Kreeka ja Makedoonia kristlastele olid ligimesteks ka Jeruusalemma koguduse vaesed, keda need Pauluse rajatud kogudused korjanduse abil toetasid. Rahvuslike piiride kadumine ei tähendanud praktikas seda, et omade kõrval automaatselt hakati eelistama võõraste abistamist. On loomulik ja inimlik, et ligimesearmastus algab lähedalt, ning kristlastele olid lähedasemateks isikuteks nende usukaaslased. Ka Paulus kutsus üles tegema eriliselt head just oma usukaaslastele ehkki ta seejuures kutsus üles tegema head kõigile inimestele.

Ristiusku pöördumine tõi sageli kaasa vastuolusid perekonna ja suguvõsaga ning ühe abielupoole pöördumine võis põhjustada koguni perekonna purunemist. Kogudus oli omal ajal ja on täna sellises olukorras kaotatud pere asendaja, kus perest ja suguvõsast lahutatu leiab uue ema, õed, vennad, pojad ja tütred. Mõlemad vaatenurgad on olulised ja tähtsad ka tänapäeval. Kristlaste omavahelises armastuses on paljugi kasvuruumi nii nagu selles nõdras armastuses, mis suundub nn väljaspool olijatele ja teisitimõtlejatele.

Armastuses teenimine võiks olla kõigi inimeste ülimaks eesmärgiks mis tähendab praktikas abiks olemist teisele inimesele. Selles suhtes annab Jeesus meile ise eeskuju. Markuse evangeeliumi järgi ütleb Jeesus oma ülesande kohta: „Inimese poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!“(Mk10:45).

Palve:

Issand meie Jumal. Kui sa läkitad meid ligimeste juurde, vajame sinu armastuse väge rohkem kui midagi muud. Ilma selleta ei suuda me neid aidata. Anna meile halastavat meelt, et me ei läheks ühestki abivajajast mööda. Kuule meid oma Poja Jeesus Kristuse meie Issanda pärast.