Jutlus: Jeesus ütles: „Kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!“ Lk 21:28
Teine ootusaja pühapäev annab sõnale advent uue tähenduse. Paljude inimeste ja suus ja mõttes heliseb paari nädala pärast saabuvate jõulude ootus. Tänane evangeelium astub sellest ootusest sammu edasi, suunates meie silmad ja kõrvad olulise äratundmiseks. Jeesus ei ole saabunud ainult esimestel jõuludel, vaid nii nagu me usutunnistuses ütleme, tuleb Ta kohut mõistma elavate ja surnute üle.
Aluse tema taastulekule rajas Jeesus ise, kui ta tõstis Jumala riigi tulemise oma kuulutuse keskmesse. Apostel Paulus asetas Issanda Jeesuse Kristuse lõpliku saabumise päästeajaloo teiseks suureks sündmuseks, mis toimub pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist.
Jeesuse esimese, inimesena ilmumise eel oli olemas märgid, mida Jumala sõna tundjad märkasid ja tunnistasid. Kirjatundjad ütlesid kuningas Heroodesele, kui hommikumaa targad tulid sündinud uut kuningat otsima, kus Messias pidi sündima: „Petlemmas Juudamaal, sest nõnda on kirjutatud prohveti käe läbi“ Lk 2:4
Enamikele inimestest oli see sündmus aga teadmata ja varjul. Maailma olulisim isik oli kohe sündimas, aga sellest teadis vaid väga väike hulk inimesi. Laps sündis öösel kui inimesed magasid. Tema teine tulemine leiab aset kõigile ootamatut ajastul, mida võiks nimetada inimkonna ööks. Ilmselt ei ole teiseks tulemiseks valmis ka paljud Jeesuse tagasituleku ootajad, nii nagu rumalad neitsid, kes ei olnud valmis minema peigmehel vastu, kuna ei olnud oma lampidesse varunud õli. Seepärast õpetab Jeesus oma jüngreid valvama ja paluma
Apostel Paulus õpetab selle kohta oma kirjas Rooma kristlastele „Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.“ Rm 12:2
Sellise ootuse valgusel on mõistetav, miks rõhutatakse advendiajal kirikus meeleparanduse ja paastumise vajadust. Kui räägitakse Jõulude ootusest, meenutavad paljud kunagisi kauneid pühasid oma lapsepõlvest, teised soovivad isiklike soovide täideminekut, kuid me ei mõtle võimalusele, et kui me arvestame Issanda taastulekuga, ei tule ta enam märkamatult väikese lapsena, vaid avalikult: kellele kohtumõistja, kellele päästjana. Selles olukorras võime õppida Jeesuse emalt Maarjalt, kes kuuldes talle osaks saanud ingli ilmutust, kus Gabriel kuulutas talle, et sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja kellele paned nimeks Jeesus. Aga Maarja ütles: „Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!” Lk 1: 38 Jumala teod ja mõtted on kõrgemad meie mõtetest, aga olles talle ustavad, annab te meile osaks oma õnnistuse, mis on ilmselt meie elus kõige olulisem kingitus.
Luuka evangeeliumi tulevikunägemus viitab ennekõike kahele algkristlikule arusaamale. Inimeste häda ja ahastus on kõige suuremad ajaloo lõppemise eelsel perioodil. Kõik ei lõpe ometi pimedusega, vaid kõige pimedamal hetkel ilmub Inimese Poeg kohtumõistja ja päästja, keda paljud on seni salanud. Enne uue päeva koitu on alati kõige pimedam aeg. Siis kui kogu maailm tundub pudenevat kildudeks, on sündimas uus maailm. Kui rahvad on lootusetuses, peab Jeesuse kogudus tõstma oma pead. Issanda päev on neile lunastuse ja kõikides hävitavatest jõududest pääsemise kirgas hetk.
Viimsetel aegadel ehk Jeesus taastuleku eel võib tähendada peamiselt kolmesuguseid tunnusmärke. Olgu aga märgitud, et keegi ei saa ennustada nende asjade sündimise aega Esmalt ilmnevad need kosmilistes mastaapides, aga neid märgatakse alles viimasel hetkel, kui kogu maailma ja universumi elu võimalused on lõppemas ja just see sünnitab inimkonnas suure kartuse. Taastuleku märgid ilmnevad siiski ka maailmas sõdade ja globaalse tasakaalu ohtudena, millest täna räägivad ka peamised uudised. Ilmselt ei ole me jõudnud veel nende sündmuste keskmesse, kuid märgid on õhus, kui me räägime maailma looduse ja kliimaga seonduvast. Ilmselt seisab tulevikus ees veel midagi, mis ilmutusraamatu kohaselt tabab kolme eluks vajalikku elementi: maad, vett ja õhku. Inimkonna ajaloos on olnud eluks keerulisemaid aegu, nagu näiteks 500 aastat kestnud Väike jääaeg mis puudutas ka meie esivanemaid. Globaalsed sündmused jagunevad üldiselt inimtekkelisteks ja inimestest sõltumatuteks. Kliima pikaaegne külmenemine oli näide viimasest.
See oli maa pinna jahenemine, mille mõju on tõestatud Euroopa, Põhja Ameerika ja Hiina puhul. Sel ajal esines sageli väga külmi ja pikki talvi ning sajuseid jahedaid suvesid. 15. sajandil külmus Läänemeri vähemalt kaks korda täielikult kinni. Hollandis olid kanalid igal aastal kaua kinni külmunud. Nii Eestis kui Soomes esines 18. sajandil veel vilja ikalduse tõttu laialdased näljahäda. Ületalve toiduvarud olid väga väikesed ja kui ikaldused juhtusid olema järjestikustel aastatel, põhjustas see näljahäda. Inimestel oli võimalus neid ennetada leivavilja ette varumisega, kuid sellega jäädi hiljaks ja söögiks vajaliku vilja ei jõutud külma talve tõttu piisavalt juurde tuua. 1840ndatel hävitas Iirimaal kartulikatk kogu kartulisaagi, tuues kaasa ligi miljoni inimese surma, üle kahe miljoni emigreerus. Rahvaarv hiljem ei taastunudki.
Usklikele oluliste lootuse märkideks on evangeeliumi jõudmine kõigi rahvaste juurde, samuti Iisraeli rahva oma maale tagasipöördumine ja see kui juudid tunnistavad Jeesuse oma messiaks.
Kristlaste julguse ja julgustuse põhjuseks rasketel aegadel on Kristuse lunastus. Nad võivad kõikide raskuste keskel rõõmustada kuna nad teavad, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks Rm 8:28
Eelnevast mõistame, et kristlase elu oluline külg on Issanda tulemise ootus. Seega kuulub igapäevaelu juurde teadlikkus oma kutsumisest ehk väärikus, aga erinevalt helge tuleviku ennustajatest ka valmisolek kannatusteks ja sellest tulenev tõsidus. Ei ole ju ükskõik kuidas me Issand tulemise eel elame.
Inimeseks olemise juurde kuulub ka see külg, et loodame ju nende sündmuste viibimist. Mõtleme nii, et loodetavasti ei ole tal tulekuga kiire. Elu on ometi ainulaadne ja kordumatu, aga kahjuks ka kiiresti mööduv nagu üks hetk. Ristiinimene peab küll arvestama nii Issanda tulekuga oma eluajal, kuid hiljemalt siis, kui Issand teda enne oma juurde kutsub. Seepärast ei saa oma elu elada vastumeelselt või sünnitult elust osa võtmata või kõrvaletõmbunult. Issand ise küsib meie käest aru, kuidas oleme oma talente ja aega kasutanud kui ta peaks meilt omal ajale selle kohta aru pärima. Selles mõttes ei ole mitte ainult jõulueelne aeg, vaid iga eluks antud aeg hea Jumala ja ligimese armastamiseks, nagu meile tema sõna läbi on õpetatud.
Küllap on enamike inimestega nii, et elame oma parimate teadmiste, oskuste ja võimaluste järgi, aga tavaliselt on see selline ühtlane kulgemine, ilma eriliste avastuste või ilmutustega.
Jõulukuu esimesel päeval ajast igavikku kutsutud loodusemees Fred Jüssi on oma isikupärase jutustamisviisiga tuttav enamikele eestlastele. Ühes 2013 aasta saates kirjeldab ta ühte eluperioodi Hiiumaal, kui temale kui juba kogenud raadio kaastöötajale, tulid külla kolleegid raadiost, kellel oli 1975 aasta kevadel kaasas Moskva raadiolt laenatud salvestustehnika, mida Eestis veel ei olnud. Toona käidi salvestamas toona uue asjana erinevaid helipilte ja loodushääli.
Salinõmme sadamas palus helindaja, et kaluripaadiga tehtaks salvestustehnika ees ühe tiiru sõidaks kaldasse kinni ja paneks paadi ankrusse. Siis anti seda salvestist Fredile kuulata. Seda muljet või hetke ei ole ta sellest ajast enda sõnul kunagi unustanud. Loodusmees oli elanud häälte ja helide maailmas üle 30 aasta, aga kui ta kuulis, milleks on suuteline helimees, kes suudab korjata ümbritsevate helide maailmast ühe pildi või valiku, mille tulemus on ilmutuslik. Toona andis ta endale sõna, et ta sellest kogemusest enne kolme aastat ei räägi. See kogemus ja võimalus haaras teda niivõrd, et see muutis tema elu, mis andis võimaluse süveneda helide maailma ja kõrvadega elama. Selles kujunes tema elus õppimise ja avastamise protsess, mis on küllap teinud Fred Jüssist selle, kellena teda on tuntud.
See näide ilmestab ka meie endi kogemust, kus mingil hetkel saab meile osaks mingi uus nägemine või kuulmine, mis aitab meil eristada olulist ebaolulisest ja kingib meile arusaamise, et meil on selles maailmas veel avastada väga palju sellist, mida meie kõrvad ei ole suutnud eristada üldisest taustahelidest, mida süda ei ole tundnud tõelisena, kuna seni on elus olnud palju pettumusi, või millest oleme läinud mööda mõistmata, et tõde ei pea otsima kaugetelt maadelt, vaid see on olnud kogu aeg meile väga lähedal, ning milliseid olulisi detaile võivad meie silmad näha mida me seni ei suutnud üldisest pildist eristada.
Üksnes Jumal võib avada meie südame silmad ja kõrvad kuulmaks ja mõistmaks seda, mida ta meile tahab nii selle ajastu märkide kui oma evangeeliumi kaudu ilmutada. Kui palju on neid, kes vaimulikult ei näe ega kuule, kuna nende silmad ja kõrvad ja süda on täidetud millegi muuga, ütleb Jeesus omadele:
Õndsad on aga teie silmad, et need näevad, ja teie kõrvad, et need kuulevad. See mida Jumal laseb meile kogeda ja ilmutada ei ole meile antud vaid isiklikusk kasutamiseks või enda teistest kuidagi paremaks pidamiseks.
Meie Isikliku vastutuse kõrval on oluline ka see, mida kristlased ühiselt teevad mis väljendub koguduse ja kiriku ühistes eesmärkides. Üksinda me suuri asju teha ei jõua kuid ühiselt tuleme toime kui igaüks täidab oma ülesannet ja kohta vastavalt meile osaks antud armuandidega. Aega ei ole meie käsutuses lõpmatult. Praegu on õige aeg pääsemiseks, Jumala poole pöördumiseks uskumiseks ja selles usus tegutsemiseks. Tuleb öö mil keegi ei või enam midagi teha. Aga selle järel koidab uus päev – Jumala riigis.