Jutlus Mt 21: 1-9
Advendiaia esimese pühapäeva jumalateenistus algab kirikutes piduliku Hoosianna hümniga. Väljaspool kirikut oleme jõulutulesid, jõulukuuski ja kauplustes jõuludega seotud tooted näinud juba mitmeid nädalaid varem. Ajakirjanduse andmetel lähevad eriti hästi kaubaks näiteks täiskasvanute mõeldud kallima klassi advendikalendrid. Küllap kasutakse soodsate ostude tegemisest ka käesolevat nädalavahetust.
Lugesin Postimehes eile avaldatud Aimar Altossaare nädalakommentaari advendiaja algusest, kus ajakirjanik alustab seda lausega: „Kuigi meil on kirik riigist lahutatud ning enamik eestlasi kinnitab uhkelt, et ei ole usklikud, meeldivad meile ikka jõulud ja nende ootus – advendiaeg.“ PM 30.11.24
Otsekui eelneva kommentaariks tõdes suursaadik ja kirjanik Margus Laidre, kommenteerides surmaga seotud kombeid ja arusaamu Eestis, samas väljaandes: „Arvan, et just usu valdkonnas saavutas nõukogude võim edu, kuna siiamaani esineb meil päris palju võitlevat ateismi.“ Loomnulukult ei ole Eestis kirik või kirikud riigist lahutatud, vaid põhiseaduse järgi ei ole meil riigikirikut. Ühel hiljutisel kohtumisel ütles Eesti Rootsi koguduse õpetaja Patrik Göransson, talle omase muhedusega, et Eestis lõpeb novembris 11 kuud ilma kirikuta ja detsembri alguses algab üks ja ainus kirikukuu.
Vaatamata sellele, et inimesed on pettunud hindade jätkuvast kasvust, millele palgakasv leevendust ei anna, majanduslik ebakindlus riisub hingerahu ning sõjaka idanaabri õelusel ja sõjapidamise isul ei paista ka lõppu tulevat, tähistatakse terves maailmas Jeesuse tuleku ootuse algust, mis juhatab meie pärast kannatuse ristitee valinud Rahukuninga saabumise juurde.
Kui Jeesust tervitatakse prohvet Sakarja ennustuse valguses Taaveti Poja ja kuningana, kes on surma võitja ja kellest saab uus nurgakivi, liitub Jeesuse tervitajatega suur rahvahulk.
Patric Göransonil võib olla selles osas õigus, et Jeesuse ootajate hulgaga on kergem liituda siis, kui inimesi on vastuvõtjate hulgas rohkem. Kahe nädala ees, mil Kuressaare kirikus tähistati maestro Joosep Aaviku 125 sünniaastapäeva, laulis kirikus ka tema asutatud naiskoori „Piret“ kelle dirigent nentis, et koor on saanud uute lauljate näol täiendust järgneval aasta saabuva üldlaulupeo ootuses. Igaüks kellel oleks võimalus, oleksid valmis olema mingi erakordse sündmuse isiklikud tunnistajad.
Nii võib advendikontserditele jõuluaja alguse emotsiooni ootuses koguneda mitu korda rohkem inimesi, kui jumalateenistusele, mille keskmes ei ole niivõrd tuntud esineja ja esitatav muusika, kui Jeesuse enda ligiolu armuvahendite sõna ja armulaua kaudu.
Kui Jeesuse saabumist Jeruusalemma tervitas suur rahvahulk, siis vaevalt nädalapäevad hiljem, olid ilmselt paljud linnaelanikud nende hulgas, kes nõudsid Jeesuse ristilöömist. Inimeste ettekujutus kuningate kuningast ei langenud kokku nägemusega kannatavast ja alistuvast Jumala sulasest ja maailma pattude lunastajast.
Kuigi inimesed soovisid, nii nagu ka meie endi ajal, oma igapäevaste elumurede ja lahendust ja poliitilist vabadust, ei olnud ega ole Jeesuse riik sellest maailmast. Aga milline tema riik siis on? See on võit surma üle aga see on ka rahuriik. Prohvet Sakarja kirjeldab oma nägemuses saabuvat tulevast Siioni kuningat sõnadega: Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas. Sk 9:9
Kui lugeda Sakarja ennustust edasi, oli see midagi mis äratas rahvas ka poliitilist lootust: Mina hävitan Efraimist sõjavankrid ja sõjaratsud Jeruusalemmast, sõjaammudki hävitatakse .Ja tema kuulutab rahvaile rahu ning valitseb merest mereni. Sk 9: 10
Prohveteeringu lõpp pöörab selle peamise sõnumi vastupidiseks. Kuningas ei hävita soomukeid, tanke ja muud sõjavarustust vägivalla, vaid rahuga.
Jumala riiki ei levitata relvade või tugevama jõuga, vaid rahu evangeeliumi sõnumiga, mistõttu ei saa heaks kiita ühtegi sõja või vallutusega seotud ettevõtmist, mida seotakse ja õigustatakse Jumala nimega. Samas on iga maa kaitsmine hävingu või vägivalla vastu õigustatud, kuid Jumala riiki ei ole võimalik relvade toel edendada. Ei sõdi või oma maad ei kaitse, mitte niivõrd relvad, kui nendega seotud inimesed. Seega on oluline mitte niivõrd relvastusele kulunud miljonid, vaid maa kodanike tahe oma maad kaitsta.
Mida enam on riik sisemiselt lõhestatud ja rahvas tunneb, et valitsejate otsused on arusaamatud mis sunnivad inimesi põhivajaduste arvelt kokku hoidma, mistõttu väheneb tahe oma riiki kaitsta, muutuvad sellistes oludes vaenlased aina julgemaks.
Kuidas võiks aga Rahukuningas vaadata meie aja sündmustele ja kuidas võiksime valmistuda, võtmaks vastu poega, kelle kohta ütleb prohvet Jesaja: Tema õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst. Js 9:5
Tundub nii, et nii eelmisel kui käesoleval aastal jäetakse Petlemmas jõulupidustused ära ja Ukrainas valmistutakse tähistama kolmandaid sõjaaegseid jõule. Jeesus tuleb alandlikuna ja vaiksena, mitte ainult sinna kus kõik on hästi ning kus nauditakse välist rahu ja heaolu. Issand ütleb: Ma elan kõrges ja pühas paigas ja rõhutute ning vaimult alandlike juures, et turgutada alandlike vaimu ja elustada rõhutute südameid. Rahu, rahukaugel ja lähedal olijale, ütleb Issand, ja ma parandan teda. Js 57: 15,19
Jeesuse poolt toodud rahu ei tähenda välise konflikti puudumist või loodetud majanduskasvu. See on oma lootuse panemine Jumala tõotustele. Oma lootuse rajamine kasusaamise eesmärgil oli nende viga, kes küll tervitasid Issandat hosianna hüüdega, kuid olude muutudes nõudsid tema surmaga karistamist.
Jeesus annab meile igavese lootuse ja rahu Jumalaga. See rahu antakse Püha Vaimu kingina, sõna ja sakramentide ehk ristimise ja armulaua kaudu. Jeesus ütleb: Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ega mingu araks! Jh 14:27
Kuulutatud sõnas, ristimisvees ja armulaualeivas ja veinis, tuleb Issand tagasihoidlikult ja vaikselt meie juurde ka täna. Tuleb ka igaühe juurde, kes on kas maailma konfliktide kolletes või oma isikliku elu raskuses ja pimeduses. Jeesus ei vältinud ristitee kannatusi, aga ta ei lähe mööda ka meie ühistest või isiklikust kannatusest. 2Kuigi maailma konfliktikolletes toimuv ei ole meie otsuste meelevallas, aame olla rahutegijad oma elus ja keskkonnas. Selleks, et olla ise rahu tegija, on oluline rahu iseenese sees, rahu iseendaga. Omaenda süü, tehtud või tegemata jäetud teod, öeldud või ütlemata jäetud sõnad võivad olla väga rängaks koormaks. Küll on hea, kui inimene, olles leidnud rahu Jumala ja ligimestega, suudab oma hinges teha rahu ka iseenesega – elada ilma hingepiinadeta ja kibestumiseta.
Oleme aasta kõige pimedamas ajas, kus päevavalgust napib ja päike paistab harva. See on justkui võrdpilt maailmast, kus on palju pimedust, muret ja vaeva. Kuid toogu see jõuluaeg igasse südamesse, perekonda ja meie ühiskonda laiemalt Kristuse valgust ning tõelist ja püsivat rahu!