Jutlus 1 Tm 6: 6-10
Lõikustänupüha tuletab meelde, et kõik, mis meil on ja mis me oleme, on Jumala armukingitus. See puudutab nii ajalikke kui ka igavesi ande ja õnnistusi. Pole mõeldav, et Jumala ande vastu võttes ei valdaks meid tänumeel. Jumala tänamise juurde kuulub ja selle kõige loomulikumaks väljenduseks on Temalt saadu jagamine nendega, kes on meie ümber.
Olukorras, kus meie enda ühiskonna enamus ei ole oma usku praktiseerivad kristlased, peame meenutama, et apostel Paulus läkitab oma sõnumid paganlikus keskkonnas tegutsevatele esimese põlvkonna kristlastele ja kogudusejuhtidele. Ta annab neile nõu hoiduda kõige sellise eest, mis võiks olla takistuseks, et olla ustavad Jeesuse Kristuse õpetusele ja tema taastulemise ootusele. Koguduses tahab ta julgustada neid, kellele on käesolevas ajas antud rohkem rikkust, et nad ei loodaks üksnes ebakindlale rikkusele, vaid saaksid rikkaks headest tegudest ja oleksid helde käega, talletades enesele vara heaks aluskiviks tuleviku tarvis, et haarata kinni tõelisest elust (1Tm 6:17–19).
Paulus kirjutab oma esimeses kirjas usupoeg Timoteosele: „Ent jumalakartus on suur tuluallikas, kui inimesele piisab sellest, mis tal on.“ Rikkuseks võib pidada omandit, mis on oluliselt suurem eluks hädavajalikust. Rikkus võib olla ka Jumalalt kingiks saadud õnnistus, aga nii nagu iga asja puhul, võib sellest kujuneda ka omaette eesmärk – sel juhul on ohus inimese igavene elu. Paulus räägib oma kirjas Efesose kogudusele, et tõeline rikkus on üksnes Kristuses Jeesuses. See muudab inimese seesmiselt tugevaks. Koos Jumalalt antud tarkuse ja selle viljadega seisneb selline rikkus ennekõike armus ja halastuses, millest Jumal on lubanud meil osa saada, ning armastuses, mille ta on meie südamesse välja valanud. See, kes arvab, et ta on rikas, kui tal on vara juba piisavalt, võib kaotada sellele oma südame ega saa ise arugi, et ta on tegelikult vaene ja pime. See, kes otsib ja teeb ennekõike Jumala tahtmist, saab kogema Jumala piiramatut rikkust ning saab osa lauliku sõnadest: „Nad saavad söönuks su koja küllusest, ja sa joodad neid oma rõõmujoovastuse ojast. Sest sinu juures on eluallikas, sinu valguses me näeme valgust.“ (Ps 36:9–10)
Jumalal on oma jõgi. See on armujõgi, mis on alati uus. Kui tuleme Jumala kotta, siis paistab see meile nagu allikast väljavoolava jõena, sest selle kaldad – ruum, Jumala Sõna ja inimesed – on samad, aga Jumala vesi on selles alati uus. Kui käisime hiljuti koos meie kiriku juhtidega Martin Lutheri eluga seotud paikades, külastasime ka tema sünnilinnas Eislebenis asuvat Püha Peetruse ja Pauluse kirikut, kus Martin ristiti. See on tänaseks kujundatud ristimisteemaliseks keskuseks, kus kiriku löövi ja kooriruumi ristumiskohta ehk pühakoja südamesse on põrandasse rajatud kaasaegne ümmargune ristimisbassein. Selles avatud allikas on alati liikuv vesi, mille pinnal jooksevad pidevalt ringjad lained. Põrandasse graveeritud kontsentrilised ringid jätkavad visuaalselt veepinna virvenduse motiivi üle kogu kirikusaali. Otse uue ristimisbasseini kõrval asub ka ajalooline ristimiskivi, mis sisaldab fragmente algsest kivist, mille kohal ristiti 1483. aastal Martin Luther.
Meie vanad Saaremaa kirikud rajati tavaliselt looduslike allikate lähedusse. Ristimisvaagnat nimetatakse samuti elava vee allikaks. Nägija Johannes kuuleb talle osaks saanud nägemuses Issanda sõnu: „See on sündinud! Mina olen A ja O, algus ja ots. Mina annan janusele ilma tasuta eluvee allikast.“ (Ilm 21:6)
Kuku Raadio „Tähenduste teejuhtide“ viimases arutelusaates jõudsid majandusanalüütikud Hardo Pajula, Indrek Neivelt ja Heido Vitsur, analüüsides olukorda Euroopas ja läänemaailmas, järeldusele, et riigijuhtide sõnumites korduvad sarnased loosungid, nagu: usaldage teadust, usaldage eksperte, elatustase tõuseb. Tegelikkuses on lääne ühiskonnad jõudnud vaimsesse kriisi, mis on meie peamine probleemide allikas. Tööstusrevolutsioon ja usk inimese mõistuse kõigevägevusse on jõudnud ummikusse. Meie vaimsusega on midagi juhtunud, mis ei lase meil mõistlikult siin maa peal elada – ehk inimeste hinges on suur auk või segadus. Eks peamine põhjus on selles, et inimesed ja ühiskonnad on eemaldunud elu lättest ehk Jumalast. Materiaalsete hüvede taotlemine on saanud meie ajastu uueks keskmeks, millele inimesed oma aja ja tähelepanu pühendavad, millest otsitakse õnne ja elu tähendust. Seejuures on inimene kaotanud kontakti oma sisemise olemusega.
Kui elust kaob sisu, jääb alles tühjus. Selle kompenseerimiseks üritatakse saavutada head elu, kogudes pealtnäha varandust või erinevaid elamusi. Arvatakse, et mida rohkem asju ja elamusi, seda parem elu. Sellele on rajatud ka terve meelelahutustööstus, mis võtab suure osa inimeste tähelepanust pärast seda, kui inimene, väsinuna oma päevatööst, soovib oma vaimu millegagi täita. Seda, mida inimene loodab oma sisemise tühjuse täitmiseks leida või oma halva enesetunde peitmiseks saavutada, võidakse väljendada ka vara kogumises. Kuid mida enam ta sellesse oma aega ja vahendeid panustab, seda halvemini ta millegipärast ennast tunneb. Siinkohal saame meenutada Jeesuse sõnu tänasest pühapäevaevangeeliumist: „Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!“
Kristuse ilmumisega on Jumala riik astunud meie keskele ja Püha Vaimu väljavalamise järel on ta oma eluaseme teinud iga Kristuse vastuvõtnud inimese südamesse. Kui Jumala riik asub inimeste südameis, muutub see nähtavaks meie eludes ja keskkonnas. Jumala riigi reaalsuse kogemine on siis võimalik igaühe juures, aga teisalt suudame me sellest ammutada vaid väga vähesel määral, kuna selle tervikut ei saa me kogu oma olemuses tundma enne, kui saame seda kord näha palgest palgesse.
Inimestena on meil seda lihtsam mõista, kui tõdeda, et Jumala riigil on palju ühist armastusega. Ta liidab inimesed ühte ja toob kaasa läheduse või selle puudumisel igatsuse selle järele. Kes elab uskudes, elab armastusega. Usus elamine tähendab, et ma usun, et mind armastatakse. Alles siis, kui usun, et mind armastatakse, suudan ise armastada teisi. Jumala riiki pääsevad need, keda armastatakse, ning seal elatakse armastades. Usk on palju enamat kui vaid teatud õpetuslausetest või käskudest kinnipidamine. Usk tähendab elamist veendumusega, et mind armastatakse ja et ma ei ole üksi. See on usu sügavam olemus, mille omaksvõtmine muudab inimese elu oluliselt. Igatsusega Jumala riigi ja tema armastuse järele kaasneb kojujõudmise tunne, kus leiame oma tõelise olemuse. Seepärast öeldakse, et inimene on loodud Jumala näo järgi.
Paulus sõnastab meile suunatud jumaliku ettehoolduse – kuidas Jumal on meid valinud juba enne, kui meid veel olemaski oli, kuid me olime juba olemas temas: „Nõnda nagu tema on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud tema palge ees armastuses.“ (Ef 1:4) Kuna Kristuse läbi on loodud kõik, mis on taevas ja maa peal, mis on nähtav ja nähtamatu, oleme ka meie Tema palge järgi loodud. Kui inimene astus pattulangemises üle Jumala käsust ja see kordus lugematu arv kordi iga järgmise sugupõlve juures, sündis Kristus, kui aeg täis sai, inimesena. Ta võttis meie näo, et oma elu hinnaga lepitada meid Jumalaga, et me võiksime nii ajalikus elus kui ka igavikus elada koos Temaga, kes on meid juba enne armastanud.
Tuntud terapeut Tommy Hellsten räägib oma raamatus „Saad kõik, millest loobud“ sellest, kuidas tõeline sisemine tugevus ja armastus saavad alguse oma nõrkuse ja jõuetuse tunnistamisest, mitte klammerdumisest või kontrolli ihaldamisest, olgu raha või võimu kaudu. Tema sõnul ei ole võimalik leida oma tõelist identiteeti, kui kõigepealt ei loobuta näilisest sõltumatusest ja ainult enesele lootmisest. Nii viib enese kaotamine enese leidmiseni. Enese leidmine on oma armastusidentiteedi leidmine, mis sünnib armastavas sõltuvuses teistest inimestest. Tõelise identiteedi leidmine muudab võimalikuks tõelise vabanemise ehk sellise elamisviisi, mida juhivad sisimas asuvad tõde ja armastus. Hellsten puudutab ka teemat, mida me ei taha alati tunnistada. Ta ütleb, et usk saab elavaks siis, kui see sünnib inimese abitusest. Jumal ei ole seega inimese võimuses, vaid ta on suverään, käsitamatu ja salapärane. Inimene võib olla Jumalaga ühenduses vaid sedavõrd, kui palju ta on nõustunud oma võimetust tunnistama. Seni, kuni inimese elu keskmes on ta ise oma soovide ja tahtmistega, on see täitmatu ja rahuldamatu soovide ring, mis ei paku rahu ega rahuldust. Kui me aga loobume või oleme sunnitud loobuma omaenda eesmärkide täitmisest ning anname oma elu ja juhtimise üle Kristusele, kes on meid loodud, lunastanud ja pühitsenud, vabaneme koormatest, mida oleme seni oma õlgadel kandnud, kuna sellest alates kannab tema meid.
Kui pühal õhtusöömajal murrab Jeesus leiva ja ütleb: „See on minu ihu, mis teie eest antakse,“ on see kutseks ja märgiks kõigile neile, kelle elu, vaim või ihu on murtud, et tema võiks selle taas tervendada ja ennast meile ilmutada, nagu ta tegi seda jüngritele Emmauses. Laurentiuse kiriku löövi ja kooriruumi ristumiskohta ehk pühakoja südamesse põrandasse on rajatud Jumala armastuse sõnad, millele toetudes ja mida uskudes saame ristimise allikast osasaanutena tulla tema trooni ehk altari ette. Nii saame osa tema armastuse andidest, tema ihust ja verest leivas ja veinis, mis hoiab meid nii elus kui ka surmas osaduses temaga, kes on seesama eile, täna ja igavesti.
+ Anti Toplaan