Sündmusel kõneles Saarte praost Rene Reinsoo ja õnnitlusi andsid edasi saaremaa vallavolikogu esimees Jaanus Tamkivi ning vallavanem Mikk Tuist.
Väärikad juubilarid said Saaremaa valla poolt varasema abielutunnistuse koopia, koos abielu aastapäeva tunnistusega.
Õnnitlejate keskel abielujuubilarid Maili ja Toivo Tamm. Fotod: Maanus Masing
Praost Rene Reinsoo sündmusel peetud kõne
Austatud väärikad kuld- ja teemantpulmapaarid, volikogu esimees, vallavanem ja kõik külalised!
On suur rõõm ja au teid siin kaunis Kuressaare kirikus vastu võtta. 50 või 60 aastat on inimese elus pikk aeg. Kui teha veidi matemaatikat, siis saame 18 250 või 21 900 päeva. Kas on nõnda palju olnud ka ühiseid hommikukohvi joomisi või õhtuseid kallistusi enne magama jäämist? Meil täitus abikaasaga tänavu 35 aastat ühist eluteed, mis on küll tunduvalt lühem aeg kui teil, aga eks väike praktika ole seegi. Juhtusin kord lugema lauset, et püsivas abielus on 90 % armastust ja 10 % andestust. Kindlasti võib see jaotus olla erinev erinevate paaride puhul, kuid armastus ja andestus on kaks olulist teemat pika-aegsel ühisel kooselul.
Piiblis on salm, kus öeldakse: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus!” Tänane päev on kahtlemata üks suur armastuse pidupäev. Võiks siiski küsida: aga usk ja lootus? Mille poolest nemad armastusest erinevad? Päris täpseid piire usu, lootuse ja armastuse vahele tõmmata polegi vast võimalik. Eks nad ole kõik omavahel läbi põimunud. Usume Teda keda me küll ei näe, aga kellelt me jõudu ammutame. Loodame seda, mis kord kohale jõuab ja nõnda aitab lootus meil elus sihte seada. Aga armastus on juba kohal. Armastus tähendab praegust nähtavat hetke. Armastuse läbi muutuvad ka usk ja lootus praktiliseks eluks.
Aastate ja aastakümnete jooksul armastus küpseb. On üsna lihtne öelda noortel inimestel teineteisele: „Ma armastan Sind!” Vahel on need vaid kerged sõnad. Läbi aastate ja aastakümnete ustavalt teineteise kõrvale jääda, koos ka raskustest läbi minna on midagi muud. Eks elus on mitmeid erinevaid etappe, küllap on nõnda ka abielu ja armastusega.
Lugesin kord mõttekillu, et kui piim on pikemaks ajaks seisma jäänud, siis ta tundub olevat roiskunud, kuid seda ei maksa ära visata, sest varsti saab sellest hoopiski jogurt, mis on piimast hinnalisem, Ja kui jogurt on seisma jäänud ning tundub olevat kõlbmatu, siis mõne aja pärast saab sellest juust, mis hinnalisem nii piimast kui jogurtist.
Samuti on lugu mahlaga mis käärima minnes tundub ebameeldiv, kuid sellega jätkuvalt õigesti ümber käies võime saada hoopiski väärtusliku veini mis läheb aastatega järjest paremaks.
Küllap igas abielus on vahel väiksemaid mõõnaperioode ja lahkhelisid, sõnavahetusi ja erimeelsuseid, aga nendest läbi tulles, üksteisele andestades ja ikka kokku jäädes võime leida end uuel küpsemal armastuse astmel. Kunagisest piimast on saanud eriti hinnaline juust või lihtsast mahlast väga väärtuslik vein.
Austatud juubilarid, kes olete tänavu oma 50. või 60. pulma-aastapäeva tähistamas, olete noorematele suureks eeskujuks. Mul on väga hea meel, et abielu pühadust ja tähtsust väärtustavad siin Saaremaal vald ja kirik üheskoos. Tugevaid ja terveid peresid vajab Eesti riigi ja rahvana püsima jäämiseks.
Soovin teile jätkuvat armastust ja kokkuhoidmist, tervist ja rõõmu ning olgu Jumal õnnistamas teid ja teile kingitud kalleid pereliikmeid.
Kristi ja Karlis Saar esitavad pala „Somewhere out there” mida võiks tõlkida „kusagil kaugel” või ka „kusagil silmapiiril” See pala jutustab igatsusest ja armastusest, et kusagil kaugel kuuvalguses keegi mõtleb minu peale ja armastab mind. Keegi peab minu eest palve, et võiksime kokku saada. Ja kui me oleme ka üksteisest füüsiliselt kaugel, siis oleme ometi sama avatud taeva all. Meie unistused saavad tõeks ja me kohtume taas.”
Selles muusikapalas on kaunist maiset, aga ka igavikulist mõõdet, sest armastus saab jääda püsima.
Nädala eest pidasime Eesti taasiseseisvumise päeva. Teie, austatud juubilarid, olete näinud ka eelmist riigikorda, mõni ehk varasematki ning kindlasti tundsite rõõmu Eesti vabanemise üle. Laulva revolutsiooni ajal laulis Tõnis Mägi meie kõigi hinge laulu: Looja, hoia Maarjamaad ja andesta meile me vead. Looja, kaitse Eestimaad, peod selleks palveks nüüd sean...”
Seda Looja hoidmist vajame jätkuvalt nii oma peredes kui rahva jaoks, vajame andestust, et armastus võiks kesta ning püsima jääda. Nõnda saame meiegi käed palveks kokku seada.
Foto: Maanus Masing