Saarlased Saarde kiriku käärkambris Foto A. Toplaan
Kuressaare Laurentiuse koguduse diakooniatöö vabatahtlikud võtsid isadepäeva eel ette ühise reisi Saare- Lääne piiskopkonna piiridele ja tutvusid nii Saarde koguduse kui Mõisaküla linna ja koguduse eluga.
Saarde kirikus tervitas ülemere külalisi koguduse õpetaja Arvet Ollino, kes oli selleks puhuks kütnud soojaks kiriku käärkambri, kuhu on peamiselt koondunud koguduse sügistalvine tegevus. Pärast ühist palvust, mida saatis kitarril ühislauludega Tiina Janno, rääkis koguduse hingekarjane kogukonna elust, mida ta teenib koos oma abikaasa Kristiga. Kuigi õpetaja nimetas seda tavalise maakoguduse eluks, tundus külalistele, et selle paigas tehakse erilist tööd mis võiks olla eeskujuks igale teiselegi kogudusele.
Kohapeal lähtutakse loomulikest ja elust enesest võrsuvatest murekohtadest mis puudutavad inimeste baasvajadusi, nagu toimetulek, vaimulik tugi aga ka põhimõte, et kedagi ei tohiks jätta tema mures üksi. Nii on kogudus leidnud tee nendegi juurde, keda on elus tabanud erinevad mured ja kaotused. Kogetud on nii ihulikke kui vaimulikke tervenemisi kui seistud olukorra ees, kus on tulnud leppida Jumala tahtega.
Koguduse erilise tähelepanu all on kogukonna lapsed ja pered, kelle hulgas on ka erivajadusega lapsi, kes osalevad koos oma peredega igapäevastes koguduse erinevates tegevustes. Koguduse tuumikuks ja eestpalvetajateks on 4-5 pealtnäha päris tavalist inimest, kuid töö mida sellest paigas tehakse on väga suur. Näiteks jagatakse koguduse initsiatiivil ja toel piisrkonna Coopi kaupluste abiga, peredele, kes igapäevast ots-otsaga toime ei tule, iganädalasest sadu toidu abipakke. Seda tööd tehakse hommikust hiisõhtuni üksnes väheste vabatahtlike abiga.
Töö juurde kuulub ka kirikus kaugemate külade inimestega ühenduse pidamine, nende kirikusse ja kirikust koju toomine ja viimine. Koguduse majas peetakse teise ringi poodi ja hoitakse abivajajatele ja kriisiolukordadeks piisavat toiduvaru Kõige seda tehakse piiratud vahenditega, otsides toetust ja abi partnerkogudustelt mitmetest riikidest nagu Soomest Norrast ja USA-st. Kõige viimasena on loodud sidemed kogudustega uuel mandril. Koguduse aktiiv osaleb teiste hulgas Misjon 112 programmis, mille viimane kohtumine lõppes Isadepäeva nädalavahetuse eel Talu laagrikeskuses.
Mõisaküla kogudust, mis asub Lõuna Eesti piiskopkonna piirides ja on üks kolmest luterlikust kogudusest, mis tegutseb Mulgi valla territooriumil on väike, aga samuti kokkuhoidev kogukond.
Kohaliku söögimaja ees, kus hiljuti lõunatasid ka Eesti ja Läti presidendid, tervitas meid kõlavahäälne Mõisaküla Muuseumi juhataja ja oma kodukoha patrioot Anu Laarmann. Pärast korralikku kõhutäit "Siliina" nime kandvas söögikohas, juhatas muuseumi hing Anu meid mööda Mõisaküla linna peamist maanteed, selle ajalooliste keskuse juurde.
Mõisaküla on sündinud tänu raudteele. Abja mõisa soistele ääremaadele kerkinud asula sai alguse aastatel 1895–1896, kui rajati Pärnu–Mõisaküla–Viljandi ja Valga–Ruhja–Pärnu kitsarööpmeliste raudteede sõlmpunkt.
Juba 1899. aastal renditi esimesed elamukrundid ning alustati raudteetöökodade ehitamist. Aastal 1900 käivitus vedurite ja vagunite remonditehas. Lisaks sai linnast oluline linatööstuse keskus. Kiiresti kasvav asula sai 1920. aastal aleviks.
Mõisaküla sai linnaõigused 1. mail 1938. Enne Teist maailmasõda oli tegu jõuka ja eduka tööstuslinnaga, kus 1939. aastal elas ligi 2750 inimest, ehitati uhkeid juugendstiilis hooneid ning tegutses korraga tervelt kuus kooli.
Teise maailmasõja käigus 1944. aasta sügisel sai linn rängalt kannatada – taganevad väed süütasid ja hävitasid suure osa kesklinnast, raudteetehase ja linavabriku.
Nõukogude ajal tööstus küll taastati, kuid kitsarööpmeline raudtee sulgeti lõplikult 1975. aastal. Kuigi 1980. aastatel ehitati asemele laiarööpmeline raudtee (Tallinn-Riia liin), lõppes reisirongiliiklus pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1996. aastal ning kaubarongid lõpetasid sõidu aastal 2000.
Luterlik kogudus asutati Mõisakülas 1926. aastal. Tuntud arhitekt Alar Kotli projekteeris linnale ülimalt omanäolise puitkiriku, mis ühendas funktsionalistlikud lintaknad ja heimatstiilis väikeruudulised raamid. Kiriku nurgakivi pandi 1933. aastal ja pühitsemine toimus madlipäeval, 22. juulil 1934 – selle järgi sai pühakoda nimeks Maarja-Magdaleena. Kiriku tarbeks telliti kunstnik Richard Kivitilt ligi 3-meetrine altarimaal "Jeesus päästab Peetruse".
30. aprillil 1983. aastal tabas kirikut tragöödia, kui kohalik süütaja hoone põlema pani. Unikaalne puitkirik põles peaaegu maatasa, varemed tuli lammutada. Tulest suudeti imekombel päästa vaid kiriku tornirist ja kuulus altarimaal, mida oli enne põlengut hakatud restaureerima ja mis ei asunud tol hetkel kirikus.
Neli aastat pärast Eesti taasiseseisvumist, 30. septembril 1995, pandi kirikule uuesti nurgakivi. Kirik otsustati üles ehitada algse Kotli projekti välise koopiana, kuid puidu asemel laoti müürid seekord tulekindlatest kividest. Aastate jooksul sai hoone katuse alla, taastati käärkamber ning 2011. aastal paigaldati torni uued kellad. Hiljuti tähistas taastatud pühakoda oma 90. aastapäeva.
Saarlastele oli Mõisaküla koguduse liikmed pannud valmis kohvilaua ja rääkisid piirialal asuva koguduse tegevusest. Kauni ja hästi kõlava kiriku juures käib koos väike kogudus, mida teenib Saarde koguduse õpetaja Arvet Ollino ja diakon Egert Nikolajevski, kes pidas kirikus ka ühise palvuse.
Kuressaare diakooniatöö vabatahtlikud külastasid õhtuhämaruses ka Lätis asuvat Ruhja (lätikeelse nimega Rūjiena) väikelinna Põhja-Lätis Valmiera piirkonnas, mis asub Eesti piirist vaid umbes 15 kilomeetri kaugusel. Koduteele naastes oli saarlastel palju muljeid mida omavahel jagada ja tänulikku meelt koosveedetud ühisest teekonnast.
Mõisaküla kirik õhtupäikese valguses Foto: A.Toplaan
Saarde kirikus tervitas ülemere külalisi koguduse õpetaja Arvet Ollino, kes oli selleks puhuks kütnud soojaks kiriku käärkambri, kuhu on peamiselt koondunud koguduse sügistalvine tegevus. Pärast ühist palvust, mida saatis kitarril ühislauludega Tiina Janno, rääkis koguduse hingekarjane kogukonna elust, mida ta teenib koos oma abikaasa Kristiga. Kuigi õpetaja nimetas seda tavalise maakoguduse eluks, tundus külalistele, et selle paigas tehakse erilist tööd mis võiks olla eeskujuks igale teiselegi kogudusele.
Kohapeal lähtutakse loomulikest ja elust enesest võrsuvatest murekohtadest mis puudutavad inimeste baasvajadusi, nagu toimetulek, vaimulik tugi aga ka põhimõte, et kedagi ei tohiks jätta tema mures üksi. Nii on kogudus leidnud tee nendegi juurde, keda on elus tabanud erinevad mured ja kaotused. Kogetud on nii ihulikke kui vaimulikke tervenemisi kui seistud olukorra ees, kus on tulnud leppida Jumala tahtega.
Koguduse erilise tähelepanu all on kogukonna lapsed ja pered, kelle hulgas on ka erivajadusega lapsi, kes osalevad koos oma peredega igapäevastes koguduse erinevates tegevustes. Koguduse tuumikuks ja eestpalvetajateks on 4-5 pealtnäha päris tavalist inimest, kuid töö mida sellest paigas tehakse on väga suur. Näiteks jagatakse koguduse initsiatiivil ja toel piisrkonna Coopi kaupluste abiga, peredele, kes igapäevast ots-otsaga toime ei tule, iganädalasest sadu toidu abipakke. Seda tööd tehakse hommikust hiisõhtuni üksnes väheste vabatahtlike abiga.
Töö juurde kuulub ka kirikus kaugemate külade inimestega ühenduse pidamine, nende kirikusse ja kirikust koju toomine ja viimine. Koguduse majas peetakse teise ringi poodi ja hoitakse abivajajatele ja kriisiolukordadeks piisavat toiduvaru Kõige seda tehakse piiratud vahenditega, otsides toetust ja abi partnerkogudustelt mitmetest riikidest nagu Soomest Norrast ja USA-st. Kõige viimasena on loodud sidemed kogudustega uuel mandril. Koguduse aktiiv osaleb teiste hulgas Misjon 112 programmis, mille viimane kohtumine lõppes Isadepäeva nädalavahetuse eel Talu laagrikeskuses.
Mõisaküla kogudust, mis asub Lõuna Eesti piiskopkonna piirides ja on üks kolmest luterlikust kogudusest, mis tegutseb Mulgi valla territooriumil on väike, aga samuti kokkuhoidev kogukond.
Kohaliku söögimaja ees, kus hiljuti lõunatasid ka Eesti ja Läti presidendid, tervitas meid kõlavahäälne Mõisaküla Muuseumi juhataja ja oma kodukoha patrioot Anu Laarmann. Pärast korralikku kõhutäit "Siliina" nime kandvas söögikohas, juhatas muuseumi hing Anu meid mööda Mõisaküla linna peamist maanteed, selle ajalooliste keskuse juurde.
Mõisaküla on sündinud tänu raudteele. Abja mõisa soistele ääremaadele kerkinud asula sai alguse aastatel 1895–1896, kui rajati Pärnu–Mõisaküla–Viljandi ja Valga–Ruhja–Pärnu kitsarööpmeliste raudteede sõlmpunkt.
Juba 1899. aastal renditi esimesed elamukrundid ning alustati raudteetöökodade ehitamist. Aastal 1900 käivitus vedurite ja vagunite remonditehas. Lisaks sai linnast oluline linatööstuse keskus. Kiiresti kasvav asula sai 1920. aastal aleviks.
Mõisaküla sai linnaõigused 1. mail 1938. Enne Teist maailmasõda oli tegu jõuka ja eduka tööstuslinnaga, kus 1939. aastal elas ligi 2750 inimest, ehitati uhkeid juugendstiilis hooneid ning tegutses korraga tervelt kuus kooli.
Teise maailmasõja käigus 1944. aasta sügisel sai linn rängalt kannatada – taganevad väed süütasid ja hävitasid suure osa kesklinnast, raudteetehase ja linavabriku.
Nõukogude ajal tööstus küll taastati, kuid kitsarööpmeline raudtee sulgeti lõplikult 1975. aastal. Kuigi 1980. aastatel ehitati asemele laiarööpmeline raudtee (Tallinn-Riia liin), lõppes reisirongiliiklus pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1996. aastal ning kaubarongid lõpetasid sõidu aastal 2000.
Luterlik kogudus asutati Mõisakülas 1926. aastal. Tuntud arhitekt Alar Kotli projekteeris linnale ülimalt omanäolise puitkiriku, mis ühendas funktsionalistlikud lintaknad ja heimatstiilis väikeruudulised raamid. Kiriku nurgakivi pandi 1933. aastal ja pühitsemine toimus madlipäeval, 22. juulil 1934 – selle järgi sai pühakoda nimeks Maarja-Magdaleena. Kiriku tarbeks telliti kunstnik Richard Kivitilt ligi 3-meetrine altarimaal "Jeesus päästab Peetruse".
30. aprillil 1983. aastal tabas kirikut tragöödia, kui kohalik süütaja hoone põlema pani. Unikaalne puitkirik põles peaaegu maatasa, varemed tuli lammutada. Tulest suudeti imekombel päästa vaid kiriku tornirist ja kuulus altarimaal, mida oli enne põlengut hakatud restaureerima ja mis ei asunud tol hetkel kirikus.
Neli aastat pärast Eesti taasiseseisvumist, 30. septembril 1995, pandi kirikule uuesti nurgakivi. Kirik otsustati üles ehitada algse Kotli projekti välise koopiana, kuid puidu asemel laoti müürid seekord tulekindlatest kividest. Aastate jooksul sai hoone katuse alla, taastati käärkamber ning 2011. aastal paigaldati torni uued kellad. Hiljuti tähistas taastatud pühakoda oma 90. aastapäeva.
Saarlastele oli Mõisaküla koguduse liikmed pannud valmis kohvilaua ja rääkisid piirialal asuva koguduse tegevusest. Kauni ja hästi kõlava kiriku juures käib koos väike kogudus, mida teenib Saarde koguduse õpetaja Arvet Ollino ja diakon Egert Nikolajevski, kes pidas kirikus ka ühise palvuse.
Kuressaare diakooniatöö vabatahtlikud külastasid õhtuhämaruses ka Lätis asuvat Ruhja (lätikeelse nimega Rūjiena) väikelinna Põhja-Lätis Valmiera piirkonnas, mis asub Eesti piirist vaid umbes 15 kilomeetri kaugusel. Koduteele naastes oli saarlastel palju muljeid mida omavahel jagada ja tänulikku meelt koosveedetud ühisest teekonnast.
Mõisaküla kirik õhtupäikese valguses Foto: A.Toplaan