Misjonäridest külalised ja abilised Kuressaare kirikus toimunud Misjonipüha jumalateenistuse järgselt.                                                        Foto: Aare Heiberg

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! Rm 12:21

Oktoobrikuu viimasel pühapäeval tähistatakse meie kirikus misjonipüha. Pühapäevane psalm kinnitab: „Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav. Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid merede põhjas.“ (Ps 46:2–3) Me võime olla Jumalale tänulikud, et oleme võinud tundma õppida Teda, kes on leitav oma Sõnas.

Praegune aeg ei ole kergete killast ja tuleb panustada, et meie rahvas saaks ja oskaks jätkuvalt varju otsida Jumala juurest, kes teeb meid tugevaks. Juba eelmisel aastal, kui meie kogudus otsis võimalust kinkida igale leerilapsele päris oma Piibel, ilmnes, et selleks sobiv trükk on otsas ja lähiajal ei ole neid ka juurde tulemas. See tundus alguses arusaamatu olukorras, kus ühelt poolt ei ole meie ühiskonnas Piibli lugemine ja tundmine liigselt au sees, kuid teisalt on raamatud ikkagi läbi müüdud.

Nüüd valmistab Misjonikeskus koos Eesti Piibliseltsi ja Eesti Kirikute Nõukoguga ette eestikeelse Piibli kordustrüki väljaandmist. Köide sisaldab Vana ja Uut Testamenti ning apokrüüfe 1997. aasta eestikeelses piiblitõlkes. Seda tööd on igaühel võimalik toetada – ennekõike huvi tundes või seeläbi, et kinkida ühele inimesele Piibel. Siit peaksime aga astuma edasi veel ka järgmised sammud. Nii nagu teadmine Jumala olemasolust ei tee kedagi õndsaks, vaid oluline on Jumala tundmine ja isiklik osadus Temaga, ei aita kedagi Jumala juurde üksnes Piibli omamine, vaid selle eelduseks on selle lugemine ja Jumala Sõna tundmaõppimine.

Mõni aeg tagasi toodi kogudusemajja väike kotike raamatutega. Kui tundsin huvi, mida see sisaldab, mõistsin üsna ruttu, et tegemist on meie hulgast igavikku kutsutud koguduseliikme poolt kasutatud piiblite ja lauluraamatutega, mis on muutunud vanaema lahkumise järgselt tema pereliikmetele üleliigseks, ja nii on need toodud tagasi koguduse juurde. Ühelt poolt on hea, kui kogudusel on jagada Jumala sõna nii kirjalikult kui ka suuliselt oma tunnistuse läbi neile, kes seda vajavad ja igatsevad. Teiselt poolt on aga kurb, kui uskliku inimese pereliikmed ei ole aastate jooksul ära tundnud Teda, kes on tee, tõde ja elu. Ilmselt ei sooviks me, et pärast meie lahkumist tooksid lapsed meie Piibli või lauluraamatu kogudusse tagasi, kuna nende jaoks ei oma need sellist tähendust ja väärtust nagu meile.

Et sellist olukorda vältida, on küsimus selles, kuidas usust, mida Jumal on meile oma armust kinkinud, tunnistada maailmale ja oma lähedastele. Küllap tuleb mingeid asju teha õigel ajal. Näiteks kui lapsed on veel väikesed, rääkida neile Jumalast ja Jeesusest, kes on meie Issand, nendega koos palvetada, võtta neid kaasa kogudusse ja viia pühapäevakooli ning otsida võimalust nende osalemiseks koos omavanustega kristlikes laagrites.

Olin reedel mõni tund koos 5. klasside õpilastega maakiriku juures lehtede koristamisel. Õpilased olid sel päeval üle Eesti abiks mõne kultuuripärandi juures lihtsamate abitööde tegemisel ja nii oli see ka meie kiriku juures. Lapsed on oma kodu peegel. See, mida lapsed näiteks omavahelises suhtluses oma sõnade või käitumisega minu jaoks peegeldasid, pani mind mõtlema sellele, millised on meie pered ja millist eeskuju seal oma sõnade või tegudega lastele antakse. Meie ei suuda ilmselt muuta tervet maailma, aga me saame teha väikeseid asju suure armastusega.

Apostel Paulus ütleb kirjas roomlastele: „Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.“ (Rm 5:5) Armastus on alati vastuolus kurjaga, pidades kinni sellest, mis on hea. Perekonna, sugulaste või sõpradevaheline loomulik armastus kasvab Kristuse mõju kaudu nii, nagu sool ja valgus mõjutavad oma vahetut keskkonda, muutes selle olemust. Armastus ei ole üksnes tunne, vaid see on alati valmis tulema appi ja andma endast ka siis, kui seda on vaja teha pikemat aega – nagu laste kasvatamisel, õpetajatöös või vastutuse kandmisel mõnes koguduse töölõigus.

Armastus teenib Issandat Kristust, mis on meie vastus Tema armastusele meie vastu. Armastus teeb meid ka katsumustes kannatlikuks. Üksnes Tema teab, miks on Ta meid kutsunud täitma mõnda ülesannet või läkitanud inimeste juurde, kellega me muidu ei oleks ilmselt kunagi kohtunud. Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu. Me palume Kristuse asemel: andke endid lepitada Jumalaga! (2Kr 5:20) Miski ei või meid lahutada Jumala armastusest Kristuses, kes tuleb meie keskele iga kord, kui me oleme koos Tema nimel, ning on meie seas Sõna ja armulaua osaduses.

 + Anti Toplaan