Jutlus Ef 4:1–6

Paulus läkitab Efesose kogudusele kirja, mille täna kuuldud epistlitekstis annab ta soovitusi, kuidas elada kristlasena meie ajastu olukordade keskel. Alustuseks tuletab ta meelde, et viibib kirja kirjutades vangis sellepärast, et on end sidunud Kristusega. Selles väljendab ta oma kogemust, et elul Kristuses on alati ka mingi hind, mida tuleb tasuda. Temale on see tähendanud välise vabaduse kaotamist.

Ta kutsub usukaaslasi üles elama selle maailma keskel nii, nagu on kohane Jumala lapsele. Me võime rääkida õigeid sõnu ja pidada pikki arutelusid, aga kui meie elu ei ole nende sõnadega kooskõlas, loevad inimesed, kes kirikus ei käi, meie usu kohta meie tegudest ja suhtumistest seda, millised on päriselt meie väärtused. Inimesed loevad palju hoolikamalt meie elu kui meie poolt neile pakutud raamatuid. Kui meie elu on Jumala Sõnaga selges vastuolus, siis kaob meie vaimulikust tööst usutavus, nagu juhtub näiteks rahaga, mille väärtust kahandab inflatsioon.

1 Jh 1:6–7 on selle kohta öeldud: „Kui me ütleme: „Meil on osadus temaga”, kuid käime pimeduses, siis me valetame ega tee tõtt. Aga kui me käime valguses, nõnda nagu tema on valguses, siis on meil osadus omavahel ning Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kogu patust.“ Valguses käimine tähendab seda, et Jumala sõna valgustab meie elu. Mitte üksnes meie ei loe Jumala sõna, vaid Jumala sõna loeb ka meid ja katsub läbi meie südame. Sõna nii valgustab meie elu pimedamaid külgi kui ka parandab neid.

Võib-olla on keegi pannud tähele, et paljud inimesed ei näe ega pea õigeks neid asju, mida näed ja pead õigeks sina. Tavaliselt ei näe me ka õhus hõljuvat tolmu, aga teatud valguses me näeme seda, ehk saame teada, kust tuleb tolm. Ja kui me seda näeme, siis märkame seda ka aeg-ajalt koristada.

Valguses käimine tähendab tões käimist. See tähendab, et me tunnistame enda kohta sedagi, et me pole eksimatud, vaid nii mõneski asjas puudulikud, aga me oleme valmis seda ka Jumala sõna valguses tunnistama. See vabastab meid pingest ennast pidevalt tõestada ja teistest paremaks pidada, mida mõnikord ühiskondlikud normid kipuvad meile peale suruma. Mõnikord tohime me olla ka nõrgad ja haavatavad, mida me ei peaks häbenema. Kristuski ei tulnud otsima terveid, vaid haigeid. Üksnes need, kes seda tunnistavad, julgevad paluda ka Teda, kes saab meid tervendada.

Suve ja rannahooaja alguses ei ole meile palju kasu sellest, kui me kunstlikku hingamist või paadiga merele hätta sattudes oleme vaadanud mõnd päästevideot, vaid neid olukordi tuleks reaalselt eelnevalt läbi proovida, et olla ootamatusteks valmis. Nii saavad ka need, kes on oma elus mingi kriisi läbi elanud, olla nõuandjaks neile, kes on sarnasesse kriisi äsja sattunud, oskamata selles õigesti reageerida või käituda.

Kristlasena elamise kohta annab apostel soovituse: elada alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses. Need iseloomuomadused on inimese juures tagajärg, kui mõistetakse, et oleme ise oma eksimused Kristuse kaudu andeks saanud. Armu tajumine aitab halastada ka oma kaasinimestele. Armastus ei ole niivõrd meeldivus või tunne, vaid vaevanägemine teise inimese heaks ja seda ka aegadel, kus tunnetest ei saa juttugi olla.

Piiblis on armastus ja kannatlikkus teineteisega tihedalt seotud. Armastus on aktiivne ja pikaajaline tegutsemine teise inimese heaks. Armastuse kohta abielus on öeldud, et armastus ei puhastu tules ega tarbetutes ohvrites. See pannakse proovile hallis argipäevas ja väsimuse aegadel. Pauluse kaasajal koostati Kreekas voorustest pikki nimekirju, mille hulgas ei leidunud alandlikkust, mida ei peetud täiusliku elu juurde kuuluvaks. Kristuse eeskuju kaudu on sellest saanud kristliku kultuuri üks voorusi.

„Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele.“ (Mt 11:29) See, kes tahab olla Jumala riigis suurim, olgu kõikide teenija.

Kuna see ei ole kellelegi lihtne ülesanne, süvendab Paulus alguses öeldut sõnadega: „Ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust.“ Meil tuleb elada koguduses ja kirikus nõnda, et säilitame Jumala Vaimu loodud ühtsuse rahusidemete abil. See tähendab nii ühtsust kui üks olemist. Viimane tähendab seda, et kõik Kristusesse uskujad moodustavad ühe terviku, olles liikmed ühes ja samas Kristuse ihus.

Ühtsuse loob Vaim, mitte inimesed. 1 Kr 12:13 kirjutab Paulus: „Sest meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks, olgu juudid või kreeklased, olgu orjad või vabad, ning me kaikki oleme joodetud ühe Vaimuga.“ Ühtsus on Püha Vaimu poolt kogudusele antud and. Koguduse ülesandeks on selle anni alalhoidmine. Seega on ühtsus juba olemas seal, kus Jumala sõna mõjul on sündinud kristlik kogudus. Selle anni võib ka kaotada, kui seda ei hoita nii, nagu vaja. Alandus, tasadus ja armastav kannatlikkus on vahendid, mille abil saab ühtsust ja kokkukuuluvust hoida. Sama kehtib ka perekonnas, kus üks või mõlemad abikaasad on kristlased. sama võiks kehtida ka ühiskonnas ning muuta seda tugevamaks, aga tänapäeval on eneseteostus ja individualism löönud sellesse suured mõrad. Seda võib parandada mõni suurem väline oht või mõni suur positiivne sündmus, aga seda ei maksa loota, et üksnes laulupeod seda ühtsust võiksid alal hoida.

Jumala Püha Vaimu poolt loodud ühtsus ei sõltu organisatsioonidest ja on midagi enamat kui inimeste vaheline osadus või kokkukuuluvus. See on ühtsus sama Isa laste vahel, kes on teel oma isakoju.

Seda ühtsust kinnitab apostel järgmistes salmides seitsmekordselt: „Üks ihu ja üks vaim, nagu te olete ka kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest.“ Kõik inimesed, kes on tulnud erinevatest taustadest ja olukordadest, peavad panema kõrvale selle, millega nad olid seni harjunud, kuna midagi olemuslikult uut on tulnud asemele. Ei olegi enam erinevad inimesed ja rahvad, vaid Jumala ees on vaid üks rahvas. Ka meil, kes me oleme oma tausta poolest sarnased, on oma erinevuste väljakannatamisega suuri raskusi. Paulus kutsub meid üles: „Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama selle kutsumise vääriliselt.“

Kristlased moodustavad ühe ihu. Samuti on tegev vaid üks Vaim ja üks lõpliku pääste lootus. See ühtsus hõlmab kõiki erinevaid kristlasi kõikidel aegadel. Seda kutsutakse ka varjatud või silmale nähtamatuks koguduseks, kuna selle piire ei tea ükski inimene. See ei ole niivõrd organisatsioon kui elav organism, kus elab ja tegutseb Jumala Vaim.

Seda, mis kogudust ühendab, on esmalt üks Issand. Esimeste kristlaste usutunnistus oli: „Jeesus on Issand!“ Selles tunnistatakse, et Jeesus on inimeseks saanud ja juba Vanas Testamendis end prohvetitele ilmutanud Jumal, kes on Issand. Kogudust ühendas ristilöödud ja ülestõusnud Kristus. Teiseks ühendavaks tunnuseks on usk. Luterliku kiriku õpetuslike aluste hulka kuuluvas, Pühakirja kõrval olevas Augsburgi usutunnistuses öeldakse ühise usu kohta: kiriku tegelikuks ühtsuseks piisab ühisest arusaamisest evangeeliumi õpetusest ja sakramentide talitamisest.

Kolmandaks ühtsuse tunnuseks on ristimine. Kristlasi ühendas see, et neid oli ristitud Kristuse poolt seatud ristimisega Kolmainu Jumala nimesse ja seeläbi liidetud Kristuse ülemaailmse ihuga. Kristuse kogudus on seal, kus tunnistatakse, et Jeesus on Issand. Seda usku tahame ka meie ühiselt tunnistada.