Jaakob aga lahkus Beer-Sebast ja läks Haarani poole. Ta sattus ühte paika ja ööbis seal, sest päike oli loojunud; ta võttis selle paiga kividest ühe, pani enesele peaaluseks ja heitis sinna paika magama. Ja ta nägi und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid sedamööda üles ja alla. Ja vaata, Issand seisis tema ees ning ütles: „Mina olen Issand, su isa Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal. Maa, mille peal sa magad, ma annan sinule ja su soole. Ja sinu sugu saab maapõrmu sarnaseks ja sa levid õhtu ja hommiku, põhja ja lõuna poole, ja sinu ja su soo nimel õnnistavad endid kõik maailma suguvõsad. Ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed, ning toon sind taas sellele pinnale, sest ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud!” Siis Jaakob ärkas unest ja ütles: „Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!” Ja ta kartis ning ütles: „Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!” Ja Jaakob tõusis hommikul vara ning võttis kivi, mille ta oli pannud enesele peaaluseks, ja pani selle sambaks püsti ning valas selle otsa peale õli. Ja ta pani sellele paigale nimeks Peetel. (1Ms 28:10-19a

Tori Sõjameeste kirikus meeles peetava 30 aasta täitumisest  Vene vägede lahkumisest Eesti territooriumilt, ning Türi kiriku taastajatele Tänualtari pühitsemise pühakirjalugemiseks on valitud Jaakobi unenägu Peetelis.

Jaakob, kes oli oma kaksikvennalt Eesavilt petnud välja esmasünniõiguse, põgenes venna kättemaksu eest oma onu Laabani juurde Haaranisse. Teel Beer-Sebast Haaranisse ööbis Jaakob Peetelis, kus Issand tõotas talle unes Kaananimaa, lubas teda hoida ning jälle tagasi tuua. Jaakob püstitas seepeale kivi, millele ta oli magades pead toetanud sambaks, valas sellele õli ning nimetas koha Peeteliks. Seejärel andis Jaakob tõotuse, mille kohaselt jääb Issand talle igavesti Jumalaks, kui Jumal annab talle leiba ja riideid ning toob ta rahuga isakotta tagasi.

Sarnaselt Jaakobi, hoogsa ja tagantjärgi uskumatuna tunduva looga, kus ei puudu keeruliste läbirääkimiste ja isikliku ajaloo taaga paine, võib vaid imestada kui väike oli 30 aastat tagasi toimunud sündmustele vaadates võimalus, et Venemaa okupatsiooniväed lahkuvalt Eestist väga lühikese ajaperioodi vältel. Täna võib öelda, et see oli ühelt poolt Eesti diplomaatia suur võit ja president Lennart Mere südikus läbirääkimiste pidajana, aga teisalt ei saa me võtta kogu au toimunu eest endale, vaid peame tunnistama, et Jumala abi märkame sündmuste kulgemises peamiselt siis, kui sündmus ise on jäänud juba seljataha.

Paljude eestimaalaste lapsepõlve unistuseks oli taastada oma riik ja parandada, nii otsese kui ülekantud tähenduses, lagunenud müürid. Tori kiriku juures on see ka nii ka sündinud. Kiriku, mis on samasugune sõja ohver nagu ka mehed, kelle mälestuseks on see pühakoda võsast välja raiutud ja tuhast üles ehitatud. Täna siin kirikus pühitsetava tänupaiga juures tahame tänada kõiki neid inimeste eest,  kes on aidanud seda pühakoda taastada, kaunistada ja hoida Eesti sõjameeste mälestuskiriku traditsioone.

Selle kiriku taastamine on olnud kõnekas Jumala ime, kuna aeg ja vahendid selle suure töö tegemiseks olid sama suured, nagu võimalus Eesti taasiseseisvumiseks või okupatsioonivägede lahkumiseks. Suuresti sõltus see asjaosaliste usust ja soovist täita kord, sarnaselt Jaakobiga, nägemuslikus unenäos nähtud ja kuuldud tõotusi.

Ühe kiriku taastamine on nii füüsiliselt kui ülekantud tähenduses oma tänuvõla tasumine, nii nende kaasvõitlejate ees, kes ei saanud kunagi enam lahingutest naasta, kui ka selle eest, et meie ise oleme tohtinud olla 30 ja enama aasta jooksul nende sündmuste tunnistajad. Esimesed annetused selle Jumala koja taassünni heaks tegid Austraalias elavad II maailmasõja läbi teinud veteranid.

Nende järel tulid kõik need inimesed ja organisatsioonid, kelle nimed on täna tänualtaril kivisse raiutud ja kes igaüks oma panuse, toetuse või oskustega on aidanud taastada mitte ainult ühte hoonet, vaid ka meie vabadust, ühekuuluvustunnet ja lootust, et mitte ainult meile, vaid ka tulevastele põlvedele tuleks meelde, kõik see,  kes me oleme ja mida me omame, on Jumala kingitus, ning Tema on see, kes avab meie südamed, suud ja käed  teenimiseks, armastuseks ja tänuks.
Nii nagu vabadus ja iseseisvus ei ole iseenesestmõistetav, tuleb kanda hoolt selle eest, et ka taastatud traditsioone jätkatakse ka pärast meie lahkumist, aga seni, kuni me oleme veel ametis, tegevteenistusse või siis vabatahtlikuna reservis, oleme kuni surmani teenistuses Kristuse sõduritena.

Olen Vene vägede lahkumise järel külastanud mõnd nende poolt mahajäetud sõjaväeosa, kust oli kaasa võetud või maha müüdud kõik võimalik ja võimatu. Mind kui toona noort inimeste pani imestama see, et ühte teatud liiki eset võis näha kõikjal mahajäetuna. Need olid V. Lenini ja K. Marksi teosed, ning muu ideoloogiline kirjandus. Rahvas, kes kaotab oma vaimse orientiiri või sihi, ei suuda kriitilisel hetkel koonduda ja võidelda.

Nii nagu meie Vabadussõja mälestusmärkide taastamise juures on olnud aktiivsed just kohaliku kandi ja kihelkonna inimesed, aitab ka kirikute taastamine, millest paljud kannavad veel II maailmasõja haavu või on lausa varemetes, üles ehitada meie endi koostöötahet ja sihikindlust.

Tori kiriku taastamise mõte tekkis 1989. aasta sügisel, mil Tori kihelkonna muinsuskaitse seltsi algatusel taasavati kalmistul Vabadussõja monument. Sama aasta oktoobris korraldati Jüri Kaski ärgitusel esimesed talgud, varem lasketiiruna kasutuses olnud, kiriku lagunevate müüride vahel. Jürist kujunes koos paljude abiliste ja annetajatega järgnevatel aastatel, kuni tänase päevani, kiriku ja selle traditsioonide taastaja.  

Kui paber peab sajanditele rohkem vastu kui elektrooniline infokandaja siis kivi on ka paberist püsivam. Kivisse raiutud tänu on vaja edasi ehitada, kuna see võib saja või paarisaja aasta pärast olla ainus, mis annab edasi meie sõnumi tulevastele põlvedele pärast meid. Altari juurde ja altari ette saame tulla tänus ka meie ja me näeme oma vaimusilmas siia tulemas inimesi ka pärast meid. Meile antud ajal ja vahikorral on olnud võimalus luua ja hoida see Peetel ehk Jumala koda, kus peatuvad ja toovad oma tänuohvrid järgnevad põlved.

Jaakobi võitlus kestis suurema osa tema elust, mis keskendus usu alalhoidmisele enda ja oma rahva keskel. Veel enne surma sai ta õnnistada oma poegi ja kuulutada neile, mis neid ees ootab. Oma keha laskis ta tuua Egiptusest kodumaale Kaananisse.

Sellise koha, kuhu elevad põlved saavad tulla Jumalat tänama elu ja vabaduse eest ja kuhu langenud sõjameeste põrmud saavad puhata rahus ja oodata ülestõusmise päeva, on rajanud paljud tublid mehed ja naised. Siin saame tänada Jumalat, kellelt  tuleb meile vabadus ja lootus  ning kes annab jõudu võidelda head usuvõitlust. Kristuse, meie Issanda läbi.