Viimasel nädalal poodides märgata suuremat sagimist.  Asju omandades ei omanda inimene pelgalt eset või kaupa, vaid samas ka tubli kogus enesekindlust. Vääraale alusele rajatud enesekindlusest soovib Jeesus enda järgijaid vabastada. Maiste varade asemel on targem koguda endale varandusi taevasse „kus koi ega rooste ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta“.

See, kes linnukesi toidab, kannab hoolt ka minu eest!

Tänapäeva inimesele ei ole kindlasti üleliigne õpetada pühakirjakohast tõde Jumala hoolitsusest. Lähtekohaks on see, et inimene on selles maailmas võõras ja majaline. Kui inimene on selles ilmas lühikest aega, siis ei kuulu maised varad viimselt temale, vaid Jumal on need andnud inimesele kasutada.

Kõik taandub sellele, kelle või mille küljes on kinni inimese süda. Ehk mis või kes valitseb meie meeli ja südant kas need mingid asjad mille läbi me endid määratleme ja mis on meie inimliku väärtuse mõõduks, või on see Jumal, kellelt olema saanud elus vajaliku kasutamiseks ehk nii nagu õpetab katekismus varandusest: „Kõike, mida vaja palume ja saame päev-päevalt oma taevase Isa käest.“

Valgus on piiblis pühakirja sünonüümiks. Inimese südamesse langevast Jumala Sõna valgusest oleneb tema elus kõik, muuhulgas ka tema suhtumine maisesse varasse. Kui seda valgust ei ole, siis on suhtumine kujundatav ühiskonna ja selles esinevate avaliku arvamuste mõjul.

Jumala valgus meie sees võimaldab meil toimida õigesti ka ajalike andide või sissetulekutega. Me kasutame sellest niipalju kui meile vaja ja anname ka sinna kus seda on hädasti vaja. Tähtis ei ole see, mida inimene omab, kas tal on varandust või mitte. Oluline on, mis peitub inimese südames ehk milline on ta sisemise inimese poolest. Viimasest oleneb palju rohkem.

Jumal, meie Isa ja Looja. Sina kannad hoolt oma loodu eest. Aita meil usaldada nii väikesed kui suured mured sinu hoolde ja võtma igat uut päeva vastu sinu kingitusena. Kuule meid oma Poja Jeesuse Kristuse, meie Issanda pärast.