Jutlus Ap 2: 1-13

Kui Jumal oli Jeesuse surnuist üles äratanud, ilmus ta enam kui 500 jüngrile 40 päeva jooksul, keelates neil Jeruusalemmast lahkuda ja käskides jääda ootama Isa tõotust: „Mis teie olete minult kuulnud, öeldes, et Johannes on küll ristinud veega, aga teid ristitakse Püha Vaimuga üsna varsti pärast neid päevi.”

Jüngreid huvitas ennekõike see, kas nende õpetaja taastab Iisraeli kuningriigi. Tema aga ütles neile: „Ei ole teie osa teada aegu ja tunde, mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud, vaid te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.” Kui Jeesus seda oli öelnud, tõsteti ta nende nähes üles ja pilv varjas ta nende silme eest.

Siis nad pöördusid tagasi Jeruusalemma mäelt, mida kutsutakse Õlimäeks ja mis on Jeruusalemma lähedal, ühe hingamispäeva teekonna kaugusel. Ja kui nad linna tulid, läksid nad ülemisse tuppa, kus neil oli tavaks viibida. Peetruse üleskutsel valiti Juuda asemel liisuheitmise teel kahe kandidaadi vahel uus apostel. Liisk langes Mattiase peale ja tema arvati üheteistkümne apostli hulka kaheteistkümnendaks.

Nelipühal andsid Kuressaare kirikus leeritõotust 12 leerilast, kellest igaühte on Jumal erilisel viisil kutsumas teenistusse oma viinamäele. Apostlite eeskujul palvetame koos kogudusega, et Jumal viiks lõpule selle töö, mida ta on nende juures alustanud, ja et nad annaksid oma eluga tunnistust Jumala armastusest meie vastu.

Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas.

Jeesuse tõotuse täitumise ehk Püha Vaimu tuleku kahest sümbolist üks oli tuulekohin, mis täitis üleloomulikult terve koja. Tuul on Jumala Vaimu kohaloleku märk. Nelipüha eelõhtul, kui pooled leerilapsed võtsid vastu ristimise anni, oli õues tõusnud tuul, mis kuulutas kevadist ilmamuutust. Kui Jumala Vaim puudutab inimest, toob see tema ellu muutuse, mis ei ole ühegi varasema kogemuse sarnane, ning mille mõjul julgeme ja soovime tunnistada, et Jeesus on Issand.

Teine Püha Vaimu märk või sümbol on tuli, millest tunnistavad ka Nelipühal kirikus kasutatavad punased altarikatted. Leek hargnes mitmeteks keelteks nii, et iga keel jäi ühe kohalolija peale. Seda sümbolit kasutatakse õigeusu kirikute puhul, kus hoone kuplid kujutavad nelipüha tuleleeke. Ühte tuleleeki sümboliseerib kirikus näiteks ka piiskopi müts (mitra), kuna piiskopid kannavad kirikus edasi apostellikku järjepidevust käte pealepanemise teel alates Peetrusest kuni iga tänase piiskopini kirikutes, kus see järjepidevus on säilinud.

Koos väliste märkidega ilmnes nelipühal ka Püha Vaim kui seesmine, inimsilmale nähtamatu reaalsus, mis tegi apostlid kõlblikuks teenima Jumalat ja andis neile annid oma ülesande täitmiseks.

Vaim inspireeris osasaajaid rääkima teisi keeli. Kohapeal viibivad inimesed, keda oli seal paljude erinevate rahvaste hulgast, kuulsid jüngrite kaudu räägitavat oma murret. Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: „Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased? Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma sünnimaa murret?” Erinevate rahvaste esindajate tunnistus andis märku selle sündmuse globaalsest tähendusest. Need erinevad pühadeks Jeruusalemma tulnud inimesed sümboliseerisid inimkonna vajadust evangeeliumi ehk rõõmusõnumi järgi ning sellest tulenevat koguduse kohustust seda sõnumit kuulutada terves maailmas. Inimlikult oli see ettevõtmine võimatu, aga Jumala jaoks ei ole miski võimatu. Kui algselt oli jüngreid 12 ning laiem jüngrite ring võis ulatuda kuni 70 inimeseni, siis kolmanda sajandi alguseks oli Rooma impeeriumis arvatavalt juba 7 miljonit kristlast, mis moodustas toona 15% riigi rahvastikust. Täna on maailmas hinnanguliselt ligikaudu 2,6 miljardit kristlast, mis moodustas umbes 32% kogu maailma rahvastikust. Tegemist on järgijate arvu poolest maailma suurima religiooniga.

Teise sajandi juutluses peeti nelipüha päevaks, mil Iisraelile anti Siinai mäel Moosese seadus, mis oli kirjutatud kivitahvlitele. Prohvet Jeremija kuulutab rahvale uue lepingu saabumisest:

„Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu: mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende vanematega sel päeval, kui ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptusemaalt – selle mu lepingu nad murdsid, kuigi ma olin nad võtnud enese omaks, ütleb Issand –, vaid leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks. Siis üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: „Tunne Issandat!”, sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisikesed kui suured, ütleb Issand; sest ma annan andeks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu.” (Jr 31:31–34)

Selle sõna valguses ei lähtu Jumala seadus väljastpoolt, vaid see leiab koha inimese südames. Kui Jumal valis oma rahva Vanas Testamendis, käskis ta meessoost isikud selle lepingu märgina ümber lõigata, aga Uues Testamendis räägib apostel Paulus südame ümberlõikamisest, mida ei tee enam seadus, vaid Issand.

Nüüd juba õige mitu aastat on inimestele kujunenud tõsiseks ohuks erinevate arvuti- ja telefonipetturite tegevus, kes meelitavad valedega inimestelt välja kogu nende elu jooksul kogutud säästud. Meie surematu hinge jaoks on aga veelgi ohtlikumad erinevad eksiõpetused, mille eest apostel hoiatab kogudust Kolossa kirjas, manitsedes:

„Vaadake, et keegi teid ei riisuks tarkuseõpetuse ja tühja pettuse abil, mis vastavad inimeste pärimusele, maailma algainetele, ja mitte Kristusele. Sest temas elab kogu jumalik täius ihulikult, ja teie olete saanud osa tema täiusest, kes on iga valitsuse ja meelevalla pea. Temas te olete ka ümber lõigatud kätega tehtamatu ümberlõikamisega, lihaliku ihu äraheitmisega, Kristuse ümberlõikamisega, kui teid koos temaga ristimises maha maeti ja ka koos temaga üles äratati usu läbi Jumala väesse, kes tema üles äratas surnuist.” (Kl 2:8–12)

Uue lepingu märgiks on ristimine, mille kaudu antakse meile osa tõotatud Pühast Vaimust ja Issanda seadus kirjutatakse meie südamesse, nii nagu tõotab Jeremija. Jumala poolt kingitud usuanni läbi meie ligi olev Kristus õpetab ja kasvatab meid Püha Vaimu läbi Jumala Poja sarnasusse. Tema annab meile andeks meie patud ja neid ei meenuta enam keegi. Nii on ristimine ja nelipüha omavahel seotud: see on Jumala lapseks vastuvõtmine, Jumala lepingu ja seaduse ning Püha Vaimu väljavalamise rõõmus püha.

Apostlitest ainsana elas Johannes kõrge vanaduseni ja kui ta enam ise ei jaksanud jumalateenistusele tulla, kanti teda sinna kandetoolis. Seal oli tema peamine õpetus noorematele: „Armsad, armastage üksteist, sest armastus on Jumalast.” Sellele, kes armastab, ei ole käskude pidamine raske. Samas ei sõltu Jumala armastus meie vastu nende pidamisest ega ole need ka meie kristlaseks olemise identiteedi aluseks. Küll aga on käskude pidamine Püha Vaimu juhtimisel ja abil meie vastuseks ülestõusmispüha sõnumile, nagu Toora vastuvõtmine ja nädalatepüha (šavuot) tähistamine on veel ka tänapäeva juutluses vastuseks Egiptusest pääsemisele.

On tõsi, et Püha Vaimu esmakordne kogemus paneb nii mõnegi inimese pea ringi käima, mis jätab mulje tavatust rõõmust, mida inimesed muidu on harjunud kogema siis, kui nad tarvitavad mõnd purju tegevat jooki, aga antud juhul on tegemist Jumala poolt väljavalatud uut laadi veiniga. Ütleb ka apostel: „Ärge joovastuge veinist, vaid saage täis Vaimu.” (Ef 5:18)

Jumala poolt sõlmitud uus leping puudutab kõiki rahvaid. Selle märgiks on ristimine, milles antakse meile Püha Vaimu annid. Jumal võtab meid vastu enda omaks ja on meie Jumalaks, nii nagu me oleme seda oodanud ja lootnud.