Tänu Sulle, oo Jumal, et ma olen võinud ärgata

koos elu enda ärkamisega mu ümber;

tulgu see auks Sinule, Sa kõigi andide Jumal,

ja tulgu see auks ka minu enda hingele. (Keldi palved)

Hostelis Pritsukas olin ma ainuke külaline, nii ei ole mul midagi selle vastu, et duširuum ja wc on ühiskasutuses. Jätan selle päris kena majutusasutusega hüvasti ja täna viib tee mind Muhumaale. Põikan korraks läbi ka Püharistilt, peamaja on küll kinni, aga söögimajas juba askeldatakse, kaetakse lauda suuremale seltskonnale.

Väinatammi ületamine jalgsi on päris karm. Tuul on lõikav, külma -5° ja meri on juba jääs. Õnneks on autotee kõrval lai riba, kruusa ja samblaga kaetud pinnasetee, sellel on hea ja turvaline käia. Muhu läheneb visalt, aga ikkagi läheneb, lõpuks kohale jõudes saan teha puhkepausi vana maantee kõrval oleva Leinava ema monumendi juures. Läbi imekena Linnuse küla läheb vaiksem ja väiksem tee, Piiri külas peatub minu kõrval posti vedav Omniva auto ja sealt kostab hüüatus: “Tiina, oled see tõesti sina?!” Postiljon Kuke Malle on soe ja särav nagu südasuvine päike, temaga kohtumisest läheb kõik kohe igati soojemaks.

Pärast mõtisklemist Liiva kalmistul ja palvehetke Rinsi kiriku juures on viimane aeg hakata otsima teed Lehtmetsa külla. Mari Luup, hea sõber, lubas pakkuda mulle öömaja ja ütles, et Rinsilt tuleb üks otsetee läbi metsa Lehtmetsa külla. GPS näitab samuti mingeid selliseid võimalusi, see juhatab mind Päelda külateele, mis lõpeb aga kahe talu juures. Tammun seal tükk aega edasi-tagasi, leidmata mingit otserada, lõpuks pöördun tagasi, käed pakitsevad külmast, sest kinnastes on nutitelefoni võimatu kasutada. Et varsti hakkab hämarduma, ei ole mõistlik tundmatuid metsaradu otsima minna. Tuleb minna tagasi Kuivastu maanteele. Sammun nii tempokalt kui jaksan, et enne järjekordset praamilt tulevat autorodu Hellamaa teele jõuda. Napilt jõuangi. tänu Jumalale!

Valgustatud Hellamaa kirik on kui üks hea majakas, selle kõrval teen väikese pausi hingetõmbeks.

Issand, mu süda ei ole kõrk

ega ole mu silmad uhked,

ja ma ei nõua asju, mis mulle

on liiga suured ja imelised. Ps 131:1

Lehtmetsa külale lähenedes pean Marile helistama ja uuesti juhatust küsima, olen tema juures käinud vaid üks kord, umbes 6 aastat tagasi, ja kottpime on juba ka. Mari, hea inimene, annab juhtnööre ja lubab mulle ka vastu tulla. Postkastide juurest vasakule ja siis esimene maja vasakut kätt, värviline garaažiuks kohe teeservas. Uurin pealambiga juba ei tea mitmenda talu väravaid ja garaaže, kui Mari helistab:“Kus sa oled? Kas ma ütlesin, et postkastide juurest vasakule? Oh ei, mulle on juba ammu soovitatud vasak ja parem pool lõpuks selgeks teha!” Mari on nii kena inimene, et tema peale on lihtsalt võimatu pahaseks saada, nii naeran ka mina, kuigi hirmväsinult. Tänane päev on vist antud edasi-tagasi käimiseks. Lõpuks kohtume, rõõmuhõisetega ja üksteist vastastikku pealampidega pimestades.

Siis sai päev ja sai õhtu, 41 547 sammu ja 30,8 km.

Tiina Ool