Ma ärkan täna hommikul

Jumala pühade inglite juuresolekul.

Avanegu taevas laialt mu ees,

mu kohal ja mu ümber.

Et ma võiksin näha oma armastatud Kristust

ja tema päikesesäralist kaaskonda

kõigis maapealsete asjades tänasel päeval. (Keldi palved)

Selline oli mu hommikupalve. Tegelikult ärkasin veel tükk aega varem, külm oli. Proovisin õhtul magamiskotile termotekki peale sättida, aga see krabises koledalt ja libises ikka maha. Võib olla kasutada seda puhkepauside ajal, et mitte maha jahtuda? See oleks tõesti tore pilt, kui ma kuldselt hiilgava ja sätendavana kuskil metsa all istun!

Tänu varasele tõusmisele sain ka varakult teele, armsasse metsaonni jätsin akna peale väikese ikooni. Millegipärast aga samm nii reibas ei olnud kui eelmisel päeval. Tegin rohkem väikesi pause kui muidu. Aga mõni koht lihtsalt kutsus peatust tegema. Näiteks Paaste külas üks pingike mererannas. Kuigi meri oli hülgehall, avanes sealt imeline vaade Triigi poolsaarele. Ja sellises kohas tuleb palvehetk lihtsalt ja loomulikult.

Kui ma võtaksin koidutiivad

ja asusin elama viimse mere äärde,

siis sealgi su käsi juhataks mind

ja su parem käsi haaraks minust kinni. (Ps 139:9-10)

Asfaldil käimine ei ole hea, põrutab jalad ära. Kuid samas on kuidagi rahustav kuulata matkakeppide rütmilist toksimist, kilomeetrid kuluvad, kuid aeglasemalt, kui lootsin. Randküla teeristis oli lõpuks üks bussiooteputka. Putka oli paras sõna sellele räämas nõukaaegsele ehitisele, kuid ometi olin tänulik, et hetkeks saab tuulevarjus pingil istuda. Bussipeatustest võiks lausa uurimustöö kirjutada, pean silmas just neid kohti, kus mõni katusealune eksisteerib. Mõni on väga armas ja kena, näiteks Taalikus, kahju, et ma sellest pilti ei teinud. Kuid neid majakesi, olgu need missugused tahes, on väga vähe.

Orissaarele lähenedes hakkasin murelikult kella vaatama. Jah, ma ei tahtnud end siduda mingite ajaliste kokkulepetega, kuid hostelis Pritsukas, kus ootas mind öömaja, paluti enne kell 17 kohale tulla. Püharisti oli seoses talve ja koroonaga majutuseks suletud. Minna oli veel 3-4 km, peaksin jõudma, kuid vana põlvevigastus hakkas tundma andma, kannad vallutasid pikast asfaldil käimisest, nii et ma ei teadnud, kumba jalga rohkem longata. Ja siis tuli üks auto. Hetke veel kõhklesin, aga ... mingu metsa kõik reeglid, tõstsin hääletamiseks käe. Sain niimoodi mõne minutiga hosteli ette, tänasin sohvrit, nooremapoolset meest, ja ütlesin hüvastijätuks: "Võtke või jätke, aga mina soovin teile õnnistust!" Mees naeratas ja vastas: " See kulub ikka ära, ma olen ka kristlane." Kandsin selle kena inimese õhtul tänupalves Jumala kätte.

Siis sai päev ja sai õhtu, 43 842 sammu ja 32,5 km.