Kõikide pühakute päeva jumalateenistusel kaasa teenijad  Foto: Aare Heiberg

Pühade osadus

Ilm 21 1-4

Apostel Johannesele näidatakse nägemuses uut taevast ja uut maad. Uuest taevast ja maast räägib ka prohvet Jesaja, aga samuti apostel Peetrus oma teises kirjas. Milline saab see uus taevas ja maa olema, ilmneb nende tunnistajate sõnul kahel viisil. Esmalt olid esimene taevas ja maa kadunud. Peetruse sõnul sünnib see seoses Issanda päeva ootamatu tulekuga: „Siis hukkuvad taevad raginal, algained lagunevad lõõmates ning maad ja tema tegusid ei leita enam.“ (2Pt 3:10)

Teine erinevus endise ja uue vahel on see, et merd ei olnud enam. Johannesele oli see kindlasti oluline, kuna ta oli Efesosest, kus ta oli varem elanud, pagendatud Patmose saarele. Neid kahte paika lahutas meri. Kui Johannes Patmosele pagendati, oli sealt ilma loata raske lahkuda, kuna saare rannik on suures osas väga kaljune, järsk ja ebaühtlane. Saarel on arvukalt järske neemi ja merepinnast kõrguvaid kaljumoodustisi. Kui Johannes vaatab silmapiiri poole, näeb ta suuri laineid vastu kaljusid löömas. Tema pereliikmed, sõbrad ja usukaaslased asusid ikka veel seal mere taga. Rannarahvana mõistame seda tunnet hästi, kui mõtleme nendele paljudele rasketele kogemustele, mil inimesed olid sunnitud oma kodu maha jätma ning enda ja oma pereliikmete elu ohtu seades teisele poole merd põgenema – teadmisega, et võib-olla ei saa nad enam kunagi koju naasta ega oma kojujäänud peredega kohtuda. Piirid ja meri lahutasid pereliikmeid kümneteks aastateks.

Nüüd näeb Johannes oma nägemuses, et merd, mis teda oma lähedastest lahutab, ei ole enam. Sellel uuel maal ei ole enam midagi, mis saaks meid lahutada nendest, keda me armastame, või mis takistaks meid teineteisega silmast silma kohtumast. Johannesele antakse aga näha veel midagi enamat: „Ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest alla tulevat.“ Meile öeldakse, et see on valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja. Üks võimalus on mõista seda nägemust vaimselt, väljenduslaadi kaudu, mida Johannes kasutab oma nägemuse kirjeldamisel veidi hiljem. Ka Heebrea kirja autor, kes läkitab oma sõnumi juutidele, kes olid võtnud Jeesuse vastu oma Messiana, kirjutab: „Teie olete tulnud Siioni mäe juurde ja elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde ja kümnete tuhandete inglite juurde, esikpoegade koguduse juurde, kes on kirja pandud taevas.“ (Hb 12:22–23)

Kui apostel Paulus võrdles omavahel maist, praegust Jeruusalemma ja seda Jeruusalemma, mis on ülalasuv, kasutas ta sarnast keelt. Ta ütleb, et see teine Jeruusalemm on kõikide nende ema, kes on õigeks mõistetud usu kaudu. Siin ei saa olla kahtlust, et need kirjakohad kõnelevad pühast kristlikust kogudusest. Johannes tunnistab, et see uus Jeruusalemm ehk kogudus on valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja, kes ootab oma peigmehe ehk Kristuse saabumist. Rootsi kirikut palju mõjutanud piiskop Bo Giertzi sõnul on kirik ühelt poolt Kristuse mõrsja, keda Ta armastab ja kelle eest Ta hoolt kannab. Samas on see Tema tempel või linn, mille müürid ümbritsevad ja kaitsevad Tema armastatut, keda Johannes püüab kirjeldada.

Ei ole juhuslik, et ristitavad, leeriõnnistuse vastuvõtjad, aga ka pruudid oma pulmapeol riietatakse valgesse. See meenutab meile Johannesele antud nägemust suurest hulgast Jumala trooni ees valgetes rüüdes, kes tulevad suurest viletsusest ning on pesnud oma rüüd ja teinud need valgeks Talle veres (Ilm 7:14). Me ei saa kahelda selles, et Uue Jeruusalemma ilu väljendub õiguse rüüs ja õndsuse riietes, millega Jumal ise on oma rahvast riietanud.

Kui Johannes tunnistab, et ta kuulis valju häält troonilt hüüdvat, räägib ta troonist, mida ta oli näinud oma nägemuse alguses ja millele ta viitas mitmel korral. Sõnum, mida talle antakse näha ja kuulda, lähtub otse Jumalalt, mis kinnitab selle tõepärasust. Sellele toetudes võib kannatav ja tagakiustatud kogudus rajada oma lootuse tulevasele ja paremale ajale. „Ja ma kuulsin valju häält troonilt hüüdvat: „Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama.““

Jumala telk on ajutine eluase, mida on võimalik liigutada ühest kohast teise ja mida on kasutanud inimesed, kes ei plaani jääda ühte kohta elama või peatuma pikemaks ajaks. Esmapilgul tundub see pisut võõristav, kui sellist sõna kasutatakse seoses Johannese nägemusega pühadest, kes viibivad Jumala ligiolus igavesti. Kuid Johannes ja tema lugejad olid tuttavad Vanatestamentliku ajaga: Iisraeli kõrberännaku ajal andis Jumal oma rahvale nähtava tunnistuse oma armulikust ligiolust kogudusetelgi ja tunnistuslaeka näol. See Jumala telk oli olnud taevas, aga nüüd sai see nähtavaks Jumala kohalolu märgiks maa peal, oma rahva keskel. See telkhoone viitab sellele, et uues taevas ja uuel maal asub Jumal oma rahva keskel erilisel moel.

Jumala ligiolu oma rahva keskel on teatud mõttes võrreldav selle erilise viisiga, kuidas Jumal ilmutas oma ligiolu Iisraeli lastele, kui nad olid teekonnal kõrbes. Teel tõotatud maale nägid nad, kuidas Jumala telgi ja selles asuva seaduselaeka kohal seisis päeval pilvesammas ja öösel tulesammas. Otsekui soovides rõhutada seda, et Jumala telk asub inimeste juures, kuuleb Johannes häält ütlemas: „Vaata, Jumala telk on inimeste juures,“ mis tähendab, et Ta elab selles telgis oma ligiolu ja väega nende keskel. Sel juhul ei käi Jumala lapsed ehk lunastatud enam usus, vaid nägemises. Nende ees on kindel tunnistus Jumala kohalolust nende keskel – nii nagu Iisraeli rahval oli kogudusetelgi näol tunnistus Jumala ligiolust.

Koguduse vaenlaste põhjustatud kannatuste tõttu võisid kristlased algkoguduse ajastul mõelda, et Jumal on nad unustanud ja maailm on nüüd saatana meelevallas. Selle nägemuse kaudu antud toetuse eesmärk oli neid kinnitada, et Jumal valitseb jätkuvalt maailma kulgu ja nad saavad ühel päeval näha seda, mida nad praegu saavad vaid uskuda. Aga kuidas siis mõista Ilmutusraamatu sõnu: „Ning nemad saavad tema rahvaiks“? Kui Johannes läkitas selle ilmutuse sõnad kogudusele, olid nad juba Jumala rahvas. Oma esimeses kirjas selgitab Johannes seda sõnadega: „Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ja veel ei ole saanud avalikuks, kes me ükskord oleme.“ (1Jh 3:2) Siis saab kõigile avalikuks, et usklikud on tõesti Jumala perekonna liikmed. Ka apostel Paulus avaldab sarnast lootust, kui ta räägib kohtumõistmise päevast, mil kogu loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist.

Hääl ütles: „Jumal ise on nende juures nende Jumalaks.“ Jumal võib tunduda meist kaugel, kui viibime kannatustes või katsumustes. Olen iseenda jaoks rasketel hetkedel sel aastal kasutanud korduvalt lihtsat Jeesus-palvet: „Issand Jeesus Kristus, Elava Jumala Poeg, halasta minu peale!“ Me oleme kutsutud koguduste ja kristlastena tegutsema rahutus maailmas kristliku vähemusena sekulaarses ehk ilmalikustunud ühiskonnas. Meil on usuvabadus ja me saame teha rahulikult oma tööd, aga paljudes kohtades maailmas see nii ei ole. Ühes rünnakulaines, mis tabas hiljuti kolme kogukonda Etioopias Oromia piirkonnas, kaotas elu üle 60 kristlase. Viis neist olid lapsed. Etioopias, Nigeerias ja mujal maailmas rünnatakse usklikke nende usu pärast nädalast nädalasse. Sellistes olukordades tundub, nagu oleks Jumal oma rahva hüljanud. Paljud usukannatajad on läinud surma, olles oma südames kindlad, et nad saavad peatselt oma Issandat näha sellisena, nagu Ta on – palgest palgesse –, ja et Ta ütleb neile: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!“ (Mt 25:34)

Tagakiusatud kirik on samuti meie oma perekond. Kui neid rünnatakse, peaksime olema esimesed, kes leinavad, esimesed, kes palvetavad, ja esimesed, kes võtavad sõna.

Hääl ütleb veel: „Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.” Nüüd on selge, et Jumal on tõesti oma rahva Issand, kes armastab neid ja hoolib nendest ning on läbi kõikide aegade soovinud ja kavandanud nende päästmist. Enam ei ole põhjust kurvastada, sest ka surm on võidetud, nagu kirjutab apostel Paulus: „Viimse vaenlasena kõrvaldatakse surm.“ (1Kor 15:26) Inimese lunastuslugu sai alguse kohe pärast seda, kui inimene langes pattu, tuues maailma surma. Nüüd saab see lõpule viidud, kui surm ise lakkab olemast – vähemalt Jumala laste puhul. Johannes on oma evangeeliumis talletanud julgustuse, mille Jeesus andis oma jüngritele samal ööl, mil Ta ära anti: „...Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, teie nutate ja kaeblete, aga maailm on rõõmus. Teid kurvastatakse, kuid teie kurbus muutub rõõmuks.“ (Jn 16:20) Nüüd, selles nägemuses, näeb Johannes selle tõotuse lõplikku ja täielikku täitumist. Leinamist ega kisendamist ning valu ei ole enam.

Kristlaskonna ühises apostlikus usutunnistuses me tunnistame: „Mina usun üht, püha, üleilmset ja apostlikku kirikut.“ Jumal ise on „Iisraeli Püha“. Juba Vanas Testamendis nimetatakse õigeid sageli pühadeks. Uues Testamendis on pühad need, kes saavad osa Kristuse, Jumala Poja pühadusest, kes sai kõiges meie sarnaseks, ja siiski ilma patuta. Usutunnistus räägib ka ihulise surnute ülestõusmisest ja igavesest elust. Pühad inimesed, keda täna meenutame, on meile usu ja armastuse eeskujudeks. Nad ei ole surnud, vaid elavad igavesti Jumala juures taevas. Kristus, kellel on meelevald nii taevas kui ka maa peal, on nii nähtava ehk maapealse võitleva kiriku (maise Jeruusalemma) kui ka taevase Jeruusalemma ehk võidutseva kiriku Issand. Uskudes ja tunnistades Tema elavakstegevat Sõna ning saades osa Tema ristimisest ja armulauast, ei ole surmal meie üle meelevalda. Jumala telk on Kristuses meie seas, Tema asub meie juurde elama ning meie saame Tema rahvaks ja Jumal ise on meie juures meie Jumalaks.

+ Anti Toplaan