Täna tähistatakse Eestis kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäeva. Eesti kaotas okupatsioonivõimu terrori tagajärjel iga viienda, oma veidi üle miljonist elanikust. Kokku mõrvati, vangistati või küüditati rohkem kui 75 000 Eesti inimest. Maarjamäele rajatud Kommunismiohvrite memoriaal on pühendatud neile kõigile. Mälestuspaiga rajasid Eesti rahvas ja riik Eesti kommunismiohvrite mälestuseks 2018. aastal.

Memoriaali, kahe taevasse kõrguva tumeda seinaga ääristatud koridori sisenedes, tõusevad vaimusilma ette tuhandete kaasmaalaste elud, kelle saatuseks oli langeda inimsuse vastaste kuritegude ohvriks. Rõhuvat, ettepoole suunduvat ja lõputuna tunduva teekonna kohal kõrgub taevas, mis näib ainsa ja kättesaamatuna tunduva väljapääsuna, meenutades vangistuse teekonnal olija kohal või kitsast, trellitatud loomavagunust nähtud piiratud vaatevälja.

Möödudes mõttes tuhandete ohvrite nimedest, mõtlen ka neile, kes ei jõudnud tagasi koju ja kelle saatus on seni teadmata. See paik on mälestuseks ka neile.

Eesolev mäkke tõusev ja Jeruusalemma mälestuste aeda meenutav tee, avaneb lõpuks avarasse koduaeda, kohta, kus põimuvad unistused, mälestused ja koduigatsus. Oma esimesi vilju kandvate õunapuud vahel looklevad jalgrajad ja läheduses asuval seinal on kujutatud, vaatamata kõigele, ühte hoidvat mesilasperet 22 000 mesilase figuuriga, mis meenutavad hukkunud ohvreid. Iga nime ja aasta arvu taga on oma lugu mis puudutab pea igat Eestimaa peret.

Maarjamäe memoriaalile on kantud teiste hulgas 1900. aastal sündinud enda isapoolse vanaisa venna Jüri Toplaane nimi, kes oli Kirbla valla Kasari külas talupidaja, ning kes kuulus omakaitsesse. Ta arreteeriti nõukogude okupatsiooni esimestel päevadel, novembris 1944 ja tribunali otsusega hukati Tallinna vanglas 18. septembril 1945.

Jüri abikaasa Elise,  küüditati Kasari küla Madise talust 1949 aasta jõululaupäeval, koos äsja täiskasvanuks saanud tütar Aldaga, kes  suri nälja ja haiguse tagajärjel võõrsil juba 1950 aasta talvel. Üksinda jäänud ema elas need katsumused üle ja sai naasta kodumaale 1958 aasta varakevadel, olles Siberis veetnud oma elust 9 aastat. Tema koju jäänud meheisa ei suutnud poja ja tema perele osakssaanud ülekohut taluda ja kaotas sellest saadud närvivapustuse tagajärjel oma tervise.

Hukkunud ja represseeritud vennaperest enda vanaisa palju ei rääkinud, kuna ilmselt sooviti lapsi mineviku rasketest kogemustest säästa. Enne tema lahkumist ei osanud neid asju ka temalt küsida.  Perekonda tabanud traagikast sain täpsemalt teada alles tänu memoriaali andmebaasis olevale infole ja oma vanemate mõnedest mälestuskildudest.

Mõtlen kõigile neile, kes on pidanud käima kannatuse ja valu teed tänase 30. päevapsalmi sõnadega mis on sellel teekonnal olijatest olnud paljude südames ja huultel, kuna erinevalt vabadusest ja elust ei saanud lootust neilt keegi võtta: