja igavese hinge. (Keldi palved)

Ilmaennustus lubab äärmiselt vastikut ilma – tugevat tuult lörtsisajuga. Hommikul Sakla bussipaviljonis (see on äärmiselt kena koht, kus on isegi raamaturiiul, et ooteaega parajaks teha) sätin seljakotile vihmakaitset peale. Nii väga hull ilm ei tundugi, Kangruselja bussipeatuses (tänu Jumalale, ka siin on 4 seinaga ümbritsetud majake!) tuleb seljakoti vihmakaitselt maha võtta helkurkleepsud, mida ma sinna kodus ristikujuliselt sättisin. Märja lumega on need lahti tulnud ja lipendavad. Ei ole rist eputamiseks, parem kannan seda südames.

Sandla poole keerates muutub tuul üha tugevamaks, lumesadu tihedamaks. Mul oli plaan minna üht metsarada pidi Räimastesse, et teed õgvendada ja ühtlasi tutvuda ühe lõiguga Saaremaa tulevastest palverännuradadest, mis ammu juba meeles mõlkunud. Kaardi järgi leian küll õige teeotsa üles, kuid kui ma umbes pool kilomeetrit olen lumes sumbanud, saan aru, et see ei ole hea ja tark mõte. Lumi on üle pahkluu, kohati on rada olnud väga märg ja pole teada, kui tugev jää on, metsa vahel on tuul küll veidi vaiksem, ometi olen selle väikse maaga täiesti võhmal. Pöördun maanteele tagasi. Pool kilomeetrit tundub olevat vahepeal pikemaks veninud.

Sahk on õnneks teed puhastanud, kuid lund tuleb nii rohkesti, et varsti on tee jälle lumepudrune. Lagedatel kohtadel ähvardab tugev tuul mind sõna otseses mõttes teelt minema puhuda. Tuul on vastu, rebib kapuutsi peast, vöökoti peale ja seljakoti rihmade kohale on tekkinud väikesed lumehanged. Metsas sulalume sees sumpamisest said saapad nii märjaks, et hakkavad isegi läbi laskma, paelte vahelt ilmselt, kindad on juba läbimärjad ja mis veel koledam, tunnen, kuidas külm veenire mööda selga nõrgub ja siis mööda kõhtu. Minu hea suusajopp, millega olen ka mägedes suusatanud, laseb ka läbi, ilmselt seljakoti rihmade juurest. Sellises tuules ja tuisus on mõeldamatu ka jope rinnataskust telefoni otsida ja abi kutsuda, tuleb ainult edasi rühkida. Issand, heida armu! Selline on palverändurite vana palve ja see palve on nüüd tõesti nii minu südames kui suus. Kui Tõllustesse jõuan, saan aru, et see palverännak on mulle ka tõeline alandlikkuse kool. Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu (1Pt 5:5). Kujutlesin, kuidas saan olla palves armsa Püha kiriku juures, kuidas ma Kuressaarde jõudes marsin veel uhkelt oma kodutänava nurgast edasi, et palverännak ka lõpetada kodukirikus, kus alustasin, aga ei ole ma nii vägev palverändur midagi. Kuid palverändur ei peagi vägev olema, küll aga alandlik. Vähegi normaalsema ilmaga jaksaksin selle tee läbi käia, praegu aga, sellise tuisu ja tormiga ning juba läbimärjana, oleks see mõtetu tervisega riskimine. Ei mingeid võidufanfaare palverännaku eduka lõpetamise puhul, tänan ainult Jumalat, et Tõllustes on bussiputka (nelja seinaga, uks ka ees!) ja sealt helistan oma õele. Tule palun ja vii mind koju!

See bussiputka oli pühalikkusest kaugel, ma ei hakka kirjaldamagi, mida kõike seal põrandal ei leidunud, kuid minu jaoks sai sellest tõeline palvekoda. Palvetada saab igal pool, mitte koht ei ole tähtis, vaid see, mis on sinu südames.

Sellesse päeva jäi küll ainult 16 052 sammu ja 11,8 km, kuid sedavõrra rohkem kogemusi, väga ekstreemseid, aga ka helget tänutunnet, kuhjaga palveid. Issand, mitte minu, vaid Sinu tahtmine sündigu!

Olin teel (peaaegu) 7 päeva, käidud sai 262 796 sammu ja 198 km. Kuhjaga sain kõike seda, mida ei saa arvudes mõõta. Olen trotsinud külma ja tuult, sammunud läbi valu ja väsimuse, olen olnud silmitsi nii füüsilise kui vaimse murdumisega. Kuid olen kogenud ka kirgast rõõmu, sügavat rahu, tõesti tundnud Jumala ligiolu. Olen mõistnud, et inimene mõtleb, aga Jumal juhib – paljugi ei läinud nii, nagu algselt plaanisin. Näiteks ei suutnud ma pidada blogi rännaku ajal, aga see ei olegi mingi reality show. Olen taas mõistnud, milline väärtus on head sõbrad, ligimesed. Südamest tänu Mallele ja Toivole, nende tütrele Liisile, Marile ja kogu tema perele, oma õele. Kõigile neile, kes mind tee peal kohates tervitasid ja jõudu soovisid – aga mõistan ka paljude hämmeldust, sest seljakotiga rändur maanteel praegusel aastaajal jätab ehk tõesti veidi hullumeelse mulje. Eelkõige ja üle kõige – kiitus ja tänu olgu Jumalale!

Kiida, mu hing, Issandat,

ja kõik, mis mu sees on, tema

püha nime! Ps 103:1