Lääne-Nigula kihelkonna aastaraamatu konverentsil peetud tervitus. Piiskop Anti Toplaan
Lääne-Nigula kihelkond on olnud sajandeid kohaliku identiteedi kujundaja, kultuurilise, usulise ja sotsiaalse läbikäimise keskpunkt. Kihelkonna lugu käsitleva raamatu I osa esitlemiseks on siinne Kihelkonnakirik, mis on olnud kohtumispaigaks maarahvale Kirimäelt Seljakülani ja Salajõelt Jaakna külani, on läbi aegade mänginud olulist rolli paikkonna identiteedi kujundamisel, kõige õigem koht.
Meil igaühe on oma kodukandist mälust mingit pildid, mis meenuvad meile kas vanadelt piltidelt, kirjapandud tekstidast või inimeste mälestustest.
Kunstnik Ants Laikmaa: on püüdnud seda maastikku mida ta on maalinud ja sõnades kujutada. Nii ilmub meie vaimusilma ette siinne vana maastik: „Üksikud koplid kaskede, saarte ja sarapuudega, tammetukad ja väikesed vanamoodi õlekatustega talud kirsipuu-puhmastest vaikselt vaatamas. Kadakased karjaarud ja kivised põllud sammaldanud kiviaedadega ümber. Lepikud, neis ööbikuid enam kui kusagil mujal, õrnpehmelt kiiskav madal Saunja laht, selle taga õrnsinakalt unistav Noarootsi poolsaar. Vaatasin: justkui “kodu” – mitte see viljalopsakas Vigala – ei, aga see kaugem, vana muistne, kehv orjane Eesti, kurb ja kangelaslik. Raskelt ilus ja kehvalt kaunis.“
Nii nagu uus keel avab meile uue maailma avab kohaluku kihelkonna talletatud lugu meile võimaluse heita pilk teatud mõttes kadunud maailma. Maailma, mida me oleme kuulunud oma vanemate lugudes,
Lääne Nigula kiriku nimipühak on piiskop Nikolause päev ehk 6. detsember. Seda võiks teata ja tunda palju enam eestimaalasi, kuna just Nikolaus on arvatavalt kujunenud Jõulude ajal oodatud jõuluvana prototüübiks. Näiteks Eesti õigeusu kirikus jagab koguduse liikmete kinke just metropoliit või piiskop. Siinkohal meenub, et olen ise varastel 90-el aastatel riietunud just jõuluvana riiete asemel riietega mis meenutasid piiskopi mantlit ja mitrat, et seda seost lasteni tuua. Võib-olla oli see toona ettenägelik samm, ilma et seda ise oleks ise aimanud.
Nikolaus ise on tuntud ja armastatud pühak, kes sündis kristlaste lapsena Väike-Aasias, tänapäevase Türi aladel. Pärast vanemate surma päris ta neilt varanduse, mida ta kasutas vaeste toetamiseks. Kuna ta tegi seda märkamatult aga järjekindlalt tekitas see salapära ja erinevaid lugusid millest tuntuim on vaese isa kolme tütre häbiväärsest elust ja isa südametunnistuse piinast väljaaitamine. Nikolause kolme kuldrahadega kukru salaja aknast sisse viskamine on inspireerinud tava, mille kohaselt paljudest maades on täna hommikul leidnud lapsed oma sokkidest väikeseid kingitusi.
Algsele Nigula puukirikule võis Nikolause nime omistamine olla tingitud tema seostamisega merelähedasete paikade ja meremeeste kaitsjana. Piiskopi kohta räägitav lugu ise oli selline, et palverännakul Jeruusalemma, millel Nikolaus sõitis, tabas ootamatult torm. Hädas meremehed palusid juba selleks ajaks tuntud pühameest: „ Palu meie pärast Jumalat, keda sa teenid.“ Nikolaus paluski lühikese palve ning meri rahunes. Kui Myra senine piiskop suri, valiti Nikolaus tema ameti järglaseks. 23 aasta pärast lagasid kristalset tagakiusamised. Nikolaus viidi ahelates pagendusse, kus ta kuulutas kaasvangidele Kristust.
Kui keiser Konstantinus Suur andis aastal 313 kirikule vabaduse ja piiskop naasis Myra linna, kaitses ta usku Areiose eksiõpetuse vastu. Arvatase, et Nikolaus osales ka Nikaia kirikukogul, kus sündis Nikaia usutunnistus, mille sõnastamisest möödub algaval aastal 1700 aastat.
Eesti Kirikute Nõukogu otsustas, seda saabuva tähtpäeva silmas pidades, enne esimest advendipühapäeva, kuulutada järgmise aasta teema-aastaks nimega „Tunnistatud usk”. See usutunnistus ühendab kogu kristlaskonda.
Nii saab ühendanud minevik ja olevik ning võime vaid kujutada oma vainusilmas ette kuidas on ühise usu tunnistamine ja selle eest seismine on ühendanud Nikaia ja Eesti ning Lääne Nigula.
Enne teise advendiküünla süütamist soovin õnnitleda meie Soome vennasrahvast, kelle Eestis resideeruv suursaadik Vesa Vasara rääkis mulle loo, miks soomlased süütavad oma trepi või koduvärava juurde kaks küünalt. Keerullistel aegadel mil vaenlane võis olla iga igas järgnevas külas või majas, anti tuledega märku omadele. Kui maja ees oli süüdatud üks küünal, tähendas see, et vaenlane on külas , kui põles aga kaks küünalt oli see märkiks, et see maja ja paik on turvaline.
Nigulapäeva õhtuhämaruses asetatakse ka lilled 35 aasta eest taastatud Lääne Nigula Vabadussõja mälestussamba jalamile. Meie taasiseseisvumise vundamendiks on rahva ja selle juhtide palve Jumala poole ning rüüstatud ja lagunenud pühakodade, mälestusmärkida aga ennekõike rahva mälu taastamine ja edasi kandmine.
Advendiküünalt süüdates, jõulurahu oodates ja uuele aastale vastu minnes aitab teadmine, et Kristus on surnud meie kõigi nimel, meie kõigi eest ja tõusnud ka surnust üles selleks, et päästa kõik, kes temasse usuvad. Nõnda ühendab Kristus kogu ristirahva nii surmas kui elus, mis aga kõige olulisem – igaveses elus!
Nigulapäeva õhtul süüdatud küünlad Lääne-Nigula Vabadussõja mälestussamba jalamil. Foto: Kristo Hüdsi