See on päev, mille Issand on teinud: ilutsegem ja rõõmutsegem temast! Ps 118: 24
Pühapäeva hommik ja pannkoogid ja Mari avar õdus köök – see kõik oli nii mõnus, et sain teele alles pärast 10. Hellamaa teel peatus minu juures üks auto. “Kuhu te nüüd sedamoodi rändate? Ah esialgu Liivale? No tulge peale!” Tegelikult ma ju küll alles asusin teele, aga nii kenad naeratavad ja lahked näod vaatasid autost vastu, et ei saanud keelduda. Olgu siis peale üks hingamispäev ka mulle!
Liiva kaupluses täiendasin veidi oma toidutagavarasid, samuti vajas pealamp uusi patareisid. Muhu Katariina kiriku juures pidasin väikese individuaalse pühapäevahommikuse palvuse. Kahju, et teenistus nüüd seal kell 14 algab, see on minu jaoks liiga hilja.
Väinatamm oli jälle üks Kolgata tee, tuul oli vastu ja üsna tugev. Minu müts matkab kapuutsi sees omamoodi – vajub kord ühe, siis teise silma peale, siis on juba ninani, nii et piilun maailma nagu kass korvi alt. Aga siis tuli päike korraks välja – esimest korda neil rännakupäevadel. Ja Väikese väina kohal kõlas laul: “Siis puhkeb hingepõhjast kiidulaul, au Jumalal, au Jumalal!” Ega eriti palju ja valjult ei saanud külma ja tuulega laulda, jätkasin laulmist mõttes. Suur rõõm oli lõpuks Tornimäe lähedal ka metsa varjus käia, lausa hämmastav, kui vaikne puude vahel on.
Öömaja olin endale broneerinud Paali cottages – selline peen nimi seisis booking.com lehel. See paistis ka olevat ainuke avatud majutus sealkandis, asus Tornimäelt veidi edasi Pöide poole. Otsustasin, et otsin kõigepealt majutuse üles, siis jätan seljakoti sinna ja jalutan veel õhtul Pöide kiriku juurde. GPS juhatas mind Uuemõisa külas ühe suure ookerkollase tühja maja juurde. Silt hoone seinal teatas, et ühed minu jaoks tundmatud mehed, kooliõpetajad, on siin möödunud sajandi 30.-tel aastatel elanud. Tundus, et pärast neid pole seal kedagi olnud. Siiski oli ka üks väiksem silt põõsa küljes, mis kinnitas, et see ON Paali cottages, lisatud oli ka telefoninumber. Soome aktsendiga mehehääl vastas, et tuleb veidi aja pärast, ta on lammaste juures. Nojah. Õnneks peremees tuligi üsna ruttu, juhatas mind ühe teise hoone, vana talumaja juurde. “Siin on liiga kylmä praegu,” ütles ta vana koolimaja kohta – üldsegi ei vaidle vastu! Kuna ilmselt olin üle pika aja ainuke külaline, oli ta üsna vaeva näinud, et maja minu jaoks soojaks kütta. Tuli oli veel nii ahjus kui pliidi all, mõlemad olid üsna päevinäinud, muidu oli majutus kohati hubane, kohati aga natuke räämas. Kui peremees kuulis, et elan ka ise ahjuküttega majas, jättis ta edasise kütmise rõõmuga minu hooleks ja kadus, ilmselt lammaste juurde.
Õhtut sain sisustada kütmisega, Pöide kiriku juurde kahjuks enam ei jõudnud.
Sinu nimel, oo Jeesus, Sa ristilöödu,
heidan ma puhkama;
valva Sa mind minu unes äraolevas,
hoia Sa mind oma peos.
(Keldi palved)
Siis sai päev ja sai õhtu, 30 486 sammu ja 22,6 km.
