Johannes Kuldsuu mosaiik Hagia Sophias                           Foto: Vikipeedia

Jutus: 1 Tm 2: 1-4

Täna tähistame isadepäeva. See on päev, mil mõtleme tänutundega oma isadele, vanaisadele ja kõigile meestele, kes on kandnud vastutust perekonna eest. Meenutame neid, kes on meid kasvatanud, õpetanud, kaitsnud ja armastanud. Mõtleme ka neile isadele, keda enam meie keskel ei ole, kuid kelle sõnad, eeskuju ja palved elavad meie südames edasi.

Isaks olemine on suur ülesanne. Isa peab hoolitsema oma perekonna eest, kandma vastutust ja olema lastele eeskujuks. Kuid millal on isa oma perekonna jaoks kõige tugevam? Kas siis, kui ta teenib hästi, ehitab maja, lahendab kõik probleemid või oskab igas olukorras õigeid vastuseid anda?

Kõik need asjad võivad olla olulised. Kuid kristliku usu seisukohalt on isal veel üks ülesanne, mida ei saa millegagi asendada: palvetamine oma perekonna eest. Isa võib olla tugev oma kätega, kuid tema kõige sügavam tugevus avaldub siis, kui ta toob oma pere Jumala ette.

Paulus kirjutab Timoteosele: „Ma kutsun nüüd üles, et tehtaks anumisi, palveid, eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest.”

Paulus nimetab siin nelja palvevormi. Anumises toome Jumala ette oma vajadused ja palume Tema abi. Palve on inimese pöördumine Jumala poole. Eestpalves kanname Jumala ette teiste inimeste mured ja vajadused. Tänupalves väljendame aga tänulikkust kõige hea eest, mida oleme Jumalalt saanud.

Need neli palvevormi näitavad, kui mitmekesine on palveelu. Palve ei tähenda üksnes enda vajaduste esitamist, vaid elamist osaduses Jumalaga kõigis eluolukordades.

Tänu kuulub lahutamatult kristliku palve juurde. Paulus kirjutab filiplastel: „Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises.” (Fl 4:6)

Eriti oluline on tähele panna, et Paulus kutsub palvetama kõigi inimeste eest. Iga inimene, kes on loodud Jumala näo järgi, on Jumalale armas. Mõni salm hiljem ütleb apostel, et Jumala tahe on, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele.

Isadepäeva puhul sobib siinkohal meenutada ka kirikuisade mõtteid palvetamise kohta.

Neljandal sajandil elanud Johannes Kuldsuu õpetab, et kui inimene palvetab kellegi eest, on tal raske teda vihata. Palve muudab palvetaja enda südant ning kasvatab armastust ka nende vastu, kellega suhted on keerulised. Kristlased palvetasid isegi oma tagakiusajate eest.

See on oluline meeldetuletus meile kõigile: kui me palvetame kellegi eest, ei saa me samal ajal soovida talle kurja. Eestpalve ei muuda üksnes teist inimest, vaid kujundab ka meie enda südant.

Teine varakristlik teoloog Origenes pööras tähelepanu Pauluse nimetatud neljale palvevormile. Tema arvates ei ole need lihtsalt üksteisega sarnased sõnad, vaid kirjeldavad palve erinevaid tahke. Ta meenutab Moosest, kes palus Jumalat oma patustanud rahva eest, ning Stefanost, kes palvetas oma tagakiusajate eest. Nii näeme, et eestpalve tähendab teiste inimeste kandmist Jumala ette ka siis, kui nad ise seda ei oska või ei taha teha.

Paulus kutsub palvetama ka valitsejate ja võimukandjate eest. See oli tähelepanuväärne üleskutse ajal, mil Rooma riik kristlasi taga kiusas. Ometi ei seadnud Paulus palvetamise tingimuseks seda, et valitsejad oleksid head või kristlaste suhtes sõbralikud.

Neljandal sajandil elanud kirikuisa Theodoretus Kürosest rõhutab, et valitsejate eest ei tule palvetada üksnes selleks, et kristlastel oleks rahulik elu, vaid ka selleks, et võimukandjad ise õpiksid tundma tõde ja pöörduksid Jumala poole.

Paulus selgitab, et palvetamise eesmärk on, et võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses. Avalik võim aitab hoida ühiskonnas korda ning loob tingimused rahulikuks eluks. Seepärast on kristlaste ülesanne palvetada ka oma riigi ja selle juhtide eest.

Sarnase üleskutse leiame juba Jeremija raamatust: „Ja taotlege selle linna heaolu, kuhu ma olen lasknud teid viia, ja paluge selleks Issandat; sest selle hea põli on teie hea põli.” (Jr 29:7)

Nii on palve riigi ja valitsejate eest olnud osa kristlikust jumalateenistusest läbi sajandite.

Paulus annab meile aga veelgi sügavama põhjuse palvetamiseks: „See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele.”

Mõnikord võib meid tabada kahtlus, kas Jumal üldse kuuleb meie palveid või kas Ta on neist huvitatud. Sellistel hetkedel tuleb toetuda Jumala sõnale. Piibel julgustab meid palvetama ja kinnitab, et Jumal kuuleb meid hea meelega. Me ei pea muretsema selle pärast, kas oskame palvetada õigesti või kas meie sõnad on piisavalt ilusad. Oluline on usaldada Jumalat ja tuua Tema ette nii enda kui ka teiste inimeste vajadused.

Paulus nimetab Jumalat meie Päästjaks. Jumal, kes on kõik loonud, tahab ka oma loodud inimesi päästa. Sellepärast kuulutame evangeeliumi – mitte selleks, et ajada oma asja või koguda endale järgijaid, vaid selleks, et inimesed jõuaksid tõe tundmisele ja leiaksid tee Jumala juurde.

Jumala päästet võib võrrelda ka söömaajaga, kuhu kõik on kutsutud. Jumal on laua katnud ja kutsub inimesi enda juurde.

Eile, kui meie koguduse Alfa kursuse osalised Püha kiriku juures väljasõidul kokku said, valmistasid nad ise ühiselt süüa. Kuna kõik ei mahtunud korraga kööki, said mõned osalejad võimaluse jalutada ja värsket õhku hingata. Huvitaval kombel jõudsid kõik tagasi just siis, kui laud oli kaetud ja toit valmis. Kõlas kutse: „Tulge nüüd, laud on kaetud ja kõik on juba valmis!”

Piibel kasutab Jumala päästest rääkides sageli just söömaaja pilti. Ilmutusraamatus öeldakse: „Õndsad on need, kes on kutsutud Talle pulmasöömaajale.” (Ilm 19:9)

Alfa kursuse väljasõidul jagasid mitmed osalejad, et nad mõistavad nüüd Jumala plaani oma elus paremini. Tõe tundmine tähendabki Jumala päästeplaani mõistmist, Jeesuse tundmist ja tunnistamist Kristusena ning Tema vastuvõtmist oma Päästjana.

Eile kogetust jäi mulle veel üks oluline mõte. Meie südame muudab teiste, eriti oma laste suhtes pehmeks ja armastavaks see, kui oleme ise kogenud Jumala armu. Kui oleme lasknud Jumalal oma südant puudutada, tunnistanud oma eksimusi ja võtnud vastu uue elu Kristuses, oskame ka teistele rohkem armu anda.

Mitmed isad on kirjeldanud, kuidas nad on esimest korda oma vastsündinud last süles hoidnud, teda mähkinud või toitmisel abistanud. See on hetk, mis muudab meest. Ta hakkab mõistma, et tema ülesanne pole enam mõelda ainult iseendale, vaid seada lapse ja ema vajadused enda omadest ettepoole.

Tänasel isadepäeval väärivad tänu ka kasuisad, ristiisad, vanaisad ja kõik mehed, kes on võtnud kellegi teise lapse eest hoolitsemise oma südameasjaks.

Samas ei ole isadepäev kõigile ühesugune rõõmupäev. Paljudel tuleb süüdata küünal oma isa haual. Mõni tunneb igatsust isa läheduse ja heade suhete järele, mida tal pole kunagi olnud. Ometi on meil kõigil põhjust tänada – ilma isata poleks meid endidki.

Ja lõpuks on meil põhjust tänada oma Taevast Isa, kes on meid armastanud nii palju, et on saatnud oma ainusündinud Poja meie pärast inimeseks saama ja meie eest elu andma.

Täna saame Tema armastusest osa pühal armulaual. Seal kohtuvad nähtav ja nähtamatu kirik, võitlev ja võidutsev kogudus. Me tuleme ühe laua juurde, mille Kristus ise on katnud. Tema kutsub meid enda juurde ja annab meile osa oma armust.

Nõnda nagu maine isa püüab hoolitseda oma laste eest, hoolitseb meie Taevane Isa meie kõigi eest. Tema kutsub meid palvetama oma lähedaste, oma laste, oma koguduse, oma rahva ja kõigi inimeste eest.

Palvetagem siis üksteise eest, kandkem oma lähedasi Jumala ette ning olgem tänulikud kõige hea eest, mida oleme saanud. Sest palves ei kanna me üksnes teiste inimeste muresid Jumala ette, vaid õpime ka ise rohkem armastama.

Jumal, meie Taevane Isa, tahab, et kõik inimesed pääseksid ja jõuaksid Tema juurde. Tema kutse on endiselt kehtiv: laud on kaetud ja kõik on valmis.

+ Anti Toplaan