Hommikul alustasin oma rännakut Valjala kiriku juurest, seal olin küll plaaninud 1. päeva lõpetada, aga iga lõpp on millegi algus.

Õnnista, oo Jumal, seda maad, mis on mu jalge all.

Õnnista, oo Jumal, seda rada, millel astun.

Õnnista, oo Jumal, seda asja, mida ma ihkan,

Sina igavesest igavesem, õnnista Sa minu puhkust. (Keldi palved)

Seljakott selga ja edasi. Samm oli üllatavalt kerge, kuid öösel sadanud lumekirme muutis jäätunud kohad ohtlikuks - mu head ja ausad matkasaapad on jää peal tattlibedad. Mitu korda sain tänu matkakeppidele püsima jääda, kuid üks kord lendasin ka täies pikkuses selili, seljakott õnneks pehmendas kukkumist. 

Toivo, minu kursusevend TPI-päevilt ja kooliõe Malle abikaasa, soovitas eelmisel õhtul mul minna  Lööne küla ja Jööri tee kaudu. See oli tõesti kena ja rahulik tee, nii kena, et imetledes Lööne küla naksis talusid, marssisin õigest teeotsast mööda. Natuke eksimist kulub iga palverännaku juurde. Sain teist korda imetleda Lööne küla ja küla koerad said teist korda minu peale haukuda. Olgu neil ka üks hea päev!

Paraku pidin pärast pikka motivatsioonisirget Jööri teel jätkama maanteel. Kuid tuju oli ikka hea ja lauldes endamisi üht oma lemmiklaulu "Oh Jeesus Sa, mu kaitseja" läksid kilomeetrid märkamatult. Kibekülm tuul, mis eile mind lagedate põldude vahel kimbutas, oli vaibunud ja kõik oli kuidagi kena. Teeristis, kus keeras Pärsama poole, pidasin lõunapausi ja pidasin aru. Plaanis oli minna läbi Pärsama Karja kiriku juurde, kuid arvestades eelmise õhtu kogemust, kartsin, et ei pea Ninanuki metsaonnini vastu. Seal nimelt tahtsin järgmise öö veeta.

Egas midagi, otsustasin jätta Karja kiriku vahele. Pidasin pisukese palvehetke Angla tuulikumäel, kus näitas teeviit Karja kiriku poole. Leisi jõudes tundsin heameelt, et kirikud ikka tavaliselt kuhugi kõrgemale kohale ehitati. Nii tervitab Leisi õigeusu kirik teeservas olevalt künkalt iga Kuressaare poolt saabujat. Palvehetkel lugesin psalmi 113:

Halleluuja! Kiitke Issanda sulased, kiitke Issanda nime!

Issanda nimi olgu tänatud nüüd ja igavesti!

Päikesetõusust loojakuni olgu kiidetud Issanda nimi!

Päike oli tõesti loobunud, kuigi pilves taevas teda näha ei saanudki. Õhtuhämaruses jätkasin teekonda Ninanukile, olles end Leisi poes varustanud kõige vajalikuga - metsaonnis pole elektrit ega vett. Muidugi tuli seda ka kõigepealt kütta, väike malmkamin oli seal ja küttepuud ka. Kui siis õhtul lõpuks see väike onn hubaselt soe oli, teeküünlad põlesid, vahtisin tuleleeke ja lihtsalt olin. Oli selline kvaliteetaeg, mida ei raatsinud raisata tahvlis toksimisele. Mets, meri, pimedus, vaikust katkestasin vaid keldi palvete lugemiseks, iseendale, poolihääli.

Sinu nimel, oo Jeesus, Sa ristilöödu,

heidan ma täna puhkama;

Valva Sa mind minu unes äraolevas,

hoia Sa mind oma peos. (Keldi palved).

Siis sai päev ja sai õhtu, 45 589 sammu ja 35,4 km.