Kuressaare kiriku vaipaude saamise lugu ulatub tagasi kiriku siseremondi lõppemise aastatesse 2014-2015, mil varasema kiriku põranda all varjul olnud vanad hauaplaadid eksponeeriti, pärast pikemalt arutelu, uue põranda keskosas. Juba mitu sajandit varem, aga umbes ligi meetri võrra madalamal tasandil, põrandaks kohandatud hauaplaadid, olid valdavalt rahuldavad olukorras, mille uues asukohas eksponeerimine eeldas nende katmist kulumise vältimiseks põrandavaibaga. Parima lahenduse leidmist ei teinud kergemaks kolmel plaadil säilinud plaatide metallist rõngad, mis välistasid tavapärase vaipkatte kasutamise. Kuna kiriku juures jätkusid vahelduva eduga erinevad korrastustööd, mis ei ole kiriku fassaadide juures tänini lõppenud, lükkus kiriku pingistiku vahelise osa pika vaibaga katmine tulevikku.

Eelmise aasta jaanipäeval oli mul võimalus koos peapiiskop Urmas Viilma ja hiljuti oma 50 juubelit tähistanud Hiiumaa õpetaja Kristjan Simsoniga, pärast 2 aastat kestnud remonti, taasavada Kärdla kirik. Selle pühakoja ennistamise eestvedajaks ja toetajaks on olnud ettevõtja ja kunstimetseen Enn Kunila.

Kärdlal kiriku sisekujunduses andis tooni kaunis põrandavaip mis tuletas mulle meelde, et ka Kuressaare kirik vajaks vaiba osas sobilikku lahendust. Saades teada Kärdla vaiba tarnija kontaktid, pöördusin asjatundliku nõu saamiseks Kuressaare kiriku sisekujundaja Svea Volmeri poole kes lubas leida Kuressaare kirikule kohase lahenduse.

Iga-aastase väärikate abileupaaride õnnitlemine lükkus eelmisel suvel, sarnaselt käesoevale aastale juunist augustisse. Kuldpulmapaaride hulgas tähistasid kirikus oma abielu suur juubelit ka Aarne ja Aita Mustis. Pärast pidulikku sündmust jäime kirikus lühemaks ajaks vestlema mille käigus tõdesime, et kirik vajaks sarnaste sündmuste puhul sobilikku põrandavaipa. Sellest arutelust küpses abielupaari soov kinkida kodukirikule oma abielu juubeli puhul väärikas põrandavaip.

Selles kaunist soovist lähtudes algas pikemat aega kestnud arutelu, mille tulemusena otsustas kogudus tellida kirikule uue vaiba kodumaiselt ja maailmas hinnatud ettevõttelt Valley OÜ, mis tegeleb naturaalsetest materjalidest käsitöövaipade valmistamisega alates 1996. aastast.

Peamiseks eesmärgiks oli selle sobivus kirikus senise kujunduse ja viitega kiriku nimipühak Laurentiusele. Esimesel puhul tuli tegelda erinevate värvitoonide ja ruumi kujundusega. Vaiba kavandamise käigus selgus, et kiriku pingiridade vahele jääva ala kese on altariga võrreldes nihkes, mis ei võimalda vaiba kulgemist üle trepistiku altariruumi. Arutelude tulemusena sündis idee valmistada eraldi vaibad nii piki hoonesse kui altariruumi. Lõpptulemisena on valminud viis eraldi vaipa, nendeks kaks põhivaipa saali osas ja eraldi vaibad altari ette ja sisse, ning viimasena väike vaip kõnepuldi tarbeks.

Kujundaja ja koguduse ees seisis olulisena ka vaiba kujunduse küsimus. Pühak Laurentiuse puhul on tema sümbolid üsna erakordsed. Varem on kirikus pühakule viitavast sisekujundusest kasutusel Urmo Rausi kuldse peegeldusega vitraazaknad. Sobiva viite sümboolikale andis aastaid varem Saksa sõprade poolt kogudusele kingitud diakon Laurentiuse puuskulptuur, kus vaeste eest hoolitsev vaimulik ulatab tema ette põlvitavale inimesele karika. Viimane sümboliseerib nii armulauakarikat kui anumat millest januneja ammutab vett, aga karikas sümboliseerib ka kannatusi ja Jumala viha. Altari esisel vaiba keskel on kootud eraldi palmioks mis on Kristuse kui võiduka kuninga sümbol. Püha Laurentiuse puhul sümboliseerib palmioks usukannataja võitu surma ja kannatuse üle.