Js 62: 1-3

Siioni pärast ma ei vaiki ega jää rahule Jeruusalemma pärast, enne kui tema õigus hakkab paistma ja tema pääste põleb otsekui tõrvik. Siis saavad rahvad näha su õigust ja kõik kuningad su au. Ja sulle antakse uus nimi, mille määrab Issanda suu. Siis oled sa toredaks krooniks Issanda käes ja kuninglikuks peaehteks oma Jumala pihus.                                                                                                             

Issand kuulutab Siionile ja Jeruusalemmale, s.t oma rahvale, prohvet Jesaja kaudu lunastust ja päästet. Jumal on kaua vaikinud – nii näib vähemalt Tema rahvale –, ent enam ei kavatse Ta ennast tagasi hoida, vaid teeb kõik vajaliku selleks, et Tema rahva õigus saaks nähtavaks ning ta võiks kogeda jumalikku abi.

Võime ju küsida, kuidas läheb Iisraeli rahva ajalugu korda meile, Põhjamaa rahvale meie ajal ja olukorras? Iisrael ongi meile antud eeskujuks või ka hoiatuseks, kellest saame õppida ja need, kes piiblit tunnevad ning kes ususvad elavasse Jumalasse, saavad sellest tunnistada.

Siinkohal ei saa palju, kuid sooviks tuua mõne näite, milles võiks näha paralleele meie käesoleva ajaga. Nii nagu ka Iisrael, on ka Eesti väike riik, kelle julgeolekut ja olemasolu ei saa võtta kunagi iseenesestmõistetavusena. Nii väliste kui sisemiste pingete üle muretsevad paljud inimesed.

Postimees avaldas aasta  alguses majandusanalüütiku Heido Vitsuri artikli „Peapiiskopi soovitus oleks majandusele ehk abiks,“ kus ta toetab kirikujuhi algatust koguda allkirju rahvahääletuse läbiviimiseks usundiõpetuse sisseviimiseks Eesti koolidesse.

Väärikas majandusteadlane kirjeldab esmalt temale muret valmistaval olukorda ja pakub ühe lahendusena viidatud õppeaine kaudu laiapõhjalise väärtusteadvuse taastamiseks. Artikli autor ütleb: „ On sümptomaatiline, et autunde puudumise, vastastikuse vaenamise, süüdistuste, valede, hoolimatuse ja veel muudele eetika- ja moraalinormidele käega löömise meres hulpiv Eesti osutas nii vähe tähelepanu peapiiskop Urmas Viilma ettepanekule hakata koolis usundite ajalugu õpetama.“

Olgu siinkohal märgitud, et konkreetse rahvaalgatuse jaoks saab allkirju anda vee ka täna, aga see on seni kogunud vaid napilt tuhatkond toetusallkirja, mis on minimaalne kogus, et see algatusena esitada riigikogule käsitlemiseks.

Aga H. Vitsur jätkab: „Kujunenud olukorrast ei paistagi olevat muud väljapääsu, kui jälle päris algusest alustada. Ühte ja lihtsalt retsepti siin ilmselt ei ole. Vanasti selgitati moraali kategooriaid ning nende vajalikkust usundiõpetuse koosseisus ja ilmselt toimitakse paljudes kohtades Läänes nii veel praegugi. Ma ei näe põhjust, miks meil ei võidaks soovi korral ka seda teed minna, kuid sellise laiapõhjalise väärtusteadvuse taastamiseks, nagu meil vaja on, jääb sellest kindlasti väheks.“

Ma ei hakka siinkohal üles loetlema olukordi, kuhu me oleme oma arengutega Eestis 33 taasiseseisvumisaastatega jõudnud, kuid olgu esile toodud mõni vähemkõlanud näide.

Eesti Muinsuskaitse Selts saatis Rahvusooper Estonia juhtkonnale ja nõukogule hiljuti avaliku kirja, milles nad paluvad tähistada 9. märtsiks planeeritud "Kabaree" etendus, kuna see ei sobi märtsipommitamise aastapäevaga. Tänavu möödub 80 aastat ühest kõige traagilisemast ja ohvriterohkemast ajast Eesti ajaloos. "Alates aastast 1989 on Eesti Muinsuskaitse Selts korraldanud 9. märtsil mälestuspäeva, kus koos linlastega mälestavad ohvreid Eesti Vabariigi president, peapiiskop, Riigikogu esimees ja liikmed, Tallinna linnavalistus ja välisdiplomaadid. Igal aastal peetakse 9. märtsil hingepalve ohvrite kesksel matmispaigal Siselinna kalmistul, toimub kontsert-mälestusteenistus Niguliste kirikus ja  Harju tänava veeres süüdatakse sadu küünlaid."

Rahvusooper Estonia vastas avalikule kirjale, et 9. märtsil 1944 sundisid pimeduse jõud Estonia teatrit etenduse pooleli jätma. "9. märtsil 2024 Rahvusooper Estonia pimeduse jõududele ei allu ning etendus toimub igal juhul," kinnitasid nad. Kas see on nüüd mingi möödarääkimine või kommunikatsiooni apskas, aga pelgalt sellist vastust, ilma planeeritava etenduse sisusse süvenemata, lugudes meenub omaaegne vana loosung: „Kunst kuulub rahvale“, aga ilmselt peab siis rahvas kogema ka sellisest arusaamatust kantud kunsti kaugemaid tagajärgi, avalikkuse pahameele või inimeste suhete tasandil.  

Teise näite võiks tuua meie poliitikute sõnumites korduvast refräänist, mida võiks kokku võtta kahe lausega: „Raha ei ole!“ Maarja Vaino juhtis hiljuti tähelepanu sellele, et Metsküla sarnasele koolile raha ei jätku, aga Rail Balticule ollakse valmis kulutama miljoneid. Õiguskantsler Ülle Madise on rääkinud üsna avalikult sellest, et meie ministeeriumid on paisunud liiga suureks ja enamikes nendes tegelevad kümned ametnikud asendustegevustega, mille ressurssi võiks kasutada nii õpetajate palkade kui tegelike inimeste muresid lahendavate riigiametitele tugevdamiseks.

Öeldakse, et bürokraatia säilitab ennast ise ning on muutunud iseenese mõtteks. Bürokraatia enam mitte ei teeni inimesi, vaid inimesed peavad teda teenima. Ametnik pole enam rahva teener, vaid inimene, kellel on amet. Ainuüksi täna näiteks toodud Iisraeli rahva ajaloo pinnalt võib arvata, et kui rahvas ja riik nendes olukordades ise midagi ette ei võta, võetakse seda ette tema eest.

Meie oma kiriku ajaleht vahendas vanima tegevvaimuliku Eenok Haamer kogemust kui ta sügisel koos abikaasaga palvetades telefonile sõnumi, et kui peaks puhkema sõda tuleb ja selleks valmistuda. Eenok, kes on lapsepõlves sõda näinud ja ka Nõukogude okupatsiooni all kannatanud, mõjus sellise sõnumi saamine ja ta pöördus palves küsimusega Jumala poole. „Palusin Issandalt ja küsisin, missugune on Sinu vastus. Võtsin käeulatusest selle aasta vaimulike loosungite raamatu, panin pöidlad servale ja tundsin, et sellelt kohalt võta lahti. Nii anti talle VT-i salm: Issand sõdib teie eest, aga teie vaikige! (2Ms 14:14). Äkitselt oli talle täiesti selge: Jumal on vastanud. Sellepärast ütlen, et on vaja vaikseks jääda ja palvetada, seda ütleb Jumal meile.“

Jumala tõotatud pääste ei ole aga mõeldud mitte ainult Tema valitule, vaid kõigile rahvastele. See tähendab, et kui kõik rahvad saavad näha Iisraeli õigust ja kõik kuningad tema au, siis tulevad ka nemad Issanda «valguse juurde ning kuningad paistuse juurde», mis Temast kumab (vrd Js 60:3). Jumala tõotus, et Tema rahvast «ei kõnelda enam kui «Hüljatust»» ega Tema maast «enam kui «Laastatust»», vaid teda «hüütakse «Minu armsam»» ja tema «maad «Abikaasa»», sest Issand armastab teda (Js 62:4), on mõeldud kogu inimkonnale.

See tõotus on täitunud Jeesuses Kristuses, Jumala inimeseks saanud Pojas, kelle Jumal oli enne igavesi aegu tõotanud ja otsustanud saata Päästjaks kogu maailmale, et kõik inimesed võiksid Temas õndsaks saada. Jeesus ise ütles oma avalikku tegevust alustades, et «aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal», ning kutsus inimesi meelt parandama ja uskuma evangeeliumisse. Jeesus on Jumala armastuse ja päästva armu märk ning Tema peale ja Temas meie peale vaadates näeb Jumal meid kui kaunist ehet, säravat aukrooni, kuninglikku ilupärga, millega ta ennast ehib. Jumal hoolib meist ja hoiab meid oma peopesal – ning isegi kui ema unustaks oma lapsukese, ei unusta Jumal meid oma armastuses iialgi (vrd Js 49:14–16).