Jh 6:44-47                                                            

Pärnu praostkonna ja ühtlasi kevadise kiriku viimase sinodi kõne aluseks olen valinud Jeesuse sõnad täna lugeda antud Johannese evangeeliumist, kus ta ütleb oma kuulajatele esmalt järgmist: „Ükski ei saa tulla minu juurde, kui teda ei tõmba Isa, kes on minu läkitanud, ja mina äratan ta üles viimsel päeval.“

Usk ja uskumine ei sõltu kunagi üksnes inimese tahte või usu suurusest, vaid Jumala enda tööst inimese juures. Uskumise puhul kogeme inimlikult ületamatuid takistusi. Jeesuse maise elu ajal oli selleks tema silmaga nähtava inimliku olemuse mahutamine Jumala olemusse, meie puhul aga vastupidi – selle jumaliku olemuse uskumine isikuna, keda me oma silmaga näha ei saa.

Jeesus annab Johannese evangeeliumis meile vastuse, milline osa on inimese päästmises Jumalal ja milline inimesel endal. Alguse teeb alati Jumal. Inimesed ei saaks tulla tema Poja juurde ja temasse uskuda, kui puuduks Jumala-poolne kutse. Selle puhul on alati tegemist Jumala abi ja imega – eriti juhul, kui inimene selle kutse vastu võtab.

Siinkohal võib veel meenutada Jeesuse sõnu: „Paljud on kutsutud, kuid vähesed on valitud“ (Mt 22:14). Nii ei seisa inimeste päästmine selle taga, et Jumal osa inimesi justkui ei kutsubki. Küll aga vastavad paljud Jumala kutsele eitavalt, ehkki nad kogevad tema märguannet. Jeesus kasutab mõistet „viimne päev“, rääkides päevast, mil ta tuleb teist korda maapeale tagasi. Selliste väljenditega annab ta oma kuulajatele korduvalt mõista, et tema on taevast tulnud Jumal, kellel on kogu meelevald.

Seda tõde on inimlikul loomusel liiga raske vastu võtta. Jeesus ei eeldanud, et inimesed usaldaksid tema sõnu lihtsalt niisama. Ta viitas nende toetuseks ka vana lepingu kirjadele.

Prohvetiraamatutes on kirjutatud: „Ja nad kõik on siis Jumalalt õppinud.“ Igaüks, kes Isa on kuulnud ja temalt õppinud, tuleb minu juurde. Jumal ei kutsu inimest isikupäratute loodusjõudude kaudu, vaid kõnetab teda oma sõna abil. Kui me Jumala sõna kuuleme, kutsub see meid alati meeleparandusele, nii et keegi ei saa öelda, nagu Jumal ei oleks teda kutsunud. Igaühel on võimalik kuulda, ja kuulmine juhib meid otsuseni. Jumala kutse ja sellele vastamine on meile antud elu jooksul kõige olulisem otsus üldse, kuna sellest sõltub meie osa igavikus.

Kõigest muust, mida me oluliseks peame, sõltub parimal juhul meie heaolu meile antud eluaastate jagu, kuid neid ei saa kellelgi olla rohkem kui talle seatud piirini.

Eesti vanim elanik Erna Peterson tähistas 14. aprillil oma 107. sünnipäeva ning on ühtlasi Nõmme Rahu koguduse liige. Oma pikaealisuse põhjuseks peab Peterson Jumala hoidmist. Tema päevades leidub rõõmu väikestest asjadest ning küllaga elutarkust. Ta on toonud välja ühe soovituse pikaks eluks: „Ei tasu iga asja peale närvi minna, see on kahjulik nii endale kui ka teistele.”

Kui maailmas, ühiskonnas ja kirikus on asju, mille tõttu võib meie meelerahu saavutada häirituse, siis siinkohal võiks vanima elaniku nõu kuulda võtta ja mitte iga asja peale närvi minna. Kui me võrdleme ennast teiste inimestega, jääb meil omaõigust alati ülegi, aga võrreldes end Jeesusega, peame tundma häbi. Nii peaksime nii isiklikus elus kui ka kirikuelus rohkem kuulama Jumala, mitte inimeste sõna.

Jumala sõna kutsub meid Issandat uskuma ja saama päästelootuse kaudu osa igavesest elust, olles meile antud kuulmismeelt kasutanud oma hingeõndsuseks samamoodi nagu silmi nägemiseks.

Viimasel paaril päeval on geograafiliselt väikeses, kuid klimaatiliselt väga erinevas Eestis puhunud kohati tugevad tuuled ja ilm on muutunud jahedamaks. Teatud ebamugavustunnet ja tuulist ilma oleme läbi elamas ka oma kirikuelus mitme olulise muutuse tuules. Neli aastat kestnud jumalateenistuse ühtlustamise protsess on leidnud kriitikat vana teenistuskorra kasutajate poolt – mitte niivõrd vaimulike, kuivõrd mõnede juhatuse esimeeste ja organistide poolt, keda ei ole nende sõnul suudetud uue algatuse ja ühtlustamise vajalikkuses piisavalt veenda. Küllap on igas kirikus võimalikud mingid erisused ja nii saab see olema ka EELK-s, kuid liturgia ja jumalateenistuse vorm ei ole niivõrd õndsuse, kuivõrd kiriku korra ja ühtsuse küsimus.

Juba mitu aastat kestnud teoloogiliste arutelude protsessi puhul on tormituul muutunud eriti tugevaks just sel aastal kavas oleva teise aruteluteema ehk soolisuse ja seksuaalsuse küsimuses. Ühed soovivad selle teema päevakorrast mahavõtmist ja teised arutelu jätkamist ning mõlemad osapooled näevad selles oma nurga alt ohtu kiriku ühtsusele ja õpetuse selgusele.

Mina olen pidanud võimalikuks nii jumalateenistuse ühtlustamist kui ka arutelude toimumist kiriku sees, kuna kirikus endas on nendes küsimustes vastandlikud vaated. Kuid ei jumalateenistuse vorm ega arutelu tundlikel teemadel ei tohi muuta kiriku õpetust, mida ennekõike on kutsutud hoidma piiskopid ja teised vaimulikud. Olgu samas öeldud, et soovin eeloleval sügisesel piiskopkonna sinodil peatuda aasta teisel ja olulisemal ehk elu alguse ja pühaduse teemal.

Nõustun nende vaimulikega, kes tunnevad, et nii liturgia kui ka aruteluteemade ümber peegeldub laiem küsimus usaldusest kiriku juhtimise suhtes. Seetõttu tuleb pidada oluliseks, et kirikus hoitaks selget ja rahulikku joont, mis ei laseks tekkida muljel, nagu hakataks seniseid õpetuslikke aluseid muutma.

Nii jumalateenistuse kui ka teoloogilise aruteluprotsessi edasise jätkamise või peatamise üle saab meie kirikus otsustada piiskoplik nõukogu, kes on paari aasta eest andnud nendele arengutele rohelise tule. Nüüd on piiskoppidest ja praostidest koosnev kogu kutsutud erakorraliselt kokku Tallinna Toomkirikusse 16. juunil. Kogudustena saame palvetada selle eest, et kirikus suudetaks säilitada Jumala sõnale toetuv õpetus ning jumalateenistuslik ühtsus.

Jumala sõna on antud meile selleks, et me selle varal leiaksime tee Jeesuse juurde. Kes õigesti kuuleb ja õpib ilmutust, mille Isa on andnud, see jõuab ka Jeesuse juurde. Jeesus, kes ise on taevast tulnud Issand, on näinud Jumal-Isa. Seetõttu on tema ainus, kes võib meile teada anda, milline Isa on ja kuidas tema juurde jõuda. Osadus Jumalaga tähendab igavest elu, sest seal, kus on Jeesus, on ka elu. Seal ei ole surmal enam meelevalda.

Sõna, kelle kaudu Jumal meid õpetab, on Jeesus ise. Tema on ainus, kes tunneb vahetult Jumalat, kuna ta on tulnud Tema juurest. Kuna Jumal on igavene kuningas ja surma võitnud, siis on igavesed tema nimi, tema au, tema õigus, tema arm ja tõde.

Jumal on sõlminud inimesega igavese lepingu. Ta ilmutab igavest lunastust Kristuse kui igavese preestri läbi ning annab neile, kes Kristuse läbi temasse usuvad ja tema tahtmist teevad, osa igavikust. Igavene elu, mille Kristus omadele annab, on esmajoones osasaamine Jumala ja Kristuse eluküllusest ja täiuslikkusest, mis on lõpmatult kõrgemal selle ruumi, aja ja patuga piiratud maise elu ebatäiuslikkusest. Sellise väljendamatu armu eest pälvib Jumal ka igavikus tänu, kiitust ja ülistust.

 + Anti Toplaan