Kristuse ilmumise püha on ristikoguduse üks vanemaid pühasid, mille ajalugu ulatub jõuludest kaugemale. Lääne kiriklikus traditsioonis on ilmumispüha teemaks Idamaa tähetarkade külaskäik Petlemma selleks, et avaldada austust juutide vastsündinud kuningale. Targad tulid paganarahvaste keskelt ja nende külaskäik Jeesuslapse juurde annab piltlikult edasi Jumala plaani, et Kristus on maailma valgus kõigile rahvastele.

Tarkade saabumine sündinud Jeesuslast austama on kõnetanud kristlasi läbi aegade. Ikka on küsitud nii, nagu algab tänagi lauldav kirikulaul: „Miks tulid targad hommikust nii kaugelt, pikka teed? Miks justkui Looja lähedust neil tundsid südamed?“

Tuntud legend kolmest kuningast tekkis keskajal Saksamaal Kölnis. Selle kohaselt tõid kulda, viirukit ja mürri Süüria, Pärsia ja Etioopia kuningad Caspar, Melchior ja Balthasar. Saksamaal kirjutatakse mõnel pool tänaseni vana kombe kohaselt uksele kodu kaitseks kolme kuninga eesnimetähed, mis on ühtlasi lühend ladinakeelsest palvest: Kristus õnnistab seda maja.

Kolmekuningapäeva on nimetatud ka paganate jõulupühaks, sest hommikumaa targad olid võõra religiooni ja kultuuri esindajatena paganad. Enne II maailmasõda tähistati Eestis seda päeva kui välismisjoni püha, kuna sõnum Jeesuse sündimisest on mõeldud kõigile inimestele ja rahvastele.

Süüria pärimus räägib, et tarku oli kokku 12, kes olid praeguse Iraani aladel elanud ülikud. Nendega reisis kaasa 1000 liikmeline õukond koos sõjameestega, nii nagu see oli kohane omaaegsetele riigivisiitidele. See pärimus tuletab meile meelde, et Jumala kutse võib osaks saada kellele tahes. Igaüks vastab sellele lähtuvalt oma olukorrast, aga seda kutset ei saa jätta tähelepanuta.

Kolme Idamaa targa külaskäiguga seostuvad ka nende poolt toodud luksuslikud annid, kuld viiruk ja mürr. Vana testamendi ajastul kuulus kuninga ametisse astumise juurde võidmine, mis on mõnedes riikides, kus on ametis veel kuningas, tänapäevani kasutusel, nii nagu nägime seda Inglismaa näitel toimumas Charles III kroonimisteenistusel. Ametisse võiti ka ülempreestreid, mis näiteks toodud Inglismaa puhul tähendab tänapäevani seda, et kuigi nüüdne kuningas ei oma vaimulikupühitsust, sarnanes kroonimistseremoonia paljuski vaimulikuordinatsiooniga, aga Inglismaal on valitsev monarh ühtlasi ka kiriku pea, mistõttu pidi Charles andma Jumala, piiskoppide ja rahva ees tõotuse, et ka kaitseb ja hoiab Jumala sõnast lähtuvat õpetust, nii nagu seda õpetab Inglise ehk Anglikaani kirik.

Siinkohal on hea meenutada, et Jeesuse teine nimetus Kristus tähistab kreeka keeles võitut, mis on heebrea keeles Messia sünonüüm.

Toodud annid sümboliseerivad Jeesuse elu kõige olulisemaid sündmusi. Kuld sümboliseerib seda, et Ta on kuningas. Ta oli seda ka siis, kui ta elas inimeste keskel, ehkki ta seda välja ei näidanud. Viiruk sümboliseerib palvet, millel oli Jeesuse elus väga otsustav tähendus. Mürr sümboliseerib Jeesuse kannatust ja ristisurma, mis on kinkinud inimkonnale lunastuse.

Ülempreestri ülesandeks oli tuua rahva nimel Jumalale ohver nende süü lepitamiseks. Jeesuse kui uue lepingu ülempreestri roll erineb vana lepingu aegse ülempreestri omast peamiselt kahes osas. Jeesus ei too ohvrit mitte ainult juudi rahva, vaid kogu maailma kõikide rahvaste pattude lepitamiseks. Selle tähiseks tõid idamaa rägad kaasa mürri Jeesuse võidmiseks. Tänu tema toodud ohvrile on nüüd tee isa juurde avatud igale inimesele.

Teine erinevus seisneb ohvris endas. Ülempreester ohverdas veatu looma või linnu inimeste pattude eest. See tagas inimese süü lepitamise teatud ajaks, tavaliselt üheks aastaks. Järgmisel aastal pidi tooma uue ohvri, et rahva süü ei tooks kaasa teenitud kohtumõistmise. Jeesuse poolt toodud ohver ei olnud veatu loom, vaid tema ise. Miks ta pidi seda tegema? Üksnes inimeseks sündinuna sai ta kanda kõikide inimeste patud ristile. Kui Jeesus maeti, maeti koos temaga ka meie patud nii, et need ei saaks meid enam süüdistada ja koormata. Jeesuse ülempreesterlik roll annab kindluse meie pattude andeksandmisest, sõltumata meie rahvusest, soost, vanusest, meie süü hulgast või laadist. Kui me oleme temalt kahetsusega andestust palunud, on temas meile kõik meie eksimused andeks antud.

Kuna Jeesus võiti kuningaks, on loomulik, et idamaa kuningad tulid kummardama just teda. Meie saame järgida nende eeskuju ja kummardada, olenemata oma positsioonist üheskoos, austuses Jeesust, kellele on antud kogu meelevald nii taevas kui maa peal.

Erinevat maistest kuningatest, ei kasuta Jeesus oma meelevalda enda, vaid meie heaks. Ta annab meile ka õiguse kuuluda Jumala laste hulka ja kadumatu pärandi taevas. Ta lubab meie ellu tuua meie eluajal häid ande, et me nende abil võiksime olla tema saadikud kõikjal, kuhu Jumal meid juhib.

Me ei tea idamaa tarkade tausta ja isikute kohta väga palju. Teame vaid, et Jumal inspireeris neid võtma ette kauget ja pikka teed neile arusaadava märgi ehk kuninga tähe ilmumise kaudu. Targad olid küllap üllatunud, et nad nägid lõpuks kuningate kuninga suurust vastsündinud lapses.

Jeesuse kuninglikkus seisneb selles, et tema valitsus ei ole inimlikus mõistes silmale nähtav. Tema tahe sünnib maa peal igapäevaselt väikeste tegude ja tavaliste inimeste kaudu.

Idamaa targad on mitmel viisil mõjutanud meie tavasid ja kultuuri. Eile ja täna tähistatakse kristlikes maades nii kolme targa või kuninga saabumist, kui Jeesuse ristimist, mitmete avalike sündmustega. Küllap on ka meile oluline teada, et kolm krooni Rootsi riigi vapil sümboliseerivad kolme idamaa kuningat, kes kutsuvad rahvaid kummarduma maani Jeesuse ette ja tooma talle oma annid.

Räägitakse, et Petlemma sünnikirik pääses islamisõdalaste hävitusest, kuna seal olevatel freskodel kujutatud idamaa targad olid riietatud araabiapärastesse riietesse ja peakatetesse. Kolm tarka on leidnud koha ka kirjanduses. Üks neist lugudest räägib tarkadest, kelle annid olid inspireeritud Jumala käsust armastada Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest! 5 Ms 6:5

Esimesel targal oli selles loos käes õlilatern. Tema esindab tarkust, mida esindab valgus. See valgustab ümbrust ja kõrvaldab intellektuaalseid takistusi. Seda esindab näiteks kirikuisa Augustinus, kes räägib Jumala armastamisest oma mõistusega.

Teine tarkadest saabub Jeesuslast kummardama, kandes oma vööl mõõka. Tema esindab inimesi, kes armastavad Jumalat oma väe ja tahtega. Nad ei looda ega arvesta üldiste arusaamade või rahva meelsusega, vaid nad kaitsevad nõrku ülekohtuste eest, ega allu julmade kuningate käskudele.

Kristlaste ülesanne on olla maailma soolaks ja valguseks. Kolmas tark kandis tulles käes lilli. Tema on tunde ja loomingu inimene, kes armastab Jumalat kõigest oma südamest. Tema jaoks on oluline kõik kaunis, mida Jumal on loonud ja mis on inimesi inspireerinud looma Jumala kiituseks. Kaunid pühakojad, kunstiteosed, muusika ja laulud on inspireeritud muusikast, mida kirjeldab Taavet psalmis 19: Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab tema kätetööd. Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust. Ei ole see kõne ega sõnad, mille hääl ei kostaks. Üle kogu ilmamaa käib nende kõla, maailma otsani nende sõna; neisse on ta püstitanud telgi päikesele. 19: 2-5

Seda taevalikku muusikat kuulis kadunud poeg kaugel maal temani kostuvat oma isa kodust. Üksnes sellisest kolmkõlast sünnib värske ja elav kristlik usk. Teadmiste valgus valgustab meie mõistust, tahte mõõk puhastab teed ja eemaldab komistuskivid ja südame õis toob maapeale taevast lõhna.

Ühes loos oli kolme targaga koos ka neljas rändur, kes jõudis Jeruusalemma alles 30 aastat hiljem. Ta oli teel jaganud kõik oma andideks kaasa toodud vara vaestele ja aidanud neid aastaid nende hädas. Nii sattus ta mitukümmend aastat hiljem Kolgata mäe jalamile just sellel päeval, kui sinna oli püstitatud kolm risti, millest keskmise ristilöödu pea kohale oli kirjutatud: "See on Jeesus, juutide kuningas.“

Risti all seistes suutis ta vaevu oma silmi vaevatu poole tõstes, öelda:“ Issand, mul ei ole sulle tuua midagi muud kui oma tühjad käed.“ Midagi muud ei olegi meil oma Päästjale tuua. Kõik ajalikud annid on meile antud laenuks, millega teenime oma ligimest ja seeläbi Kristust ennast.