Nagu eelnevalt kirjutasin, pean blogi, kui Jumal lubab. Paraku on juba 3. päev, on reede õhtu Orissaare hostelis Pritsukas, kui ma alles kirjutamiseni jõuan. Aga alustama peab algusest …

Kolmapäeva hommikul startisin plaanitust hulga hiljem, öö oli jäänud väga lühikeseks ja nii ma muudkui kohmitsesin ja sebisin.

Esimene peatus - kodukirik.

Ole Sina tasane tee minu ees,

ole Sina juhatav täht minu kohal,

ole Sina valvas silm minu taga

tänasel päeval, tänasel ööl, ikka ja alati. (Keldi palved)

Panin seljakoti kui oma Alter ego ka korraks pildistamise ajaks altarivõre äärde, märgiks, et siin ma olin ja palvetasin. Ja siis edasi! Õigemini korraks veel koju tagasi, sest olin unustanud ukse lukustamata.

Järgmise pausi tegin oma maakodus Laadjala külas. Kui seljakoti seljast võtsin, tundsin end nagu kaaluta olekus olevat. "Ma tahaksin heljuda, heljuda, heljuda…" unistas Kohviveski filmis "Siin me oleme". Väga lihtsalt saab - võta 15 kg kukile ja kõnni mõni aeg. Ja siis ilma koormata oleksidki nagu inglitiivad saanud.

Kaarma kiriku juures oli jälle väike palvehetk.

Issand on su hoidja,

Issand on su varjaja su paremal käel.

Päeval ei pista sind päike ega kuu öösel.

Issand hoiab sind kõige kurja eest,

tema hoiab sinu hinge.

Issand hoiab su minemist

ja su tulemist nüüd ja igavesti. Ps 121:5-8

Olin algusest peale arvestanud, et välja arvatud oma kodukirik, on teised pühakojad suletud. Aga sest pole midagi, ma ei tahtnud ei teisi ega eelkõige ennast siduda mingite kokkulepete ja kellaaegadega.

Lõunapausi tegin Asuküla bussipeatuses, see oli nii rõõmsates värvides, et endal tuli ka lillelapse tunne peale. Edaspidi aga pidin imestama, kui vähestes bussipeatustes üldse istumiskohta on. Seista lageda taeva all ja oodata päeva võib olla ainukest bussi … Mina tegin mõne puhkepausi lihtsalt metsaservas, magamismatt istumise all. Tõsi, üks helkurvestiga kogu tee ääres mõjub autojuhtidele väga rahustavalt☺️

Ja siis hakkasin ma väsima. On üks laul meie lauluraamatus "Kui minu samm nii töntsiks jääb". Külm võtab samuti energiat, nagu liigne kuumus, pealegi ei saanud puhkepause pikalt pidada, higised riided muutusid üsna kohe ebameeldivalt külmaks, oma osa andis ka poolmagamata öö. Lõunapaus oligi liiga pikaks jäänud, pärast seda ma lihtsalt kangestusin. Helistasin heale sõbrale Mallele, et kella 17 ma kuidagi ei jõua Valjalga ja palusin tal siis autoga mulle vastu tulla. Kuidagimööda komberdasin Kaali ja vajusin seal istuma.

Ma olen väsinud ja olen kurnatud,

juhi Sina mind inglite maale…

Nii jätkub hommikune keldi palve. Mõistus ütles, et peaksin poodi sooja minema, aga ma ei tahtnud enam natukesti liikuda, lihtsalt vajuda, haihtuda suurde ükskõiksusesse. Nii vist inimesed alajahtuvadki. Malle tuli, andis arsti tütrena kiire diagnoosi ja retsepti: "Sa vajad sauna ja ruttu. Tule meile!" Suutsin vaid tänulikult ümiseda.

Siis sai päev ja sai õhtu, 44 272 sammu ja 34,4 km. Ei pea vist lisama, et pärast sauna ja õhtusööki ei suutnud ma küll midagi kirjutada ...

Tiina Ool