Jeesuse saadikud
Seepärast ei ole ka meie, sellest päevast peale kui me seda kuulsime, lakanud teie eest palvetamast ega palumast, et teid täidetaks tema tahtmise tundmisega kogu tarkuses ja vaimulikus mõistmises, et te käiksite Issanda vääriliselt talle kõigiti meeldida püüd ning saaksite vägevaks kogu väega tema kirkuse tugevust mööda kõigeks püsivuseks ja pikaks meeleks, rõõmuga. (Kl 1: 9-11)
Kui Paulus, nagu ka mitmes muus seoses, kõneleb sellest, kuidas ta oma usuvendade pärast palvetab, sisaldab see nii julgustust kui ka meelespidamist. Ta soovib juhtida tähelepanu sellele, mida oleks vajalik soovida ja mille eest palvetada. Palve iseenesest võib olla erinev. Apostli puhul järgneb tänupalvele eespalve, milles palutakse kõige selle säilimise eest, mille olemasolu eest äsja Jumalat tänati, et koguduse vaimulik kasvamine jõuaks eesmärgile. Tänu ja eespalve on loomulik osa iga koguduse ja kristlase elust, mis ühendab meie vaimuliku hoone erinevad tahud, nagu mört seob müüris kivid omavahel ja aitab need ülendada Jumala poole.
Selle suve lõpus tutvustati Saaremaal Valjala kiriku juures tehtud uuringuid, kus tuli esile mitmeid esmakordseid ja seni avalikkusele vähe tuntud avastusi. Teiste hulgas selgus, et kirikust veidi eraldi ehitatud torni alumine vanim osa, mis kuulus kiriku algse ehituse juurde ja pärineb 13. sajandist, on ilmselt Eesti vanim lubimördiga võlvitud hoone, kuna Eestis ja Liivimaal ei osatud kuni selle ajani lupja põletada ja müüre laoti n-ö kuivalt. Hiljem rajati juba olemasolevale alusele kõrgem torn, mis on säilinud tänaseni ja mida on plaanis taastada nii, et seda saaksid külastada kõik huvilised.
Nii nagu segu seob müüri ja aitab ehitada hooneid, vajame lisaks teadmistele ka neid ühendavat ja kinnistavat Jumala tundmist. Ka Paulus tuletab meelde, et me vajame Jumala tundmist ja selgust tema tahte kohta. Meie maal, kus Jumala tundmine on taandunud ja see, mida võib lugeda Piiblist, on pigem vähemuse privileeg, ei saa kahjuks arvata, et inimesed teaksid, mida tähendab Jumala tahte täitmine. Pigem sarnaneb meie ühiskond rohkem apostliteaegsega, kus vähemuses olevad väikesearvulised kogudused elasid maailmavaateliselt ja usuliselt väga mitmekesises keskkonnas. Kui mingis Eesti piirkonnas ei tegutse just kristlik kool – nagu see tegutseb Kohila mõisakooli näol –, näeme, kui erineva usulise taustaga on inimesed, kes soovivad osaleda leerikursustel. Õige ja vale eristamine kristlikus tähenduses on enamikule neist alles üsna lapsekingades.
Euroopa riikide ühiskondades, aga ka nendes tegutsevates suuremates kirikutes, on astutud ühiskonnas toimunud arengutega sama jalga ning kahjuks loobutud ka arusaamadest, mis on olnud meie usklike vanemate puhul iseenesestmõistetavad. Eriti suured muutused on lühikese ajaga toimunud perekonna ja seksuaalsuse teemadel, kus pühakirja ja Jumala ilmutuse valguses on loobutud loomulikust elust ning on üha enam omaks võetud seni varjus püsinud või koguni äärmuslikud arusaamad. Üha sagedamini küsivad näiteks kristlike perede lapsed oma vanematelt, kuidas käituda olukordades, kus õpetaja palub klassil joonistada Halloweeni eel kollitaolist olendit või õpetajate päeval teha kaasa vanemate klasside õpilaste poolt tundide asemel läbiviidavaid meditatsioonipraktikaid, mis ei sobi kokku laste maailmavaatega. Tõenäoliselt õpetatakse koolides rohkem seksuaaleluga seotud teemasid kui usu ja kristlusega seotud teadmisi ning põhimõtteid.
Nendes olukordades, kus kogudused tegutsevad ja kristlased elavad igapäevaselt sekulaarse ühiskonna keskel, on tõsiseks küsimuseks see, milline on Jumala tahtmine ja kuidas selle kõige keskel oma lapsi kasvatada ning suunata. Esmalt vajame me ise Jumala tahte tundmist ja seejärel vaimulikku tarkust ja mõistmist, selle teadmise rakendamisoskust ning sellist kristlikku kogemust ja küpsust, mille najal võidaks toimida õigel viisil ka meie ette seatud ettearvamatutes olukordades. Siin ei ole küsimus üksnes reeglites ja moraalsete põhimõtete järgimises, vaid suhtes Kristusega. Meie suhe Temaga mõjutab seda, kas inimene elab ka argipäevas Issanda tahte kohaselt, nii nagu jünger elab oma Meistri silmade all. Siis hakkab ta kandma vilja nagu oks, mis on ühendatud viinapuu tüvega, ja tema viljad ehk elu ja teod tunnistavad sellest. Ta kasvab Jumala tundmises, saades oma Issandalt uut mõistmist – mitte üksnes Jumala tahtest, vaid ka Temast endast ehk kogu sellest vaimulikust tegelikkusest, mille olemasolust ei olnud ta varem teadlik.
Vaimulik kasvamine on kristlase loomulik seisund, sarnaselt sellele, kuidas lapsed kasvavad ja arenevad esimestel eluaastatel kuni täiskasvanuks saamiseni, kujunedes isiksustena välja umbes oma 25. eluaastaks. Sisemine areng ja kasvamine jätkub sealt edasi kuni elu lõpuni, mille kohta ütleb apostel Korintose kogudusele: „Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt.“ (2Kr 4:16). Sisemine vaimulik kasvamine ja Jumala tundmine saab avalikuks meie elu valikutes ja viljades ehk igasuguses heas töös.
Rootsi kunagine piiskop ja kristlik kirjanik Bo Giertz on tänast jutlusteksti kommenteerides juba 1976. aastal kirjutanud, et osadus Jumalaga kingib väe, mis võidab ära maailma. Just siin viitab Paulus sellele, mis algkogudusele oli iseenesestmõistetav, kuid mille märkamisest sooviksime meie ennast pigem säästa – selleks on kristlaste suhtes suunatud halvakspanu ja tagakiusamine. Ühiskond on sellest ajast väga palju muutunud, aga ühiskondlike väärtuste tähenduses ilmselt mitte paremuse suunas. Kui me ei soovi teha selle maailmaga kõikides asjades järgi seda, mida poliitiliselt meelestatud parlamendid on heaks kiitnud, siis ei saa me tagakiusamise aegu välistada. Samas võimaldavad sellised olukorrad meil jääda kindla meelega ja tunnistada Temast, kelle Vaim meie sees elab.
Nädala eest pidas rahva poolt armastatud president Alar Karis enne oma ameti üleandmist Ülle Madisele parlamendi ees kõne, kus ta kasutas vähemalt kahte uudissõna, mis iseloomustavad tabavalt meie ühiskonnas, aga ka kirikus toimuvat: „Silmapilguühiskonnale omane pidev tähelepanuvajadus ja tähelepanumajandus on üles kütnud ühiskondliku temperatuuri ning vähenenud on oskus kriitiliselt lugeda ja vajadusel jääda ka eriarvamusele.“ Minu arvates ühildub presidendi nägemus oma tööst kiriku ja tema vaimulike ülesandega ehk, tsiteerides Alar Karist: „Presidendi töö on märgata. Osata kuulata. Lahutamise asemel liita. Otsida tasakaalu. Hoida mitmekesisust. Seista sisemise ja välise rahu eest.“
Kiriku ja selle liikmete ülesanne on, möödunud lõikustänupüha meenutades, kanda vilja igasuguses heas töös ja kasvada Jumala tundmises. Sellist tööd on meie kirikus ja Hageri koguduses teinud aastakümneid koguduse õpetaja praost Jüri Vallsalu, kes valmistub järgmise aasta kevadel oma karjaseametit üle andma uuele valitavale õpetajale. Uuele valitud presidendile Ülle Madisele soovis Alar Karis oma kõne lõpus: „Eesti riigipea amet on suur au ja veel suurem vastutus. Soovin sulle oskust panna tähele, märgata, küsida õigeid küsimusi, leida aega ka mõtlemiseks. Aga eriti – jääda iseendaks. Mitte karta kohtumist tundmatuga. Jõudu, tarkust ja kindlat meelt seda ametit hoida.“
Kui kanda see soov üle kiriku konteksti, siis küllap kehtivad samad soovid ka koguduse karjasele. Eelnevale võiks veel lisada apostli sõnad: „...et te saaksite vägevaks kogu väega tema kirkuse tugevust mööda kõigeks püsivuseks ja pikaks meeleks, rõõmuga.“ (Kl 1:11). Koguduse- ja vaimulikus töös ei saa me midagi teha omast jõust. Kui me seda siiski teeme – mida ikka ette tuleb –, siis väsime kiiresti. Kui aga anname selle töö Issanda kätte ja palume sellele Issanda õnnistust, kannab see head ja püsivat vilja. Jumala väe ja tugevusega suudame ka raskeimaid aegu taluda. Me saame ehitada oma vanematelt päritud usuhoone alusele, mis on rajatud ammu enne meid ja mis kannab veel ka tulevasi sugupõlvi. Vägi, mille Issand meile oma töös kingib, annab meile ka rõõmu, et Teda tänada eespalvete kuulekuse eest.
+Anti Toplaan