Kuressaare kirikus teenimas koos külaliskoori ja vaimulikega Foto: Tõnu Veldre
„Kristus ütleb: „Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, ja kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu.““ (Luuka 10:16)
Mõte Jeesuse vastuvõtmisest või hülgamisest esineb mitmetes Jeesuse kõnedes. Luukas asetab selle oma jüngrite läkitamise ja Galilea omaaegsete linnade konteksti, kus viimased ei võtnud Jeesuse ega tema jüngrite kuulutust vastu. Jeesus rõhutab tema nimel läkitatud jüngrite sõnumi olulisust. Samal ajal on ta nõus tingimusteta samastuma oma jüngritega, olgugi teades ja tundes nende inimlikke nõrkusi. Nii võtab ta argumenteerimisvõimaluse nendelt inimestelt, kes ütlevad, et ei saa jüngrite sõnumit vastu võtta, kuna sõnumi kandjatel endil on ühesuguseid või teistsuguseid puudujääke. Inimese tähtsaim eesmärk on saada Jumala lapseks ja selleks ei ole muud teed kui Jeesuse vastuvõtmine.
Sellest pühakirjasalmist leiame ühe kinnituse sellele, et Jeesus ja Jumal on ühtsed: „Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, ja kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu.“ Inimesele antakse elu jooksul kuulmiseks uusi võimalusi, aga on vaid üks tee ja üks isik, kes viib pärale.
Juunikuu alguses möödus 100 aastat silmapaistva Eesti luuletaja, tõlkija, esseisti, kriitiku ja kultuuritegelase Ain Kaalepi sünnist. Tema mitmekülgne panus eesti keele, kirjanduse ja kultuuri arengusse tegi temast ühe 20. sajandi lõpu Eesti mõjukaima humanitaari ning ühiskonnamõtleja. Vaatamata elus kogenud ülekohtule, vangistusele ning oma luuletuste ja kirjutiste pärast kõige tumedamatel aastatel ülikoolist väljaheitmisele, ei kaotanud ta lootust ega loobunud oma loomingust.
Vaatasin temast 1994. aastal tehtud lühikest dokumentaalfilmi, kus ta – olles toona ajakirja „Looming“ peatoimetaja – tunnistas ühe oma tööpäeva jooksul, et on kristlane ning tema jaoks on ühiskondlikud ja inimeste vahelised suhted taandatavad armastusele või selle puudumisele. See mõjus, eriti tänastele oludele mõeldes, julge, aga loomuliku tunnistusena. Küllap Jumala juhtimise ja armastuse kogemus oli see, mis teda kui loominguinimest inspireeris. Mõelgem hetkeks, kui meie elust peaks salvestatama mõni päev, siis milline mulje võiks jääda selle filmi vaatajatele ja millest või kellest see meie suu läbi tunnistab? [1]
123 aastat tagasi sündis Kuressaarest pärit tulevane mitmekordne maadluse maailmameister ja olümpiavõitja Voldemar Väli, kelle põrm sängitati koos abikaasa põrmuga eile kodusaare mulda. Hageri kihelkonnast pärit Fernande-Adele Philibertiga kohtus mees Tallinnas, kus nad alustasid kooselu ja neil sündis tütar Helga.
Venelaste tagasituleku hirmus otsis ka Väli 1944. aasta sügisel võimalust põgeneda läände. See õnnestus tal 1944. aasta 12. septembril, kui ta sai koha Hiiumaalt väljunud väikesele laevale, kus oli 12 inimest. Imekspandav on see, et ta suutis saata oma abikaasale ja tütrele teate lubadusega neile Rootsist laev järgi saata.
Fernande-Adele ja Voldemar abiellusid Rootsis 1952. aastal, ehitasid oma kodu Stockholmi ja elasid koos ligi kolmveerand sajandit. Voldemar suri 1997. ja tema abikaasa 1998. aastal. Saarlaste toel ja ettevõtmisel jõudsid nende põrmud tagasi kodusaarele ning kuni eilseni ootasid urnid muldasängitamist teineteise kõrval siinse kiriku altariruumis. Selle perekonna lugu tunnistab meile armastuse tugevusest ning perekonnaväärtuste kestmisest, aga ka sellest, et tõeline kodu ei ole siin, vaid seal, kus on meie Päästja Jeesus Kristus, kes ütleb: „Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28)
+ Anti Toplaan
Mõte Jeesuse vastuvõtmisest või hülgamisest esineb mitmetes Jeesuse kõnedes. Luukas asetab selle oma jüngrite läkitamise ja Galilea omaaegsete linnade konteksti, kus viimased ei võtnud Jeesuse ega tema jüngrite kuulutust vastu. Jeesus rõhutab tema nimel läkitatud jüngrite sõnumi olulisust. Samal ajal on ta nõus tingimusteta samastuma oma jüngritega, olgugi teades ja tundes nende inimlikke nõrkusi. Nii võtab ta argumenteerimisvõimaluse nendelt inimestelt, kes ütlevad, et ei saa jüngrite sõnumit vastu võtta, kuna sõnumi kandjatel endil on ühesuguseid või teistsuguseid puudujääke. Inimese tähtsaim eesmärk on saada Jumala lapseks ja selleks ei ole muud teed kui Jeesuse vastuvõtmine.
Sellest pühakirjasalmist leiame ühe kinnituse sellele, et Jeesus ja Jumal on ühtsed: „Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, ja kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu.“ Inimesele antakse elu jooksul kuulmiseks uusi võimalusi, aga on vaid üks tee ja üks isik, kes viib pärale.
Juunikuu alguses möödus 100 aastat silmapaistva Eesti luuletaja, tõlkija, esseisti, kriitiku ja kultuuritegelase Ain Kaalepi sünnist. Tema mitmekülgne panus eesti keele, kirjanduse ja kultuuri arengusse tegi temast ühe 20. sajandi lõpu Eesti mõjukaima humanitaari ning ühiskonnamõtleja. Vaatamata elus kogenud ülekohtule, vangistusele ning oma luuletuste ja kirjutiste pärast kõige tumedamatel aastatel ülikoolist väljaheitmisele, ei kaotanud ta lootust ega loobunud oma loomingust.
Vaatasin temast 1994. aastal tehtud lühikest dokumentaalfilmi, kus ta – olles toona ajakirja „Looming“ peatoimetaja – tunnistas ühe oma tööpäeva jooksul, et on kristlane ning tema jaoks on ühiskondlikud ja inimeste vahelised suhted taandatavad armastusele või selle puudumisele. See mõjus, eriti tänastele oludele mõeldes, julge, aga loomuliku tunnistusena. Küllap Jumala juhtimise ja armastuse kogemus oli see, mis teda kui loominguinimest inspireeris. Mõelgem hetkeks, kui meie elust peaks salvestatama mõni päev, siis milline mulje võiks jääda selle filmi vaatajatele ja millest või kellest see meie suu läbi tunnistab? [1]
123 aastat tagasi sündis Kuressaarest pärit tulevane mitmekordne maadluse maailmameister ja olümpiavõitja Voldemar Väli, kelle põrm sängitati koos abikaasa põrmuga eile kodusaare mulda. Hageri kihelkonnast pärit Fernande-Adele Philibertiga kohtus mees Tallinnas, kus nad alustasid kooselu ja neil sündis tütar Helga.
Venelaste tagasituleku hirmus otsis ka Väli 1944. aasta sügisel võimalust põgeneda läände. See õnnestus tal 1944. aasta 12. septembril, kui ta sai koha Hiiumaalt väljunud väikesele laevale, kus oli 12 inimest. Imekspandav on see, et ta suutis saata oma abikaasale ja tütrele teate lubadusega neile Rootsist laev järgi saata.
Fernande-Adele ja Voldemar abiellusid Rootsis 1952. aastal, ehitasid oma kodu Stockholmi ja elasid koos ligi kolmveerand sajandit. Voldemar suri 1997. ja tema abikaasa 1998. aastal. Saarlaste toel ja ettevõtmisel jõudsid nende põrmud tagasi kodusaarele ning kuni eilseni ootasid urnid muldasängitamist teineteise kõrval siinse kiriku altariruumis. Selle perekonna lugu tunnistab meile armastuse tugevusest ning perekonnaväärtuste kestmisest, aga ka sellest, et tõeline kodu ei ole siin, vaid seal, kus on meie Päästja Jeesus Kristus, kes ütleb: „Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“ (Mt 11:28)
+ Anti Toplaan