Saare- Lääne piiskopkonna sinodi jumalateenistuse järgne ühispilt  Foto: Toomas Nigola

Kiriku tundemärgid                                                

Soovin Saare- Lääne piiskopkonna kolmandal sinodil väljendada seda, mis teeb kirikust kiriku ja millised on nii selle karjaste kui aktiivsete liikmete esmased ülesanded ja väljakutsed.

Kui me räägime kogudusest või kirikust, siis millest või kellest me räägime? Uues Testamendis mõistetakse koguduse all eeskätt kõiki neid, kes tunnistavad, et Jeesus on Kristus, Jumala ja inimese Poeg, ja seega ka nende Lunastaja ja Issand (Mt 16:16jj; 1 Kr 1:2). Need inimesed tulevad reeglipäraselt või vastavalt võimalusele kokku ühiseks jumalateenistuseks ja hoiavad ka argipäevas osadust üksteisega (Ap 2:44-47). Ühes koguduses võivad olla erinevad töövormid ja väikerühmad, aga on loomulik, et nendes osalejad saavad regulaarselt kokku ühisel jumalateenistusel sõna ja armulaua osaduseks. Kui praostkondade sinodid kogunevad kevadel, siis piiskopkonna sinod, kus osalevad kõikide ühe piiskopkonna piirides töötavad vaimulikud ja valitud praostkondade sinodisaadikud, koguneb kord aastas sügisel. Mis võiks olla veelgi sümboolsem aeg, kui selleks on usupuhastuspüha ehk reformatsiooni aastapäev.

Usutunnistuskirjade hulka kuuluvas Augsburgi usutunnistuses (Confessio Augustana), mille 500 juubelit tähistame 2030 aastal, öeldakse kiriku kohta järgmist: „Kogu aeg peab olemas olema ja püsima jääma üks püha kristlik kirik, mis on kõigi usklike kogu, kus evangeeliumi puhtalt kuulutatakse ja pühi sakramente evangeeliumi kohaselt toimetatakse. Kristliku kiriku tõelise ühtsuse jaoks piisab sellest, et seal üksmeelselt ja õiges arusaamises evangeeliumi kuulutatakse ning Jumala Sõna kohaselt sakramente jagatakse. Ja kristliku kiriku tõelise ühtsuse jaoks pole vaja, et kõikjal samasugustest, inimeste sisse seatud usutalitustest kinni peetaks; nagu ütleb Paulus, kirjas efeslastele 4[:4j]: “On vaid üks ihu ja üks vaim, nii nagu te ka olete kutsutud oma kutsumise antud ühesainsas lootuses; üks Issand, üks usk, üks ristimine.”

Kirikute ja koguduste seaduse mõistes on Eesti Vabariigis episkopaalse struktuuriga ja kolme üldkirikliku usutunnistusega õpetuslikult seotud vähemalt kolme vabatahtlikult liitunud koguduse ühendus või on jaotatud vähemalt kolmeks koguduseks ja kes tegutseb põhikirja alusel, valitud või nimetatud juhatuse juhtimisel. EELK -s on kogudusi kokku 170 millest Saare-Lääne piiskopkonnas 48 ja peatselt pärast Sindi liitumist Pärnu kogudusega 47.

Igal kirikul või usulisel ühingul on talle tunnusomased märgid. Kristliku kiriku, kaasaarvatud luterliku kiriku esimeseks tundemärgiks on Jumala sõna. Kirik toimib terviklikult ja õigesti vaid juhul, kui selles järgitakse Kristuse ja apostlite õpetust mida Jumal on ilmutanud oma Sõna kaudu. Muud alust kirikul ei ole. Kirikule omaseid tundemärke loetleb Augsburgi usutunnistuse VII artiklis usupuhastaja, käsitledes nende sisu ja tähendust. Kõik need tundemärgid on leitavad Jumala sõnast. Nende praktiseerimisel asetub kristlase usuelu Kristuse poolt juhid kiriku loomulikku ellu.

Meie kirik ülesanne on võimaldada Jumala Sõna ehk piibli kättesaadavust ja levitamist oma rahva hulgas. Hetkel on tekkinud olukord, kus eestikeelse pühakirja kättesaadavus on varasemate trükkide läbimüügi tõttu raskendatud. EELK Misjonikeskus kavandab koostöös Eesti Piibliseltsi ja Eesti Kirikute Nõukoguga piibli kordustrüki väljaandmist, mille tellimisele ja levitamisele saab järgmisel aastal, mil tähistame oma kiriku rahvakirikuna asutamise 110 aastapäeva, igaüks kaasa aidata.

Kristuse enda poolt seatud ristimine on Jumala omaks sündimise sakrament. Sageli mõistetakse ristimist pelgalt välise märgina või piduliku talitusena. Sel juhul aga tõrjutakse ristimises sisalduv Kristuse omaks saamine kui kingitus. Üks kord ristitud inimest ei tule enam tema langemise või ebausu tõttu uuesti ristida, mistõttu ei saa nõustuda praktikaga, kus mõned koguduste liidud seovad ristimise üksnes isikliku usu tunnistamisega. Ristimine on Jumala, mitte inimese tegu, aga me saame julgustada vanemaid ja ristivanemaid oma lapsi kristlikult kasvatama. Usust taganenud või langenud inimene saab meeleparanduse kaudu naasta talle Kristuses kingitud ristimise armu juurde. Nii on langenul uuesti uskumise õigus ja võimalus. Samas vajab ta usus püsima jäämiseks kaasusklike või kiriku ametikandjate tuge ja toetust.

Järgmisel aastal täitub Saaremaa ristimisest 800 aastat, mida on plaanis tähistada praostkondliku sündmusena, aga olen piiskopina valmis tulema kogudustesse, et soovi ja võimaluse korral liita inimene ristimise kaudu Kristuse ihu ehk kirikuga.

Kui ristimine on sündimise sakrament, on armulaud (Püha õhtusöömaaeg) toitmise ehk usus ja osaduses püsimise sakrament. Otsekui oaasis kogetakse armulauas Jeesuse ligiolu ja toitmise õnnistust, nii kogetakse ka osadust teiste kristlastega. Iga terve kogudus koguneb jumalateenistusteks, kus Issand toidab omasid taevase leivaga.

Kirikus käib arutelu mitte üksnes aktuaalsete ja tundlike teemade üle, vaid ka selle üle, millise korra alusel võiksid kogudused pidada oma jumalateenistusi. 13. EELK Kirikukogu saadikut, on esitanud eelnõu mis lubaks ühtlustatud jumalateenistuse kõrval pidada jumalateenistusi ka Agenda ehk vana jumalateenistuse korra järgi (ilmunud 1951. aastal Uppsalas, kordusväljaanded 1979 ja 1994).

Kuna otsused ühtlustatud korrale ülemineku kohta ei ole langetanud konsistoorium, vaid praostidest ja piiskoppidest koosnev piiskoplik nõukogu, siis on tänaseks peapiiskop kutsunud selle otsustuskogu kokku, nädal enne Kirikukogu istungit, kuna osa selle liikmetest ehk praostidest soovib oma varasema otsuste ümbervaatamist. Kuigi jumalateenistuse kord ei ole minu arvates õndsuseks vajalik küsimus, peavad eelnõu esitajad siiski endalt küsima, kas nende soovi esitamine liturgilise rahu saavutamise eesmärgil, ei vii kirikut olukorda, kus ma hakkame nägema kirikus pigem kahe erineva nägemusega leeride vastandumist või teise võimalusena mitte üksnes vana käsiraamatu, millest iga vaimulik on kujundanud tegelikkuses oma jumalateenistuse korra, vaid kõigi seni jumalateenistuse korda puudutavate otsuste tühistamist, mis võib tuua kaasa olukorra, kus iga vaimulik võib pidada jumalateenistust sellise korra järgi nagu tema tahab. See omakorda tähendab seda, et alates järgmise aasta advendist välja antavas uues lauluraamatusse ei pruugita trükkida ühtegi jumalteenistuse korda. See ei oleks ilmselt kellelegi soovitatav tulemus. Kui peaks juhtuma, et ühtlustatud korra kõrvale jääb kehtima vana jumalateenistuse kord mõne koguduse põhikorrana, tuleks kõikidel kiriku ühistel jumalateenistustel kasutada ühtlustatud korda.

Piiskopina soovitan vaimulikel ja kogudustel jätkata ühel või teisel juhul ühtlustatud jumalateenistuse korra järgi teenistuse pidamist, kuna mõnda erikorda, nagu ka  Vana agenda järgi peetavat jumalateenistust, peaks saama soovi korral kasutada erijuhtudel, nii nagu seda praktiseeritakse vana jumalateenistuse korrana ka mitmetes meie naaberkirikutes. Viimselt on teenistuse korras olulisem see, et teenistused toimuvad ja kui jumalateenistust viib läbi ordineeritud preester, oleks armulaud kaetud igal pühapäeval või ka nädalasisesel jumalateenistusel. Kui kogudust aitab teenida diakon, saab õpetaja eemalolekul jagada kogudusele või ka hooldekodudes inimestele eelpühitsetud armulaua ande.

Kahjuks on kirikus kulunud meie energia ja tähelepanu juba praegi rohkem erinevatele vaidlustele, aga enam tuleb pöörata tähelepanu sellele, kuidas tuua Jumala Sõna ja armuvahendeid inimestele lähemale. Loodan, et kirik jõuab lõpuks selgusele, kellele on antud kirikus jutlustamise õigus ja kas kirik vajab vaimulike abilistena ka uute jutlustajate põlvkonda või mitte? Koguduse õpetaja vastutusel võiks igas koguduses leiduda juba ka praegu mõni inimene, kes oleks valmis juhendamise või koolituse abil pidama piiblitunde või hoidma kiriku uksi avatuna pühapäevadel, mil vaimulik ei saa iganädalaselt kohal olla, et uksed oleksid igal Issanda päeval avatud ja selles toimuks vähemalt palvus.

Kristuse poolt ellu kutsutud kiriku korda ja autoriteeti teenib avalik võtmete meelevald mis on kirikule Kristuse poolt antud pattude kinni sidumiseks ja lahti päästmiseks. Augsburgi usutunnistuse 28. artiklis öeldakse: „Võtmete ehk piiskoppide meelevald tähendab evangeeliumi järgi meelevalda ja Jumala käsku evangeeliumi kuulutada, patte andeks anda ja kinnitada, sakramente jagada ja talitada.“

Alates kristliku kiriku esimestest sajanditest on kiriku põhivormiks piiskopi poolt pühitsetud armulaua ümber kogunev kogudus. Evangeeliumi levides ordineeris piiskop uusi preestreid viima läbi jumalateenistusi kohalikes kogudustes. Sellest vaatest on kiriku olemuslik vorm piiskopkond. Kirikukogu poolt 1. mail 2024 tehtud otsus, luua või taastada piiskpkonnad nende ajaloolistes piirides, on andnud võimaluse kiriku juhtimistasandi toomist kogudustele ja vaimulikele lähemale ning otsima suuremat koostööd ühe piiskopkonna erinevate praostkondade vahel, kus on kujunemas välja koostöö ja rollide jaotus piiskoppide ja praostide vahel. Minu jaoks on see 3. aastat olnud huvitav, aga samas ka väljakutseid pakkuv protsess. Kuna erinevalt teistest piiskoppidest on minul ka oma koguduste teenimisel suur koormus, tuleb piiskopkonna arendamist teha koostöös praostide ja vaimulikega paljude muude ülesannet kõrvalt või pigem nende arvelt. Minu hinnangul on koostöö meie kolme praostkonna vahel varasemast palju tihedam, mille heaks näiteks on mitmed ühised ettevõtmised, millest väärib kindlasti äramärkimist järgmisel aastal Saaremaal Kihelkonnal 21. augustil toimuv piiskopkonna ühine laulupidu.

Jumala sõna kuulutamiseks ja sakramentide talitamiseks, nagu ka võtmete meelevalla kasutamiseks, on seatud kuulutusamet. Augsburgi usutunnistuse 5. artikli kohaselt kuulub kuulutusamet kiriku õpetuse juurde. „Et me sellise usuni jõuaksime, on Jumal seadnud kuulutusameti ning andnud evangeeliumi ja sakramendid. Nende kui vahendite läbi annab ta inimesele Püha Vaimu, kes äratab, kus ja millal tahab, usku neis, kes kuulevad evangeeliumi, mis õpetab, et meil on Kristuse, mitte meie enda teenete läbi armuline Jumal, kui me seda usume.”

Viimastel aastatel on Jumal kutsumas vaimuliku ametisse uusi inimesi, kelle hulgas on nii küpses eas mehi ja naisi, kellele on oluline oma kutsumise poole pürgimine ja peale on kasvamas noorte põlvkond, kes juba täna astuvad samme, et valmistada end ette vaimuliku ameti kandmiseks olukorras, kus seda kutsumust tuleb teostada muu ameti või töökoha toetusel. Selles seoses on lootust, et piiskopkond saab juba järgmisel aastal rikkamaks mitme uue vaimuliku näol.

Koguduse ja kiriku elu on täidetud nii ühisest kui isiklikust palvest. Selles teostub Jumala appi hüüdmine nii ühise jumalateenistuse eestpalves, korduvas Meie Isa palve või Jeesuspalve praktiseerimises, kodustes palvehetkedes, vabalt kasutatavas palves või ka varasemate palvetajate ülestähendatud palvete lugemises. Läbi kogu piibli on Jumala poole palvetamine tema omade elus olnud kas ühiselt või eraldi oma palvekambris, usuelu ja Jumala teenimise aluseks.

Kiriku seitsmes tundemärk on risti kandmine. Sellega ei ole otseselt mõeldud üksikisiku eluga seotud kannatuste, haiguste ja muude väljakutsetega seotud osa. Kõike sedagi tuleb meil vastu võtta usuga õiglasesse ja armastavasse Jumalasse. Aga ka tänapäeval seostub oma risti kandmine Päästja järgimise ja tunnistamisega (Mt 10:38). Ristis on kätketud ilma kibestumiseta kannatus oma kutsumuses ja usu tunnistamises Kristuse pärast.

Ungaris Kőszegi linnas toimunud Soome -Ugri vaimulike konverentsi teisel päeval pidas ettekande Ungari kirikust ilmikjuht Geregly Pröhle, kes rääkis vastuoludest ja väljakutsetest luterliku kiriku ajaloos kuni tänapäevani. Tänapäeva kirik ei peaks tema sõnul keskenduma niivõrd ühiskondlike teemadele reageerimisele, vaid oma sõnumi ehk evangeeliumi kuulutamisele.

Me oleme kutsutud koguduste ja kristlastena tegutsema rahutus maailmas kristliku vähemusena sekulaarses ehk ilmalikustunud ühiskonnas. Meil on usuvabadus ja me saame teha rahulikult oma tööd, aga nii ei ole see paljudes kohtades maailmas. Ühes rünnakulaines, mis tabas hiljuti kolme kogukonda Etioopias Oromia piirkonnas, kaotas elu üle 60 kristlase. Viis neist olid lapsed.

Etioopias, Nigeerias ja mujal maailmas rünnatakse usklikke nende usu pärast nädalast nädalasse.

Tagakiusatud kirik on samuti meie oma perekond. Kui neid rünnatakse, peaksime olema esimesed, kes leinavad, esimesed, kes palvetavad, ja esimesed, kes võtavad sõna.

Tulen lõpetuseks tagasi alguses kõlanud küsimuse juurde mis teeb kirikust kiriku? Veidi enne oma emerituuri jäämist kirjutas omaaegne Rootsi piiskop ja kristlike raamatute autor  Bo Gierts 1970 aastal, kelle sõnad on minu hinnangul aktuaalsed igal ajastul:

„On olemas midagi, mis on päriselt oluline. Kristlik elu on elu Kristuses. See ei ole ideoloogia, maailmavade või tegutsemisjuhis. Selle puhul on küsimus elust, uuest elust, mis sünnib nende südames, kes usuvad Kristusesse ja on temaga eluosaduses usu kaudu. See uus elu luuakse meis üha uuesti Jumala Sõna kaudu, Tema elava kõnetuse läbi, mis paljastab ja manitseb meid, aga samas lubab meil näha Kristust sellisena nagu te tegelikult on meie Päästja ja Lunastajana.“


+ Anti Toplaan