Otepää kogudus 800                                                                              

Otepää Maarja koguduse 800 juubeliks valitud pühapäeva ja samas ka vastupanuvõitluse päeva teemaks on „Kristlase vabadus“, mille üle seisab pühakirjasalm 1 Johannese kirjast, kus apostel tunnistab: "Jah, igaüks, kes on sündinud Jumalast, võidab ära maailma. Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma- meie usk." 1 Joh. 5:4

Kui üle tuhande aasta tagasi ehitati Otepääl muinaslinnus, millest kujunes Ugandi maakonna keskus, siis mitmete vallutuste ja võitluste järel 1224. aastal sai Otepääst Tartu piiskopi valdus, mille linnamäel algas nii lossi kui kiriku ehitus. Lõuna-Eesti esimene kivikindluse kõrval väikesel südamekujulisel põllul kerkis Otepää esimene kirik, mis pühitseti Eliisabetile.

Kuna kohalikud eestlased sakslaste kirikuga ei nõustunud rajasid nad endale uue Maarja kiriku, mis asus veidi eemal, praeguse kiriku kohal. Nii oli Otepääl korraga kaks kirikut. Kirik ei ole ainult hoone vaid ennekõike inimesed, kes on kujundanud meie ajalugu sellisena nii, nagu me seda tunneme.

Paljude Eesti kultuurloost tuntud ja kogudust teeninute hulgast kõige tuntum Otepää vaimulik on Jakob Hurt. Kasvanud üles vennastekoguduse keskel, saatsid teda varakult siiras usk ja vanemate palved. Temast sirgus üks eesti rahva silmapaistvamaid poegi ja keskne tegelane rahvusliku ärkamise loos. Tema algatatud rahvaluule ja vanavara kogumine, koostöös Peterburis arhitekti ja kunstiõpetajana tegutsenud Saarema Püha koguduse pastori poja Johannes Gahlnbäckiga (1855–1934), pani aluse Eesti Rahva Muuseumi kogudele.

Eesti ajalukku on Otepää ennekõike jäädvustatud esimese sini-must-valge lipu õnnistamise paigana. See oli 4. juunil 1884, kui siinses pastoraadis pidas püha talituse Valga õpetaja Rudolf Kallas.

Küllap on tänagi kirikus palju neid, kes mäletavad õpetaja Jüri Stepanovit, kelle algatusel avati 1996. aastal Otepää pastoraadis Eesti lipu muuseum. 1992. aastal ehitati vana kirikumõisa abihoone ümber õdusaks talvekirikuks. Talvekirik valmis soome sõprade abiga, ning pühitseti Soome iseseisvuspäeval lesknaise ja vaeslapse kabeliks. Lesknaistele sellepärast, et nõukogude ajal hoidsid nemad oma väikesest sissetulekust kirikut avatuna. Vaeslapse põlve oli aga tunda saanud õpetaja Jüri Stepanov ise.

Nii nagu Saaremaad ümbritseb meri ja tuuled, on Otepääd õnnistatud talviti rohke lumega. Tänase külaliskoori liikmed ja siinkõneleja on korduvalt 90. aastatel saanud oma talviste väljasõitude peatspaigana kasutada nii Otepää pastoraati, kui kuulata omaaegse õpetaja Jüri otsekoheseid sõnu ja uskumatuna tunduvaid lugusid tema elust.

Viimase 800 aasta jooksu elanud erinevaid inimesi ja põlvkondi on ühendanud usk Loojasse, Lunastajasse ja Pühitsejasse.

Kõik, mis on pärit Jumalast võidab ära maailma. Jumalal ja Jumalas on vägi mida ei ole selle maailmal. Peapiiskop emer. Andres Põder tunnistas hiljuti Tori Sõjameeste kirikus, ete Eesti Kaitseväe algusaastail, ei olnud meil palju relvi või moona, mida nüüd, Ukraina sõja ajal kiiruga varutakse, aga oli tahe ja Kaitseväe koosseisus olid sõdurite ja ohvitseride kõrval kaplanid, kelle eeskuju ja usk andsid sisemise jõu ja motivatsiooni, nagu ka omal ajal ka Otepää koguduse õpetajale Adrian Virginiusele, kes oli ise tõlkinud Wastset Testamenti. Otepääl nägi ta Põhjasõja viletsust, aga kes moodustas motiveeritud väesalga, mis venelaste rüüsteretki edukalt tagasi lõi.

Andku Jumal meile armu, et me ei peaks enam kunagi pidama oma kodumaa pinnal lahinguid, kuid meil tuleb pidada seda enam vaimulikku võitlust apostel Pauluse sõnadega: „Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega.“ Ef 6:12

Johannese tunnistuse kohaselt ei ole neil, kes on sündinud Jumalast, raske mõista ja oma elus rakendada Jumala tahet, kuna läbi uuestisünni ime, mis on Jumala enda tegu, on lahutatus oma elu allikast ületatud, kuigi meid jäävad kõigil meie päevadel veel piirama inimliku loomuse ja  maailma mõjud. Sellega on nii nagu sõltuvustega, kus inimene on sellest küll vabanenud, kuid oht eksida on siiski veel olemas, keskkonna näol, millest ta elab ja mis on teda mõjutamas, aga nüüd on  muutus toimunud temas endas nii, et ta suudab elada vabana. Kui meie südametunnistus tuletab meile meelde, et me oleme ka kristlasena seotud mingi sõltuvusega, siis see ei saa jääda saladuseks, vaid see on Jumala silmis avalik. Kuna tema näeb meie südamesse ja teab meie tegusid, on meie ainus võimalus tulla tema ette ja parandada meelt, et meie hing võiks saada terveks ja inimesed annaksid au Jumalale, kes on toonud ka salajases tehtud teod vaguse kätte.

Jumal ise on andnud temasse uskujaile uue südame, mis soovib oma vabast tahtest täita Tema tahtmist. Kristlane ei pea sundima armastama Jumalat ja tema Sõna. Armastus tema ja tema Sõna vastu on Jumala tegu meis, ja see paneb meid ka tegutsema.

Kristlane pääseb usu läbi ja käib usus. Me sünnime Jumala lasteks usu kaudu Jeesusesse Kristusesse. Usk on ainus asi, millega me võidame meie ümber olevat maailma.

Me püsime selles vaimses võitluses võitjana üksnes siis, kui püsime Jumala sõnal. Saamamoodi kui Jeesus omal ajal vastas saatana ahvatlustele Jumala sõnaga, nii peame tegema ka meie. Jumala sõnal on meelevald hajutamaks pimeduse tegusid.

Kõik mida Jumal teeb, võidab ära maailma. Jumal on kinkinud meile usu anni, mis on tema töö meie juures. Õige usk seisneb Jumala usaldamises, mitte enda või oma usu usaldamises. Nii võib öelda, et igaüks kes usaldab Jumalat, on maailma ära võitnud.

See, kes on sündinud Jumalast, ei taha teha muud kui täita Jumala tahet. Jeesus ei ole tugevam mitte ainult selle maailma vägedest, vaid ka meie enda südamest. Usk päästab ja hoiab meid selles maailmas ka käesoleval hetkel. Me pääseme usu lobi ja käime usus. Jumal sünnitab meid oma lasteks usu läbi Jeesusesse Kristusesse. Johannes tunnistab, et kui me oleme Jeesuse vastu võtnud oma lunastajana, oleme me tema läbi Jumala pääste osalised. Jeesus ütleb: „Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse.“ Jh 12: 46

Meie silmade eest on Otepää kiriku altar, millel kujutatud maal Kristuse kannatusest väljendab Jumala armastust nii meie kui meie rahva vastu. Armastus ootab, kannatab ja kutsub, kuid ei kasuta kunagi vägivalda, aga tema austus teise isiksuse valikute vastu ka ei takista kurjuse olemasolu. Kristus ei astunud ristilt alla, kuigi seda häälekalt nõuti. Näilisest kaotusest tõusis suurim võit. Surmale järgneb ülestõusmine. Sõjale rahu. Kui me otsime rahu, otsime igavikku. Aga elagem seal kus igavik on lihaks saanud. Elagem siin ja praegu, elagem usus ja armastuses.

Koguduse juubelil osalenud kaasateenijad ja muusikud                                  Foto: Anti Toplaan