Jutlus Nõo kirikus                              

Ja variserid ja kirjatundjad küsisid Jeesuselt: „Miks sinu jüngrid ei käi esivanemate pärimuse järgi, vaid võtavad leiba pühitsemata kätega?” Aga Jeesus ütles neile: „Kui hästi on teist, silmakirjatsejatest, ennustanud Jesaja, nõnda nagu on kirjutatud: „See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel. Ilmaaegu nad teenivad mind, õpetades õpetusena inimeste käskimisi.” Te jätate kõrvale Jumala käsu ja peate inimeste pärimust.” Ja Jeesus ütles neile: „Kui osavasti te teete Jumala käsu tühjaks, et aga kindlustada oma pärimust! Mooses ütles ju: „Austa oma isa ja oma ema!” ja „Kes isa või ema sajatab, peab surma surema!”, teie aga ütlete: Kui inimene ütleb isale või emale: „Mis sinul iganes oleks minu käest saada, on korban”, see tähendab: templile pühendatud ohvriand, siis ei lase teie teda enam midagi teha isa või ema heaks, muutes Jumala sõna kehtetuks oma pärimusega, mille te olete pärinud. Ja te teete palju niisugust.” Mk 7: 5-13

Nõo koguduse üks tuntumaid vaimulikke on olnud Martin Lipp, kes  teenis kogudust üle 38 aasta. Tema ametiajast, 19. sajandi lõpust pärineb kiriku praegune uusgooti stiilis sisustus: altar, kantsel, pingid, uus orel, ning rõdud, mida varem Nõo kirikus ei olnud.

Martin Lipp tuli Nõo kogudusse Saaremaalt, kus ta teenis Kaarma kirikuõpetajana ja Saaremaa Kaarma õpetajate seminari juhina. Martin Lipp avaldas õpikuid piibliloo ja katekismuse alal, kirjutas raamatuid eesti kiriku ja hariduse ajaloost ning oli üks eesti genealoogia rajajaid mis juhib meid vanemate asutamise käsu juurde millega seostub tänase pühapäeva evangeelium

Selles teeb Jeesus vahet Jumala käsu ja inimeste pärimuste vahel. Jumala käsk on midagi mis ei kaota oma aktuaalsust vaatamata muutuvale ajale.

Inimeste pärimused on Jumala käskude tõlgendused igapäevaseks eluks. Kuna aeg on pidevas muutumises, ka need nii nagu kõik traditsioonid ei saa püsida muutumatutena. Tõenäoliselt oli Iisraelis kasutuses olev templile pühendatud ohvriand omas ajas õigustatud. Tempel sai tehtud annetustega abistada vanureid, aga selline tava suurendada templi varasid ei olnud enam Jumala tahtega kooskõlas, juhul kui selle varjus sai inimene õiguse vabastada end kohustustest oma vanemate ees.

Neljas käsk, sina pead austama oma isa ja ema, ei kaota oma tähendust ükskõik millistes oludes.

See sõna puudutab meie endi probleeme, kohati täht-tähelt, kuna ka meie võime küsida, kas sotsiaalne hoolekanne vabastab maksuraha kaudu meid isiklikust vastutusest oma ligimese ees? Eesti oludes ei saagi me loota üksnes riikliku sotsiaalsüsteemi peale, vaid peame küsima mis on meie ligimesele parem.

Meile on kodanikuvabaduse kõrval oluline ka ristiinimese vabadus, kuid mõtestame seda valesti kui mõistame seda vabadusena Jumala käskudest, kuna need tunduvad vanamoelistena ja ei sobi hästi enam meie elukorraldusega. Valesti tõlgendatakse Jumala käske ka siis kui püütakse täita Jumala käske täht-tähelt, näiteks mõna vana piibli või lauluraamatu tõlke järgi pidades 50 või 100 aastat tagasi loodut ainuõigeks. Traditsioon on väärtuslik, aga seda saab võtta alusena, millele saab ehitada ka uut.

Jeesuse aegsed variserid ja kirjatundjad pidasid oluliseks väliste puhtusekommete täitmist nähes enda normiks peetava tava eiramises võimalust etteheiteid teha. Jeesus vastab neile ilustamata ja otsekoheselt prohvet Jesaja sõnadega mida kirjatundjad väga hästi ka ise teadsid: „See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel. Ilmaaegu nad teenivad mind, õpetades õpetusena inimeste käskimisi.“ Jeesus nimetab neid silmakirjatsejateks mis tähendab algselt näitlemist. Nende jumalateenistus kujutas endast rollimängu, kus osatäitjad mängisid pühasid inimesi. Ise pidasid nad seda õigeks jumalateenistuseks. Jesaja oli öelnud et nii teenitakse Jumalat ilmaaegu sest teenijate süda on samal ajal Jumalast kaugel. Need sõnad ei käi aga sugugi ainult Jeesuse kaasaegsete kohta, vaid need on aktuaalsed igal ajal. Need sunnivad meidki esitama endale küsimuse: milline on minu tegelik vahekord Jumalaga? Kas on see isiklik sõpruse ja armastussuhe, mis ulatub ka südamesse või seisneb see ainult välistest tavadest kinnipidamises, et mitte lugeda end jumalatute inimeste hulka.

Meid kutsub piibel üles uurima oma südame tegelikku olukorda ja oma elu tegelikku suunda. Vajame kõik palvet mis on kirjas 139: 23-24 „On Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted! Vaata, kas ma olen valu teel, ja juhata mind igavesele teele!“ Kui inimene on pika aja jooksul millegagi harjunud siis ta peab seda millega ta on harjunud tegelikkuseks.

See pädeb ka mitteehtsa vaimulikkuse kohta. Kui keegi võtaks sellist harjumuspära kritiseerida võib inimene sellest väga solvuda nii nagu solvusid kirjatundjad Jeesuse kriitikast.

Patune loomus on meelsasti valmis end petma, seades endale ette vaimuliku inimese maski uskudes et tal on Jumalaga kõik asjad korras.

Jeesus toob ühe konkreetse näite kuidas esivanemate pärimus oli läinud vastuollu pühakirja algse mõttega. Eks ka kirikuajaloos on juhtunud, et inimesed on rakendanud usulisi reegleid mis hiljem on hakanud töötama Jumala esialgse mõtte vastu. On ju tänapäeval tavaks rõhutada Jumala armastust ja andestust, jättes selle arvel kõrvale Jumala tõe ja pühaduse. Kuna tõde enam ei tunta, siis tehakse järeldus, et igaüks peab leidma oma tõe ise ja oleme sellele ustav. Selle tulemusena on isegi paljudel kristlastel raske mõista, miks on Jeesus nende ainus lootus ja pääste. Ei panda nimelt tähele, et Jumala õiguse asemele on tulnud inimeste õigused…

Soome kiriku ajaleht Kotimaa usutles paari nädala eest Ingeri kiriku piiskoppi Ivan Laptevit, kes on külastanud paaril korral ka Eestit. Soomes osales ta Helsingis augusti lõpus toimunud Soome kiriku misjonipartnerite nõupidamispäevadel. Intervjuus oli piiskop üsna otsekohene, kuna tema sõnul ollakse näiteks Luterlikus Maailmaliidus kaotatud peamine kiriku ülesanne ja eesmärk. Räägitakse peamiselt kõikvõimalike gruppide võrdsuse teemal, mis ei ole tema sõnul kiriku peamine fookus. Kirik peaks tema sõnul keskenduma rohkem piiblile, päästele ja õpetusele patust. Laptev tõdeb, et talle meenub sellisel koosviibimistel nõukogude aeg, milles oli paradoksaalne sarnasus. Tänapäeva oikumeenia kollektiivne mõttelaad meenutab tahtmatult nõukogu aegset, kus kõik pidid sarnasel moel.

Kui oikumeenilisel ja misjoniga seotud koostöökogudes rõhutatakse, et meie ülesanne on päästa maailm, siis kristliku kiriku ülesanne on päästa hingi. Ingeri kiriku juht arvab, et tõeline kirik on seal kus on kannatusi ja raskusi.

Kannatusi sai tunda ka teine siinset kogudust pikalt teeninud vaimulik, keda paljud veel isiklikult mäletavad ehk Harald Tammurit Aktiivse EÜS-i liikmena oli ta tunda saanud vangilaagri kibedust nii sakslaste kui venelaste käes. Jõudnud tagasi kodumaale, ordineeriti ta 1954. aastal Nõo koguduse õpetajaks ja seda 42 aastaks.

Nii ühiskonnas kui kirikus on alati on päevakorral ka tõrjutute ja tagakiusatute, hädas ja ahastuses olijate aitamine. Need nähtused võivad olla kaasaegsed aga nende olukordade käsitlemise alused on vanad mida leiame juba piibli esimestelt lehekülgedelt. Nende piibli ja kristliku usus alati aktuaalsete tõdede rakendamisel igapäevaellu peab tähele panema oma aega ja ümbrust. Mitte muganduses käesoleva ajaga, vaid et me ise uueneksime oma meele uuendamise teel uurides mis on Jumala hea ja meelepärane tahtmine. (Rm. 12:2)