Jutlus 25. leeri aastapäeval Kuressaares Jh 5: 19-21
Kuulasin paari päeva eest Soome raadiost arutlust meie põhjanaabrite kooli ja hariduselu murekohtade üle. Õpetajad ja koolijuhid on murelikud, et laste ja noorte õppeedukus ja PISA testide tulemused jäävad kõigis olulistes näitajates lähimatest riikidest alla muuhulgas Eestile, kes olles jõudnud oma tulemuste poolest Euroopa parimate hulka, olles õppinud mõne aja eest just Soome haridussüsteemist, mille tugevustest Soome koolid ise on nüüdseks teatud põhjustel taandunud. Põhjustena nähakse nn. ühtluskooli miinuseid, kus mõnes piirkonnas on näiteks ärevushäire ja õpiraskustega lapsi koolis juba rohkem, kui tavalisi õpilasi, kellele ei jätku õpetajate tähelepanu, olukorras, kus raskustega õppijaid on enamuses.
Erinevalt Eestist, ei saa ka vanemad lapsele tavaliselt kooli valida ja erinevuses kooli õpitulemuste ehk tasemete vahel, ei ole avalikkusele kättesaadavad. Peamiseks probleemiks nähakse aga liiga suurte klasside olemasolu, kus ühtses klassiruumis ei suuda õpilased keskenduda, millele lisanduvad veel nutiseadmete ja sotsiaalmeedia negatiivne mõju lapse arengule ja keskendumisvõimele.
Kui arvestada juurde veel erinevus poiste ja tüdrukute arengu vahel, tõdeti selle arutelu tulemusena, et kõige parem õpikeskkond on see, kui posid ja tüdrukud saaksid mingis kooliastmes õppida eraldi, ning õpilastele oleks tagatud võimalusel personaalsem lähenemine. Sellises järelduses ei ole ju midagi uut. Inimkonna ajalugu ja evangeeliumid osutavad meile, et parim õpikeskkond on väike rühm õpilasi, keda juhendab üks juhandaja või õpetaja, kes oma teadmise jagamise ühendab praktilise tegevusega, mis aitab õpitut omandada ja meelde jätta.
Kui 25 aasta eest oli meie kogudustes suured leerirühmad ja palju leerilapsi, siis ei olnud võimalik luua iga õpilasega isiklikku sidet, ning siduda paar kuud kestva kursuse jooksul inimese igapäevane elu koguduse elu rütmiga, et oleks kujunenud välja loomulik ja igapäeva eluga seotud isiklik usuelu ning tihe side kodukogudusega, kui see ei olnud just inimese enda initsiatiiv ja soov. Ka nüüd, mil leerirühmad on valdavalt väikesed ja vaimulikel jätkub tähelepanu igale leerilapsele, jäävad valikud iga inimese enda teha, kuid siin peab silmas pidama vaimuliku elu tõsiasja, et usk on Jumala and, mida ei meie ise ega ükski teine inimene ei saa meile anda, küll aga on oluline eeskuju ja osadus.
Selle kohta osundab tänase pühapäeva evangeelium, et Jeesus kui Jumala Poeg teeb kõike Isa tahte ja eeskuju kohaselt. Poeg on ka vahemees Jumala ja inimese vahel meie pattude lepitajana, mis on tema tegudest suurim.
Eile saatsime Kuressaare kirikust viimsel teele uue iseseisvusaja esimese Kuressaare linnapea Taivo Lõugu, kes tänavu juunis võttis oma 90 aastat väldanud rännaku kokku järgmiste sõnadega: "Elu sai elatud risti-põiki, igasuguste vintsutuste ja vigadega. Mitmekesiselt. Igal inimesel on elu kirju." Kui meie teeme oma elus valdavalt oma tahtmist, siis Jeesus tegi kõiges oma Isa tahtmist. Kui Jumal uuendab meie südame ja kingib meile oma armu, siis me hakkame nägema ka oma vigu, tunnistame neid ja püüame neid parandada. Taivo jõudis ka seda oma elus teha, kuigi ta ei jõudnud halveneva tervise tõttu enam vaimuliku jutule tulla, aga tema sooviks oli saada teele saadetud kirikust, et ta võiks igavikus taas kohtuda oma varem lahkunud abikaasaga, kelle ärasaatmine toimus samuti kristliku kombe kohaselt kirikus.
Kui meie käime oma elus Jeesuse järel ja elame tema õpetuse kohaselt, täidame sellega oma taevase Isa tahet. Seetõttu võib paradoksaalselt tõdeda: olen kristlane selleks, et olla inimene. Kui peatselt lavakunstikooli lõpetajatelt küsiti, kes on nende eeskujud, ehk kellel nad vaatavad alt üles, siis nimetasid noored näitlejaid peamiselt nende kursusega tegelenud õpetajaid, ehk neist endist valdavalt vanemaid ja kogenumaid näitlejaid. Kristusesse uskujal on eeskuju oma Päästja näol, mistõttu ta pürgib selle poole, mida Paulus tunnistab hümnis Kristusele: „Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju ,ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani.“ (Fl 2: 5-8)
Meile antud elupäevi võib pidada armuajaks, mille keskel Jumal kutsub meid oma Sõna kaudu. Kuna Kristus ise on lihaks saanud Sõna ehk Logos, kõnetab meid Jumala Sõna kaudu Kristus ise. Need, kes teda kuulevad ja tema vastu võtavad, teevad otsuse, mitte ainult ajalikuks, vaid ka igaveseks eluks. Kui praegu on Kristus meile päästa ja Lunastaja, siis igavikus on ta see, kelle kätte on antud kohtumõistmine. Igavikus ei saa me enam teha otsust, et ma olen ilmselt eksinud ja tagasid seda olukorda tagasi pöörata.
Puu kukub tavaliselt suunas kuhu poole on ta kaldu. Vaid kellegi teise sekkumine suudab seda kukkumist teisale pöörata. Sellise ime on Jumal teinud paljude inimeste elus, mõnikord viimsel hetkel enne surma, kuid meie südame soov ja palve on see, et meie elupuu võiks juba varases eas kasvada otse taeva suunas, milleks saavad abiks olla meie vanemad, ristivanemad ja kogudus.
Selleks, et leiaksime näiteks seenekorjamise hooajal metsast õige tee välja, kui oleme kaotanud suunataju, peame esmalt endale ja teiste tunnistama, et oleme tegelikult eksinud. Paljud arvavad, et suudavad usuteel käia üksinda, aga peavad ehk mõne aja pärast tunnistama, et on õigelt rajalt eksinud. Nii võib inimene veel aastaid käia enda arvates eluteel, aga see ei pruugi olla õige rada. Nii nagu elus on meie kõrval teekaaslased ja teised inimesed, kellega me suhtle ja õigete valikute kohta nõu küsime, on loodud ka kogudus, kus saame ühiseks kasuks jagada meile Jumala poolt kingitud armuande ja talente.
Seda selleks, et võiksime kasvada osaduses Jumalaga, kes on end ilmutanud Loojana, Lunastajana ja Pühitsejana. Isa ja poeg on omavahel seotud nii et isa on Pojas ja vastupidi. Jumal ehk on saanud inimeseks Jeesuses. Kui me oleme osaduses Kristusega, oleme osaduses Jumalaga. Saades inimeseks, on Jeesus tulnud täitma oma Isa tahtmist ja ta palub ka oma koguduse ehk meie eest, et meiegi oleksime osaduses temaga nii, nagu tema on osaduses oma Isaga.
Frantsiskaani preester Richard Rohr on öelnud, et Kristus on müsteerium ehk saladus, mille tõttu on Jumal kohal kõiges. Kristus on igas inimeses ja kogu oma loodus, kuna tema läbi oleme meie ja maailm loodud. Evangelist Johannes tunnistab, et Kõik on tekkinud tema läbija ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus. Jh 1:3-4
Jumala tulemine meie maailma sai alguse juba loomises, sai tõeks Jeesuse sündimisel inimesena ja jätkub ka täna ka meis. Seetõttu on elu püha ja Jumal on ligi kogu oma loodus ehk elavas. Kristus on Jumal, kes on kohal kõiges ja kõikjal.
See, et Kristus on meis on samas meile nii kutse kui võimalus, tõotus üha tõelisemast osadusest. Meie loomine on veel pooleli: Looja eesmärgiks on kujundada ja luua meid üha enam Kristuse sarnaseks. Apostel Paulus ütleb selle kohta: „Sest need, keda ta on ette ära tundnud, need ta on ka ette määranud saama tema Poja näo sarnaseks, et tema oleks esmasündinu paljude vendade seas.“ Rm 8:29
Kui Paulus ütleb teisal, et nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus, tähendab see nii talle kui meile iseenda tühjendamist, et teha meis ruumi Kristusele ja et tema võiks enam välja paista kogu meile elust, kõigest mida me oleme ja teeme.
Paradoksaalset on nii, et kui Kristus on kogu oma loodus on ka tema loodud maailm oma algses loomulikkuses püha. Selle rõõmud ja kannatused on ka meie rõõmud ja kannatused. Kristus kes on teinud Püha Vaimu kaudu oma eluaseme meie juurde tuleb meile lähedale oma sõna ja armuvahendite ja täna ka armulauast osasaamise kaudu.
Jumal on soovinud meile seda teada anda, mis on Tema saladuse kirkuse rikkus kõigi rahvaste seas; see on - Kristus teie sees, kirkuse lootus. Kol 1:27