Jutlus Nõva kirikus pühapäeval, mille teemaks "Meie ligimene"

Ja istudes aardekirstu vastas, vaatas Jeesus, kuidas rahvahulk paneb raha aardekirstu. Ja paljud rikkad panid palju. Ja üks vaene lesknaine tuli ja pani kaks leptonit, see on ühe veeringu. Ja kutsudes oma jüngrid enese juurde, ütles Jeesus neile: „Tõesti, ma ütlen teile, see vaene lesknaine pani rohkem kui kõik, kes panevad aardekirstu, sest nemad panid oma küllusest, tema pani aga kehvusest kõik, mis tal oli, kogu oma elatise.”   Mk 12: 41-44

Jeruusalemma templis asus aardekirst altari lähedal. Sinna ohverdatud ande kasutati algselt templi ülalpidamiseks ja hilisemal ajal ka puudust kannatajate aitamiseks. Tulles templisse, annetasid inimesed aardekirstu raha, igaüks vastavalt oma võimalustele.

Jeesus nägi, et rikkad annetasid palju aga nende rikkuse kõrval pööras ta jüngrite tähelepanu vaese lesknaise paarile leptonile. Meie annetuste puhul on tegemist Jumala teenimise viisiga, kas see väljendub siis pühakoja ülalpidamises või ligimese aitamises.

Jeesus õpetab, et selle juures on oluline inimese südame hoiak ja mitte see, kui suure või väikese summa inimene annetab. Toodud ohver kõneleb annetaja Jumalale suunatust austusest ja armastuse osutamisest. Jeesus ei tõsta esile omaaegseid varakaid inimesi, kelle märkimisväärseid ande hindasid kindlasti preestrid ja rahvavanemad aga küllap ka paljud teised. Vaese laskaine veeringuid ei pandud eelmistega võrreldes ilmselt tähelegi. Ometi kõneles see väga palju tema südame olukorrast. Rikkad annetasid oma rikkusest palju, aga see oli tühine osa nende omandist, kuid vaene lesknaine annetas kogu oma ülalpidamise.

Kui esimese, Kuressaares ehitatud ja 100 aastaseks saanud metodisti kiriku taastamiseks koguti annetusi, vastasid koguduse vanema sõnul jõukad, et neil ei ole parasjagu selleks vaba raha, aga lõpuks taastasid hoone tavalised inimesed nagu meist igaüks, kas oma säästudest, palgast või pensionist.

Jumalale, kelle meelevallas on kogu maailm, on paar kuldmünti nagu liiv rannal või sipelgad pesas, kuna neid on tema silmis palju ja puudust ei ole. Seevastu inimesed mõõdavad rahaga oma võimalusi. Jumala jaoks ei ole ajalike asjade alusel hinnangute andmine oluline, kuna tema huvitub inimese südamest, ehk olemusest. Võime siinkohal endilt küsida, mille alusel meie hindame oma mõttes teisi inimesi ja kas need hinnangud on õiglased?

Kui mõelda igapäevastele uudistele, on see osa mis peamiselt inimeste tähelepanu pälvib, elukalliduse kasv ja toimetulek. Kui me laseme sellel mõjutada oma sisemist rahu ja hakkame liigselt muretsema enda toimetuleku pärast, liigub ka meie tähelepanu suuresti välistele asjadele.

Ühes hiljutises vestlusringis, kus osales ka peapiiskop rääkis kirikujuht oma kogemustest India kogudustest, mille inimesed on kordades vaesemad kui meie, aga kelle valmisolek tuua suuri ohvreid oma kodukoguduse kaudu ühe või teise puuduse leevandamiseks, annab mõneski osas meile silmad ette.

Need, kes on elanud oma teadlikku elu üle 30 aasta tagasi nõukogude ajal mäletavad, et toona poest eriti midagi osta ei olnud, kuid inimeste leidlikkus ja loomulikud inimeste vahelised suhted, aitasid ikka toime tulla. Võib- olla just see, et inimestel ei olnud reeglina palju vara hinge taga, aitas neil olla ka sisemiselt vabamad. Nüüd, mil ollakse kordades jõukamad ja maailm on igaühele valla, tundub muretsemist olevat rohkem, kuna paljudel tuleb maksta võetud laene ja hoolitseda oma töökoha säilimise eest.

Teiselt poolt on inimeste heaolu asetanud meid nagu mingisse mugavustsooni, kust on väga keeruline välja tulla. Ootamatud olukorrad või ka kriisid, panevad meid pöörama oma pilgud Jumalale ja avavad südame ka ligimese suhtes. Jumal ei anna meile andeks mitte ainult meie eksimusi ja patte, mis on andidest suurim, vaid ta annab meile ka kõige muud, mida me eluks vajame.

Kui Juhan Pillapart kikis Nõva kirikule aastal 1891 tornikella, lasi ta selleel kirjutada Jeesuse sõnad: „Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.“ (Lk 15,10) Sellega soovis toonane kiriku toetaja oma heateo asemel rõhutada Jumala armu ja meeleparanduse olulisust iga inimese elus. Nõva kirik võib küll olla kogu mandrieesti väikseim, kuid sellest lähtuv sõnum võib olla nagu sinepiiva, millest sirguv taim kasvab suureks puuks terves kirikus.

Kirikuhoone ja selles nähtavad esemed, nagu ka koguduse heaks tehtavad annetused on selle kaudu tehtava evangeeliumi kuulutamise ja armuvahendite teenistuses meie oma kaasaegsete inimeste heaks.

Heaoluühiskonnas on inimese toimetulek rohkem tema enda õlgadel, aga mitte väga kauges minevikus sõltusime rohkem ka üksteisese aitamisest. Mõnikord meie usk ja usaldus Jumalalt saadavale abile, kes kasutab selleks ka teisi inimesi, ununeb, kuna me loodame liigselt enda jõule ja võimalustele. Liiga kaua omaenda mullis elades võime ootamatu olukorra saabudes olla haavatavamad kui inimesed, kes on rohkem harjunud elama sagedasti korduvate kriiside keskel ja nendega kohanema.

Nii ei saa me siis asju ja olukordi hinnata pealiskaudselt ja välispidiselt. Me ei tohiks ka arvata, et meie teenime Jumalat paremini kui keegi teine, kelle tegevust me ei ole ise märganud. Looja on kinkinud meile nii loomu kui armuande ja me saame neid kasutades tuua au Talle. Kui 1990 aastate ettevõtjalt küsiti ühes hiljutises raadiosaates, mida ta sooviks sellest ajastust tuua üle tänasesse päeva ütles ta, et selleks on siirus ja sõbralikkus. Ühe presidendi roosiaias 20. augusti vastuvõtul osaleja sõnul on meie inimesed muutunud liiga enesekindlaks ja uhkeks.

Soome Õigeusu kiriku peapiiskop Leo kirjutas oma viimases artiklis ajalehes „Kotimaa“, et teda kui idakristlast kõnetab ilmutusraamatu sõnum (2:17) kus Kristus annab igaühele valge kivi, kuhu on kirjutatud uus nimi, mida ei tea keegi teine kui üksnes selle saaja. See uus nimi sümboliseerib tema sõnul inimese ainulaadsust ja tema isiklikku ja erilist suhet Jumalaga.

Jeesus kiidab vaest lesknaist, kes annab endast rohkem kui kõik teised, kelle ohvri suurust võis hinnata vaid välispidiselt. Naine annab ära kogu oma elatise, usaldades ennast ja oma elu Jumala kätte. Tänapäeval võtavad paljud inimesed ette palverännakuid, mis ei ole alati niivõrd seotud usuliste eesmärkide, kui eneseotsingute ja kiirest elutempost aja mahavõtmisega. Sellel teekonna olijad on öelnud, et igapäevased vajadused kahanevad sellisel teekonnal miinimumini. Vajalik on vaid vesi, söök, koht kus magada ja kuivad riided. Mõned palverändurid seavad end koguni olukorda, kus nad põhimõtteliselt ei osta ise ka toitu, vaid seavad end olukorda, kus söömine sõltub teel kohatud inimeste heast tahtest või näilisest juhusest.. Viimane on küll äärmuslik näide, kuid ka väga paljud juudid asuvad lehtmajapühade paiku elama mugavate eluasemete asemel õue, sinna ajutiselt rajatud lehtmajadesse, mille hõredast katusest paistavad peakohal tähed, et meenutada ühe nädal jooksul aastas oma esiisade rännakut kõrbes, kus nad kõiges sõltusid Jumalast.

Lugesin ühte vana uudist kui 2021 aasta alguses üllatas Nõva kogudust Tallinna Munitsipaalpolitsei annetus Nõva kiriku altarimaali restaureerimiseks. Kui varem oldi annetanud loomade varjupaigale, vähiravifondile ja aidatud ühte Lõuna-Eesti suurperet, siis toona otsustati toetada mõnd läbi aegade püsivat kultuuriväärtust. Valikut annetuse saaja osas aitas teha see, et Nõva kiriku vitraažide restaureerimine sai muinsuskaitsepreemia. Nii Nõva kui ka teised kirikud on suuresti varasemate põlvkondade nähtavaks annetused, milles peegeldub annetajate endi jumalasuhe või vastuse leidnud palved.

Nii oli see juba rahvapärimuses kiriku sünniloos, mille järgi  ekselnud kord meremehed paksus udus ja lubanud, et kui nad eluga maale pääsevad, püstitavad nad Jumalale tänuks pühakoja, pühendades selle Pühale Olavile ja mille tuulelipuks torni tippu pandi kullatud kukk. Nii ka sündis.

Oma pika ajaloo jooksul elas kogudus Jumala abiga üle ka nõukogude aja, mil pühendunud töötegijad hoidsid kiriku avatuna ka kõige raskema poliitilise tagakiusu keskel.

Uus ärkamisaega ja Taasiseseisvumine tõi kogudusele palju uut. 1990ndatel ehitati kogudusemaja. 2011 asus Nõva kogudust teenima Peeter Krall ja algas kiriku renoveerimine, mille tulemusena on oma annetuse selle kiriku ja koguduse aardekirstu toonud paljud inimesed.

Tänase pühapäeva evangeeliumis näiteks toodud lugu tõstab esile usu Jumalasse, kes hoolitseb ka kõige vaesemate eest ja kelle hoolde võime ka ise end julgesti usaldada. Lesknaise usk oli ka Jeesuse usk. Lese veeringust on saanud aja jooksul omamoodi mõiste, aga see ei ole mitte niivõrd näide ohvri võimalikust suurusest, kui suurimast võimalikust ohvrist, milleks on Jeesuse enda ohver meie heaks.