Jutlus 1 Jh 2: 15-17
Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas! Kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Isa armastust.
Kui apostel Johannes räägib oma esimeses kirjas armastusest maailma vastu ei pea ta silmas meie ümber olevat ja nähtavat maailma milles valitseb kindel kord ja mis oma sügisevärvide ning seni meid rõõmustanud päiksepaistega valmistab igaühele heameelt.
Johannes ei pea maailma armastamise all silmas ka inimkonda. Küllap tunnevad kõik piibli kuldsalmi mis algab sõnadega: Sest nõnda on Jumal maailma armastanud…“
Kui apostel räägib maailmast, osundab ta Jumala vastu üles tõusnud jõududele, kelle inspireerijaks on kord Jumala vastu üles tõusnud ja selle eest taevast välja heidetud Saatan, kes ohustab läbivalt Jumala loomingut kõiges, kaasa arvatud inimest. Paradoksaalne on see, et need kaks maailma langevad kokku selles, et inimene ise on lasknud end ahvatleda hakanud kahtlema Jumala Sõnas ja saanud seeläbi ehk endalegi teadvustamata hingevaenlase tööriistaks.
Matteuse evangeeliumis räägitakse, kuidas Saatan pakub Jeesusele teda kiusates valitsusõigust kogu maailma üle mille hinnaks on vaid tema ees kummardumine. Kui eile sängitati Kujdjape kalmistule viimase sõjaeelse parlamendi (Riigivolikogu) esimehe Otto Pukki ja tema abikaasa Agnese põrmud, siis Eesti advokatuuri esindaja tõdes, et kodanikud ei ole niivõrd riigi teenistuses, kus riik saaks neid kasutada oma tööriistadena, kui kodanikud esindavad ise riiki ja riiki kannab rahvas. Seni kuni rahvas usaldab oma riiki on inimesed valmis ka selle eest seisma kui seda usaldust kuritarvitatakse, kaob ka inimestel motivatsioon riigi huvide eest seista. Väikese rahvana on meil tulnud läbi ajaloo valida, millise suurema liitlasega me koostööd teeme, aga kahjuks kuulub selle kogemuse juurde ka petetud lubadused ja selle hinnaks on olnud oma eluga kümnise maksmine. Otto Puki jaoks tähendas see oma perega põgenemist Rootsi ja ootamatut lahkumist vaid 50 aasta vanuses, ajal mil Stalin oli veel hea tervise juures.
Need, kes läksid koostööle okupatsioonivõimudega, kas naiivsusest, võimujanust või karjäärisoovist, pidid varem või hiljem tõdema, et nad on vaid etturid suuremas mängus. Hetkel mil hakkame tegema mingeid kompromisse oma vabaduse ja südametunnistuse arvelt, oleme andnud ära kõige olulisema, oma iseseisvuse ja julguse.
Saatan sai Jeesusele pakkuda maailmavalitsust, kuna maailm on pattulangemise ehk Jumala Sõnas kahtluse alla seadmise tagajärjelt tema mõjupiirkonnas, ehk inimene ja tema loomus oli juba manipuleeritav. Seetõttu pidi Jeesus kaotama patu meelevalla oma surma ja ülestõusmisega, et meie võiksime pääseda vabadusse.
Kui vaatame avarama pilguga ringi, siis peame tõdema, et see mida me näeme ja kuuleme, ei ole meile sugugi meelepärast. Maailmas on palju omakasupüüdlikkust, isekaid soove, uhkustamist, erinevate naudingute otsimist valet, petmist, vägivalda ja muid ohte. Niisiis ühelt poolt on maailmas palju kaunist, aga teisalt on selles ka palju tõrvatilku, mis meie meele mõruks muudavad, ega lase meid elada rahus.
Ei ole raske mõista, miks see nii on ka meie endi juures, kui mõtleme paljudele ahvtelevatele asjadele ja võimalustele, mida elul on meile pakkuda. Ka paljude koguduse liikmete ellu, kes on aastate jooksul andnud leeritõotuse on järgneval eluperioodi tulnud mitmeid valikuid ja nii võib kergesti juhtuda, et meie päevakava on lihtsalt töö või kohustustega sedavõrd täidetud, et koguduse osaduseks ja oma vaimuliku elu eest hoolitsemiseks ei jää piisavalt aega.
Jeesus väljendab seda tõdedes Matteuse evangeeliumis: „Keegi ei saa teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Teie ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat.“ Mt 6:24
Jeesus ei keela meid teenimast kahte isandat aga ta tõdeb, et see ei ole lihtsalt võimalik. Kui kahe isanda teenimise all pidada silmas Jumala ja hingevaenlase teenimist, siis seegi ei ole korraga võimalik, aga paljud on kahvahel, kord siis ka kord seal, nii nagu Paulus enda kohta tunnistab, et seda head mida ta tahtis teha, seda ta ei teinud, vaid selle asemel tegi ta hoopis halba ja ta sai sellest ka ise aru. Iga inimese, aga kindlasti ka iga kristalse südames toimub pidev võitlus erinevate valikute, hea aja kurja vahel, vähemalt niikaua kuni ta elab ihus selle maailmas. Meile on loomuomane toimida nii nagu selles maailmas toimitakse, sarnaselt teistele inimestele ja nende valikutele, Üheks selle põhjuseks on kartus teistest eristuda.
Seepärast vajatakse üsna suurt imet, et keegi selle maailma keskelt hakkab uskuma Jeesusesse Kristusesse ja armastama Jumala tahtmist sedavõrd, et ta otsib seda igas oma eluperioodis. Kui see kutse muutub meis üha tugevamaks või panevad mingid elusündmused meid tõsiselt mõtlema oma elu tähenduse ja selle ootamatu lõppemise peale, siis muutuvad ka meie valikud ja osaduse otsimine Jumala ja oma usuvendade- õdedega muutub oluliseks.
Selline muutus toimus ühe tuntuima pühaku Assisi Franciscuse elus, kelle surmast möödub täna 800 aastat. Tema isa oli rikas kangakaupmees. Olles oma noorpõlve elanud lõbusat elu, haigestus ta 24 aastaselt ning hakkas tõsiselt suhtuma ellu ja usku. Pärast mitut märguannet ja ilmutuslikku kogemust, otsustas ta katkestada suhted oma isaga, kes ei suutnud mõista poja kutsumust, ning ta tunnistas avalikult, et nüüdsest ei ole tal muud isa kui Isa taevas ja tema poeg Jeesus Kristus. Ta oli nimelt võtnud oma isa kangad ja need maha müünud et selle raha eest taastada ühte kirikut, aga preester ei võtnud seda raha vastu ja isa kaebas ta kohtusse.
Kuna ta oli saanud ilmutuse, milles ristilöödu ütles talle: „Mine ja taasta mu kirik,“ hakkas ta selleks kerjama ehitusmaterjali ning seda tööd koos temaga liitunud paari sõbraga oma kätega tegema. Kuuldes 1209. aastal evangeeliumi sõnu jüngrite läkitamisest sai ta aru, et tema ülesandeks on kuulutada lihtsuses ja vaesuses meeleparanduse evangeeliumi. Koos oma vendadega, kes jagasid temaga lihtsuse ja vaesuse ideaale, ordineeriti ta diakoniks ning koos võeti ette tee Rooma paavsti juurde, kus vaatamata ette tulnud raskustele kinnitas paavst uue vähemate vendade ordu reeglid.
Fanciscus rändas edaspidi läbi mitme Itaalia maakonna, kus nende kuulutust saatis edu. Kolme aasta pärast oli liikumises juba 100 venda, Tema juurde tuli ka aadlipere noor naisliige Klara, kelle soovist pühendada lihtsuses oma elu Jumala teenimisele, sai alguse liikumise naisordu. 1219 aastaks oli ordus juba niipalju liikmeid, et Fanciscusel endal tekkis selle haldamisega erinevaid muresid ja vastuolusid, mistõttu otsustas ta peatselt ise ordu juhtimisest taanduda, jäädes rohkem selle vaimseks eeskujuks ja sümboolseks liidriks.
Tollel ajal võttis ta ette teekonna koos ristisõdijatega Pühale Maale, paludes end vastu võtta sultanil, kes oli sõdimistest kristlastega väsinud. Sultan pakkus ristisõdijatele rahu, mida viimased kahjuks vastu ei võtnud, aga Franciscuse isik avaldas sultanile sedavõrd muljet, et tema vendadele anti igavene õigus pühade paikade ees hoolt kanda ja sultan palus et Fanciscus tema eest palvetaks, et Jumal ilmutaks talle õiget usku.
Kuna vähemate vendadega soovis liituda üha enam inimesi, kelle seas oli ka abielumehi ning neid, keda sidusid maailmaga oma ülesanded rajas Fanciscus 1221 aastal kolmanda ordu neile, kes ei saanud liituda kloostrieluga. 16 sajandil arendas seda põhimõtet oma radikaalsel moel edasi ka Martin Luther, kes loobus kloostrielust ja nägi Kristuse teenimist abielumehena ja perepeana, koos oma abikaasa Katariinaga, kellega neil sündis kokku kuus last.
Fanciscusest on teada, et ta ehitas 1223. aastal maailma esimese elavate tegelastega jõulusõime. Ta sai aastal 1224 La Verna mäel näha ilmutuses Ristilöödust, kes läbistas tema ihu viie haavaga. Sagedasest paastumisest ja haigustest kurnatud Franciscus jutlustas veel kaks aastat, kuni lebades palal maapinnal talle armsa Portiuncula kiriku kõrval lõi ta silmahaigusest peaaegu pimedana ühe kõige kaunima hümni ehk päikeselaulu.
Fanciscuse tähendus on väga suur. Ta osutab ka meie ajale, et elu mõte on järgida lihtsas ja tagasihoidlikud elus Kristust. Tema laiendas oma Jumala-armastuse kogu loodule. Ta õpetab täiuslikku rõõmu ka kannatustes, kuna see viib lähemale Kristusele. Tema vabatahtlik äärmuslik vaesus päästab inimese raha tagaajamisest ning oma ihade rahuldamisest. Ta on näide inimesest, et Kristuse evangeeliumi võib elada tõeks sõna sõnalt. Päikeselaulu sõnad kõlavad Eesti keeles:
Ülim, kõikvõimas, hea Issand, Sina üksi oled väärt saama kiitust ja ülistust, au ja igat õnnistust, Sinule üksi, Kõigekõrgem, kuuluvad need; ja keegi pole väärt Sind nimetama.
Kiidetud ole Sina, mu Issand, kõigi oma loomenditega, eriti
õilsa päikesega, meie vennaga,
kes meile valgust andes uuendab päeva. Kui ilus ja särav ta on! Oma võimsa
säraga peegeldab ta meile Sind, oh Kõigekõrgem.
Kiidetud ole Sina, mu Issand, õe kuu ja tähtede kaudu; taevalaotusesse oled Sa nad paigutanud, kui ilusad säravad kalliskivid. Kiidetud ole Sina, mu Issand, meie venna tuule kaudu ja õhu, pilvede, ilma kaudu, olgu see selge või sünge, millega Sa edendad kõige kasvamist, mis Sa oled loonud.
Kiidetud ole Sina, mu Issand, meie õe allika kaudu, kes kasulikku vett meile annab, malbe, väärtuslik ja kasin. Kiidetud ole Sina, mu Issand, meie venna tule kaudu, millega sa ööd valgustad ja mis on nii ilus, kodukas, vägev ja võimas.
Kiidetud ole Sina, mu Issand, meie õe ja ema maa kaudu, kes
meid toidab ja kannab
ning mõnesuguseid vilju meile annab ja kirjusid lilli ja rohtu.
Kiidetud ole Sina, mu Issand, nende kaudu, kes andeks annavad armastusest Sinu vastu ning kannatlikult taluvad haigust ja raskusi. Õndsad on need, kes ootavad rahus; sest sina, Kõigekõrgem, ükskord kroonid nad.
Kiidetud ole Sina, mu Issand, meie venna ihuliku surma
kaudu, millest keegi elavaist ei või pääseda.
Häda neile, kes surevad surmapattudes, õndsad need, kes alistuvad sinu pühale
tahtele, sest teine surm ei taba neid kunagi. Kiitus ja au ja tänu mu
Issandale, teenigem teda alanduses hää meelega.